22. detsember

Vaatasin arvuti kalendrist järele – on 22. detsember ja peaks olema teisipäev. Harilikult oleme ajas kadunud, suhteliselt tähtsusetu on siinmail kuupäevade ja nädalapäevade teadmine, aeg käib lihtsalt oma rada ja meie ränd kulgeb ühest päevast teise, olgu see päev siis esmaspäev või pühapäev, kuu märts või detsember, suurt olulisust see ei oma ja nii ongi hea. See, et on nädalavahetus, selgub harilikult siis kui on vaja kiiremas korras valuutat vahetada, nädalavehetustel on pangad suletud ja lühiajalisse plindrisse sattudes saame jälle aimu, mis päev on.

Oleme Indoneesias Jaava saare idaosas. Lendasime Borneolt poolsaare Malaisiasse Johor Bahru linna ning sealt edasi praamiga Indoneesiasse Batami saarele. Batamilt, mis asub Malaisiale ja Singapurile niivõrd lähedal ning on nende riikide suures mõjutuses, ei saanud veel mingit Indoneesia maiku. Arenenud kaubandus, ostukeskused, kiire elu.

Viisa saime valutumalt kui olime arvanud, kuuks ajaks ja seda viisat kahjuks pikendada ei saa. Indoneesiasse reisides peab ette näitama ka tagasilennupileti, vahel küsitakse seda näha ja vahel mitte. Kuna me ei tee nii pikki plaane ette, et kust ja kuhu kuu aja pärast lendame, siis muutsime viimatise Air Asia lennufirma poolt meilile tulnud lennubroneeringu kinnituse uute kuupäevade ja sihtkohtadega ümber ning printisime selle muudetud variandi välja. Ei läinudki vaja.

Javal saime juba ehedat Indoneesiat näha, tunda ja kuulda. Riisipõllud, rohelus, kanad ja kuked nii maal kui linnas, kirbukustid, pooliku sabaga nälginud ja räsitud kassid, mitmesugused oma kokku kompunnitud sõiduvahendid, sõbralikud inimesed, kelle naeratus ei ilmu ainult suule vaid ka silmisse. Kaubitsejad, kellele valge on harilikult vaid liikuv pangaautomaat ning kelle naeratus kestab vaid seni kuni nende pakkumisega nõusse jääd. Lapsed, kes kogu oma inglise keele pagasi välja laovad, ehk siis „Hello, what is your name” ja siis ise kihistades minema jooksevad. Vanad mosleminaised, kes pikalt piidlevad, kui särgivarrukad on lühikesed ja püksisääred alla põlve ei ulatu. Kookospalmi - ja banaanipuud, veepühvlid ja suitsujuga siit-sealt taeva poole tõusmas. Ehe!

Tulime eile Gunung Bromo ja Bromo-Tengger-Semeru rahvuspargist. Sõit sinna oli ilus, vulkaanide lähedal olev maapind on seal rikas ning põllumehed kasvatavad mäekülgedel mitmeid köögivilju, ingli trompeti puud olid täies õies – selle puu õis on narkootilise toimega. Ats pidas seekord paremaks õit mitte süüa, viimatine Sagadis käik jäi hästi meelde, siis kui Urmas meile sellest taimest ja taime mõjust rääkis ja Ats hästi ei uskunud ja igaks juhuks ühe õie ära sõi ning siis end väga kentsakalt tundma hakkas :)

Gunung Semeru on Java kõrgeim vulkaan, 3676 m. Gunung Bromo on 2392-meetrine aktiivne vulkaan. Tegime pika tiiru suitseva Bromo kraatri tipul, nii aktiivset vulkaani ei ole me enne näinud, väga võimas. Öö lähedalolevas külas oli külm, küla ise asub üle 2000 meetri kõrgusel merepinnast, õnneks on meil üks magamiskott ja ka soojemaid riideid kaasas igaks juhtumiks ning sel puhul läks neid kõiki hädasti vaja.


27. detsember

Ükskõik, kas maal või linnas, odavamas hostelis või luksushotellis ööbides, Indoneesias ärkad hommikul ikka kuke kiremise peale üles. Piirkonniti võib ärkamine veelgi varasemaks kujuneda – moslemid palvetavad viis korda ööpäevas, Probollingo nimelises kohas ajas moslemi hommikutervitus meil juba kell kolm öösel üles. Millegipärast arvavad need Allahi-usulased vuntsid, et kogu maailm tahab nende laulu kuulda - moššeede külge on tavaliselt kinnitatud tubli hulk ruuporeid, nii et viis korda ööpäevas kuulevad ka teist usku inimesed ja ka mittemingitusku inimesed nende palvet.

Bali, Bali, Bali

Oleme otsaga Balil. Jõululaupäeval sõitsime üheksa tundi bussiga Javalt Balile ning need Jõulud jäävad mulle alatiseks meelde. Esimene osa päevast ootasime bussijaamas bussi. Siin ei käi bussid aja järgi, bussid käivad siis kui nad kohale jõuavad ja välja lähevad siis kui bussis on rahvast täis tuubitud ja kõik kohad, kaasa arvatud vahekäikki, rahvast täis. Kaeblemisel ei ole lihtsalt mõtet, sellest oleme ammu aru saanud ja kella peale minekut ei ole nagunii kusagile. Tegu on Indoneesiaga, kus kehtib Indoneesia aeg. Kõik juhtub siis kui ta täpselt juhtub või siis natuke hiljem. Ka ärajäämisi on, aga mis siis sellest, homme on jälle päev.

Bussijaama jõudsime keskpäava paiku, Bali buss pidi kell kaks saabuma. Kella kahene buss lükkus kella neljale edasi, mõtle asja, kaks tundi ees või taga. Ajasime uudishimulikega juttu, nii palju kui nende inglise keel seda võimaldas, käisime ühes nurgataguses tänavarestoranis söömas ja lihtsalt ootasime. Ootasid teisedki, kella ei koputanud keegi, et ei tea, kas kell on seisma jäänud ja keegi närviliselt edasi-tagasi ei kõndinud – aega on.

Kui Bali buss terminaali jõudis, jooksid bussi ootajad üksteise võidu bussile, ühistrantspordiga on ikka nii, et sinna sisse tasub ruttu jõuda, muidu võib juhtuda nii, et pead tunde ja tunde bussi vahekäigus ülimalt ebamugaval taburetil istuma. Kui veab, on istumise all taburet, kui vähem veab, on õllekast.

Siblasin minagi kiirelt kohalike ja kümnese prantslaste grupiga võidu bussi suunas, Ats jäi kotte pagasiruumi paigutama ning saime mõlemad istekohad. Ühel pool kahe- teisel kolmekohalised istmed, meie saime kolmesesse ja istusin Atsi ja akna all koha leidnud kohaliku mehe vahel. Mees oli tore, õpetas meile numbreid indoneesia keeles.

Kui kõik kohad bussis täis said, ootasime, et buss võtaks tuurid üles ja asuksime viimaks Bali poole teele, aga nii libedalt ei läinud. Buss hakkas küll liikuma, aga tihti siin ja seal peatusi tehes. Bussides on siin alati bussijuht ja piletitega ning pagasiga tegelev šuurik. Šuurik seepärast, et kohalikel on siin igal asjal kohalik hind ja turistilt küsitakse umbes poole rohkem, nii ka bussipileti eest. Me Balile minevas bussis oli neid šuurikuid lausa kaks, rippusid uksest välja ja karjusid kõva häälega `Bali, Bali, Bali`, et kõik need, kel Balile sõidu soov, ikka kaasa saaksid. Tee äärtest korjati peale nii palju inimesi, et lõpuks oli terve vahekäik rahvast täis. Kes üritas õllekastil silma looja lasta, kes võitles kellegi riisikotiga, mis vägisi ta sülle kippus kukkuma, kes mängis telefoniga ning kes kannatas lihtsalt vaikselt.

Kui enam kohe mitte kedagi bussile ei mahtunud, oldi rahul ja bussišuurikud hakkasid rahvalt piletiraha koguma. Tavaliselt hakkab pussišuurik, selg ees, bussi eesotsast tahapoole liikuma ja raha koguma. Selg ees seepärast, et me ei näeks, kui palju kohalikud pileti eest maksavad. Kui järg meieni jõuab, siis annab šuurik särasilmil meile pileti, millele on laest võetud summa peale kripseldatud ja sirutab käe välja. Summa on just selline, et päris häbi ei hakkaks küsida, aga ikka kümme-või paarkümmend tuhat ruupiat ühe inimese pealt rohkem sellest, mis kohalikud maksavad.

Bali bussis tundus hind kõigile sama olevat. Šuurikud pidid end kole peenikesteks tegema (väga peenikesed on nad nagunii), et bussi vahekäigus rahvalt piletiraha koguda. Raha kogutud, võlusid šuurikud endalegi istumise alla mingid kastid ja sõit jätkus viperusteta mõnda aega. Mingi hetk hakkas buss aina aeglasemini ja aeglasemini sõitma, siis jäi hoopis seisma. Otsiti tööriistu ja sebiti, inimesed läksid välja jalgu sirutama ja värsket õhku hingama – selgus, et bussi üks esimestest kummidest oli katki läinud. No muidugi oli seda nalja enne ka siin maal juhtunud ja šuurikud vahetasid kiirelt ja oskuslikult katkise kummi terve vastu ning sõit jätkus. Sõit jätkus tunde ja tunde, reisijad vajusid aina rohkem kössi ja proovisid igal võimalikus ja mittevõimalikus asendis sõba silmale saada.

Õhtupimeduses jõudsime Java praamisadamasse ning bussiga koos praamile. Praam oli ruumikas ja korralik, aga mingi piinamisasja peab ju välja mõtlema ning praamis pandi, kelle suureks rõõmuks ja kelle kurvastuseks, telekaekraanile valjult valjult laulma praegune siinne kõige kõvem tüdrukute popbänd. Peale seda bussisõitu oli see natuke liig, aga kohalikud paistsid küll laulu nautivat.

Bali sadamasse jõudes tundsin, et kõik ei ole ole nii nagu olema peab. Detailidesse ma ei taha laskuda ja arvan, et seda pole kellelgi kena lugeda, aga lühidalt - selle aasta Jõuluõhtu möödus bussis ja kõva toidumürgitusega.

Bali sadamast jätkus sõit umbses viimase võimaluseni täis puugitud bussis Denpasari linnani veel paar tundi ja need on tunnid, mida ma mäletan hästi ja mida ma ei taha kohe üldse hästi mäletada.

Kell kaks öösel leidsime bussijaama tagant ühe roppkalli hotelli, aga mulle ei lugenud ükski hind sel hetkel, tahtsin vaid voodisse ja surra. Kõige hullem möödus kahe päevaga ja nüüd olen jälle omas elemendis ja energiline, nii koledat elamust aga ei ole enne olnud ei kodus ega võõrsil. Ei teagi, millisest söögikorrast see põrgu alguse sai, nii hommiku- lõuna- kui ka õhtusöök tundusid maitselt head ja halvaksläinud lõhna ei olnud millelgi, aga ju siis oli bakter hästi peidetud. Ats oli loomulikult toetav ja tegi mulle asju ette ja taha. Hiljem juba naersime selle põrgusõidu ja – kogemuse üle, aga toidumürgitus Aasias või ükskõik kus mujal, ei ole küll kõige meeldivam kogemus.

Praegu oleme Bali idarannikul ühe ranna ääres, hästi mõnusas hotellis. Mingi hea laiskus on peal ja kavatseme hommegi siin lihtsalt mittemidagit teha, selleks ju puhkus ongi ja viimasel ajal olemegi päris palju paigast paika ringi liikunud. Bali on võrreldes Javaga palju turistikam, Java oli ehedam, aga ka Bali on väga ilus. Rohelus, rohelus, rohelus, riisipõllud ja kookospähklipuud. Ja rohelise eri toone on nii palju.

Kuu aega Inoneesias on nii lühike aeg, otsustasime rahulikult võtta ja mitte püüda järelejäänud poole kuuga igale poole jõuda. Muidugi oleksime tahtnud minna ka siit mitte kaugel olevatele Florese ja Komodo saartele, viimasel neist näeb hiigelsuuri Komodo draakoneid, neid, kes oma keele otsast tuleva süljega mürgitavad suure looma ja siis hiljem saagi nahka pistavad. Florese ja Komodo pool on praegu vihmad, seega seal ringi liikumine raskendatud halbade teeolude tõttu ja seekord jääb nendesse paikadesse minemata. Indoneesia on riik, kuhu võiks kuudeks kaduda, palju on vaadata, uskumatuid paiku ja uskumatut loodust.

Viimasest väga eredast elamusest ei ole ma veel kirjutanud. See oli Ida-Jaava Bondowoso lähedal Balurani rahvuspargis, kus on mitmeid vulkaane. Kõige huvitavam on Ijeni vulkaan, mis oli kunagi kõrge väga aktiivne vulkaan, nüüd aga on vaikne aga siiski aktiivne vulkaan. Ijeni teeb eriliseks see, et kuangi suure purske teinud vulkaani kraatri keskel on nüüd suur kollane väävlijärv.

Asusime Bondowosost Ijeni poole teele hommikul kell 02.30, magasime öösel vaid paar tundi ja tee Ijenini oli auklik ja käänuline, meie ise unised ja mitte ei saanud sel hetkel aru, mis hullus meid sellisel tunnil voodist välja oli ajanud. Tavaliselt läheme alati ise bussidega vaatamisväärsuste juurde, aga sel korral valisime kergema tee sest bussidega Ijenisse minna on ülim ettevõtmine ning seega oli kell pool kolm hommikul meiega koos auklikut teed nautimas veel ka autojuht ja giid. Kolm ja pool tundi seda jubedat teed, koidu ajal hakkasime juba erkamateks muutuma. Teede äärtes õites kohvipõõsaistandused ja väikesed külad. Kolmest check-poindist pidime läbi minema ning nende tõkkepuud muidugi enne ei avanenud kui neile nutsurulli lauale ei visanud ja mingitele paberitele alla ei kirjutanud.

Viimased kolmteist kilomeetrit Ijenini viivast teest olid millegipärast asfalteeritud ning parklasse jõudes olime unest jagu saanud ja valmis vulkaani otsa ronima. Ijen on vaid 2368 meetri kõrgune vulkaan. Meiega koos asusid rajale külamehed, kes Ijeni väävlijärve ääres väävlikaevanduses töötavad. Mehed kandsid õlal kahte kepi abil üheks ühendatud korvimoodi asja, raja alguses olid korvid tühjad ja näod kõigil naerused. Üks naerusuu kandis kahte sellist korvi ja sokutas ühe neist Atsi õlale, Atsil ei olnud muidugi midagi korvikandmise vastu ja nii läks nalja heitev korvikandjate- ja mittekandjate seltskond mäest aina üles ja ülespoole.

Tippu jõudes avanes natuke uskumatu vaade kraatrijärvele, kraatrist tõusvale paksule kollasele väävlitossule ja ümberkaudsetele vulkaanitippudele. Kraatri tipust läks kitsas lahtiste kividega väga järsk tee alla väävlijärveni – see oli korvikandjate rada. Tühjad korvid, millega hommikul naerusuiselt kolme kilomeetri kauguselt alustati, laoti all täis puhast väävlit, mõlemasse korvi nelikümmend kilogrammi ning kandjad alustasid järve äärest ronimist kaheksakümnekiloste korvidega järsku tõusu ja ebakindlat kitsast ja sikisakilist teed mööda taas üles kraatriserva tippu. Seda kõike vaadata oli lihtsalt karm, meeste nägudelt peegelduv ebainimlik pingutus, enamus neist meestest kaaluvad ise paarkümmend kilo vähem kui see koorem, mida nad õlgadel kandsid. Iga päev teevad väävlikandjad kuni kolm kuuekilomeetrist kandmisotsa, millest enamus aeg järsust mäest üles- või allaronimist ning viimane osa kraatri tipust järveni laskud võis siis tõusta, on ebainimlik vaev, olgu korv siis tühi või täis.

Kõige tipp on see, et väävlikandjad teenivad ühe kaheksakümne kilose koorma eest 30 000 ruupiat ehk kolmkümmend neli krooni. Kes lihtsad arvutused teeb, see saab teada, et väävlikandja päevapalk on 102 krooni. Tööd tehakse vihma, tuule ja põletava päikesega ning peale ebainimlikult raske koorma mäkke või mäest kandmise hingavad nad päevast päeva sisse mürgiseid väävliaure. Alt tõusev väävlisuits muudab tuulega suunda ning teeb ronimise veelgi piinarikkamaks, kandjad taluvad paksu väävlipilve sattumist paratamatult välja, aga kitsa raja leidmine muutub pilve sattudes keeruliseks. Orjapidmine ei ole maailmas kaugeltki lõppenud aga seda ise nähes ei jätku kirjeldamiseks piisavalt sõnu. Karm, ebainimlik, julm ja ebaõige. Mehed kannavad kummikuid, mis on sellisel rajal ühed ebasobivamad aga ilmselt odavaimad jalanõud.

Koht oli karmilt ilus, aga väävlitassijate elu nähes tundus see kõik ulme, nagu mingi teine maailm. Maailm, kuhu meie ja teisedki turistid olid tulnud vaatama vulkaani ja väävlijärve, privaatse autojuhi ja giidiga. Meie õlgadel fotokaamerad, väävlikandjate õlgadel kaheksakümnekilosed väävlikamakad. Tuleb mõtetu päevavarga tunne. Tunne, et elu on ebaõiglane. Tunne, et tahaks aidata, aga ei oska. Sri Lanka keskmaal teeistandustes käies saime teada, et teekorjajanaised teenivad päevas veel palju vähem kui need väävlimehed Ijenis, kuid neil kahel tööl on suur vahe. Kui kogu vaesusele ja ebaõiglusele maailmas kaasa tunda, siis nutaks vist silmad peast, aga kasu ei ole sellest mitte kellelegi. Lihtsalt see koht oli liiga KARM!

Laskusime samuti väävlijärve äärde ja nägime lähedalt väävlikaevanduse tööd. Järv ise ja värvid kollase järvi ääres suurtel kaljudel olid meeldejäävad. Ostsime paarilt mehelt puhast väävlit. Kes oli valmis saanud kilpkonna kujuga, kes pakkus lihtsalt suvalise kujuga väävlitükke – meeste pisikene ja salajane lisatöö, turistidele väävlitükke müüa. Uskumatu on see, et enamus mehed naeratasid kui neist möödusid ja küsisid midagi inglise või indoneesia keeles. Naeratasid paljud siiski, kui õlgadel oli 80 kilo ja tee paksu suitsu sees ülesmäge.

Meie mäest üles minek sattus ka tuulemuutuse aeg olema ja kõndisime ettevaatlikult peatusi tehes ja riidetükki suu ees hoides järsakust üles. Ats oli vapper, aga mulle mõjus paks puhas väävel kopsudes ja silmis küll uimastavalt. Hiljem avastasin, et mu hõbeehted läksid sel päevad mustaks, ilmselt väävlipilvedest.

Jõuluootel Kota Kinabalus

Sukaus vihmaga elevante ootamas :)

Tere kallid,

oleme Sukaust tagasi Kota Kinabalus. Täna õhtul on linnatänavatel Jõuluturg, laulukoorid laulavad ja kõigil on tore meeleolu. Me käisime ka jalutamas, laulu kuulamas ja jäätist söömas. Lumememm on vatist...ja poodides on hullumine nagu meil, kuigi õnneks pisut väiksemal kujul.

Ülehomme lendame Borneolt mandri Malaisiale Johor Bahrusse ning sealt praamiga edasi Indoneesiasse, väikesele Butami saarele ning sealt Sumatrale. Saime siin nähtud need loomad, keda tahtsime näha ja vihmametsaelamused samuti käes :) Nüüd Indoneesiasse.

Sukaus jäid meil elevandid nägemata, aga õnneks nägime neid Danum Valleys juba enne. Terve viimase päeva olime Sukaus elevandijälgede ja sõnniku juures metsas elevante ootamas - kolm taanlast olid jõe juures kaheksat elevanti näinud ja lootsime, et nad tulevad samasse kohta tagasi, aga kuus tundi päikeses ja vihmas ootamist ei kandnud kahjuks tulemust :) Küll nägime aga kirevaid linde, lärmakaid ahvikarju ja jällegi hornbille. Sukaus juhtus me fotoka mälukaardiga apsakas ja jäime paljudest ilusatest piltidest ilma ning taastada neid ei saagi. Väga kahju on nokunäoga ahvide piltidest, oleksime tahtnud need blogisse teie jaoks üles panna, aga läks nii. Otsige siis netist ise pilte.

Kui me enne Jõule blogi ei täienda, siis soovime teile rahulikke, oma tehtud Jõule, soojust, valgust ja kuuselõhna. Ärge unustage Jõulusalme, need peavad ikka meeles, mitte paberil või hoopiski ununenud olema. Oleme südames Kodus. KAUNEID JÕULE!

Kota Kinabalu Jõulutrallil

Lastekoor

Mida tegime, mida nägime

Hea õnn

Uskumatu, aga teisipäeval sai sild korda ja meil oli selle üle loomulikult väga hea meel. Kuna teadlastegrupi trantsport läheb Danumisse vaid esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel, ootasime kolmapäevani ja eile sõitsimegi 81 kilomeetrit Lahad Datust Danum Valleysse. Esimesed viisteist kilomeetrit oli tee hea, siis aga pööras me väikebuss katteta auklikule erateele. See oli põrgusõit – ei saanudki aru, kas kops on maksa peal või vastupidi.

Nägime kolme džunglielevanti tee ääres: poega ja kaht täiskasvanut ning üht kitse (sambar deer). Mineks parki algas hästi ja viimased kilomeetrid sõitu ei tundunud enam nii kohutavad. Millegi hea pärast võib natuke kannatada ju ka J. Kohale jõudes oli juba pime ja mõtlesime, et kuidas nüüd edasi saab, kas näidatakse meile suund kätte, et näete – minge sinna padrikusse ja katsuge leida telkimisplats. Õnneks ootas Field Center’ i ees auto ja meid viidi telkimisplatsile. Olime ise midagi hoopis teistsugust ette kujutanud – muruplatsi, kuhu telk panna. Tegu oli aga pika varjualusega, kus on narimoodi voodid, kööginurk ja duššid-vetsud. Olime ainuksed sel platsil ja panime oma telgi kööginurga juurde laudpõrandale. Oleks võinud ka murule panna, aga me telk ei ole väga hea vihmapidavusega, öösel hakkas sadama ja oli hea meel, et telk sai varju alla.

Tegime teed ja läksime pimedasse metsa kolama, kahjuks ei kohanud kedagi ega midagi eriti põnevat samuti mitte, aga lihtsalt tore oli käia – kõikjalt kostusid siristavad-piuksuvad-krabistavad hääled ja oli täiskuu. Hakkas kergelt sadama ning seadsime end tagasi telgi juurde, päevased muljed ja põrgusõit auklikul teel olid meid mõnusalt ära väsitanud ja uni tuli kiiresti.

Päikesetõusu ajal ärkas vihmamets ja hääled muutusid tugevateks - kes siristas, kes kriiskas, kes piuksus, kes vilistas, kes kudrutas ja kes huilgas. Jäime veel natukeseks magama ja kui mina ärkasin, oli Ats juba oma esimese leiuga telgisuu juures, et tule, Sirts, vaata seda tegelast, kelle ma leidsin. Tegu oli suure sajajalgsega, kes üritas aru saada, miks ta oli oma peidukast välja toodud ja nüüd enesele vastumeelselt paari suure monstrumi uurimisobjektiks sattunud. Ats viis putuka tagasi sinna kust oli leidnud, sõime ja jõime hommikust ja alustasime esimest päeva Borneo vihmametsas. Me vihmametsa keskel oleva laagriplatsi kõrval on punaste viljadega puu, millega hornbill´id maiustama tulid (ma ei tea, mis selle linnu eestikeelne nimi on, vaadake ise netist järele, Borneol on neid kaheksat eri liiki).

Peale hommikusööki läksime džunglirajale, üsna raja alguses nägime puude otsas kolme orangutangi. Kahte suurt ja ühte väikest. Algul istusid nad vaikselt okstel ja mugisid puu oakauna moodi vilju, väike orangutang oli ema seljas. Siis võttis väike orangutang ette teekonna ühelt puult teisele, väga vahva oli ta liikumist vaadata, väike punakaspruun kohev karvapall. Teise puu otsa jõudnud, puges ta oma pessa peitu. Selle puu otsas oli kaks pesa, ehk oli üks vanem ja teine uuem. Pesad näevad välja nagu suured linnupesad, aga tihedamad, suuremad ja rohelisemad. Hiljem läks ema orangutang lapsele järgi, tema oli teist karva – tumedam pruun. Tõeliselt tore oli neid haruldasi loomi looduses näha! Orangutange leidub vaid Borneol ja Indoneesias Sumatra saarel. Neid näeb muidugi ka rehabilitatsioonikeskustes mitmes kohas Borneo saarel, aga me juba oleme sellised, et tahame kõiki oma keskkonnas näha ja loomulikul moel. Nii hea, hea meel! Natuke väiksemad olid orangutangid kui ma algul arvasin, aga just täpselt sama armsad.

Järgmine leid oli triibuline kastanimuna, kelle Ats tee pealt leidis. Aga muna ei olnudki mingi muna sest hetk hiljem võttis muna mõnikümmend väikest karvast jalga alla ja hakkas puulehtede vahel ringi siblama. Sellist roomavputukat ei olnud me veel näinud, kes ohtu haistes end absoluutselt siledaks ühtlaselt palliks kokku tõmbab. Kastanimuna või ilus suur pähkel, löö või hambad sisse ja maitse uut põnevat vilja... hea, et me seda ei teinud :-)

Suured suured puud ja palju ronitaimi, liaane, muda ja puujuurikad, kaanid ja puuseened, kirjeldamatud hääled, väiksed veenired, kahisevad puuladvad ja palju muid muljeid. Suuri loomi enam ei kohanud. Saapad ja püksid olid mudased, kaanid pugesid riiete alla ja püüdsid iga hinnaga me verd saada, algul proovisin nendega võidelda, aga üpris ruttu selgus, et see on mõtetu. Kaane on vihmametsas nii palju, et kui seisma jääd, et paari pükste küljest minema lennutada, on kohe viis uut ja näljasemat platsis. Väga ebameeldivad elukad, mürgised nad ei ole, lihtsalt vastik on mõelda, et nad on riiete all ja proovivad iga hinna eest verd imeda. Neil on mõlemas otsas väike iminapp ja kui nad verd hakkavad imema, siis klammerduvad nad mõlema napaga keha külge ja hiljem jäävad tükiks ajaks kaks punakaslillat täppi kehale.

Ootamatu külaline

Selja taga on avastusterohke päev, täna nägime veel kahte orangutangi, väiksemaid ahve, palju liblikaid ja paari ussi.

Just praegu käis meil külaline, suur suur must skorpion. Algul hiilis seljakoti varju ja kui olime ta avastanud, siis libistasime tasakesi koti eemale, et külalist paremini silmitseda. Nüüd oleme vägagi elevil, eriti kui mõelda, et see astlaga tegelane ilmus pooleteise meetri kaugusele me telgist. Selleks ööks enam saapaid välja ei jäta ja telgivõrgu ning kotisuud hoiame ka tihedasti kinni. On kella kuue paiku õhtul, mets on eelmise õhtuga võrreldes palju häälekam. Enne puhus justnagu mingi mees metsas metsasarve, teine jällegi sõitis sääreväristajaga ühe puu ladvast teise, kolmas kloppis mune vahule. Mina kirjutan teile ja hoian jalad maast kõrgemal...skorpion läks oma teed, aga kunagi ei või teada, kust ta järgmisena välja ilmub.

Väike must orav käis murule visatud pisut hallitama läinud saiaga maiustamas, tegi mitmeid tiire ja tassis kõik tükid oma pessa, loodetavasti ei mõju hallitus oravatele halvasti :-)

Elekter on siin generaatori abiga. Väiksed nahkhiired lendavad tule peale kohale, üks tiirutab mu pea kohal. Ööloomadel on alanud jahtimisaeg! Võtame varsti taskulambid ja asume metsateedele, Ats juba kibeleb!


5. detsember

Eelmisel õhtul taskulampidega metsas mütates nägime veel üht skorpioni, kes puutüvel saaki ootas. See oli väike pika peenikese sabaga astlata skorpion. Mitmeid ämblikke, suurt puu otsa roomavat tigu ja meie kusikuklastest umbes kümme korda suuremaid sipelgaid kohtasime õhtuses metsas. Siin-seal vilkusid fireflie-d - pimeduses tulesädemena paistvad lendputukad.

Tänane hommik algas kurja isase makaagiga, kes hambaid pesevat ja laagriplatsil ringi jalutavat Atsi ründas. Ats leidis õnneks ruttu suure kaika ja ahv kadus raginaga džunglisse. Päris ära ta ei läinud, ootas, et ta pere eemale läheb, seni hoidis meil kiivalt silma peal ja näitas hambaid. Hornbill´id tulid taas puuokstele õõtsuma ja marju nokkima, me jõime samal ajal oma hommikukohvi ja - teed ning sõime kalasaia. Võrratu paik on see siin keset džunglit, väike maalapp on puudest paljaks tehtud, tipphooajal on siin telkimisplatsil kindlasti palju rahvast ning jutuvada, nüüd oleme vaid meie metsa häälitsuste ja teineteise seltsis seda paika nautimas.

Päeval käisime pika maa maha, et elevante leida. Tee ääres oli küll palju sõnnikuhunnikuid, aga need tundusid natuke vanad. Elevante kahjuks ei kohanudki, nägime palju värvilisi suuri ja väikeseid liblikaid ja kiile.

7. detsember

Eilne päev oli väga väga pikk. Hommikul sadas päris korralikult ja alles üheteist-kaheteist ajal saime igapäevast džunglituuri alustada. Otsustasime teha Rhino (tõlkes ninasarviku) raja, vaatasime raja alguses olevalt kaardilt, et see peaks olema paaritunnine mõnus jalutuskäik ja asusime teele. Rajakaarte kahjuks paberkujul külastajatele ei anta sest lühemate märgistatud radade puhul pole see vajalik ja pikematele radadele peab siin giidi endaga rajale kaasa palkama. Ka seda, mitu kilomeetrit rada pikk on või mis aeg kulub raja läbimisele, on siinkandis saladuseks jäetud.

Kuigi kõnnime metsas alati püüdlikult vaikselt, ei ole peale mõne ahvi päevasel ajal metsaradael eriti kedagi näha, nii ka seekord - loomad kuulevad juba kaugelt igat krõpsu ja kaugenevad. Kui olime juba kolm tundi kõndinud, sõime lõunaleivad ja ootasime kohe kohe raja lõppu, aga tee läks aina edasi, mingil hetkel jõudsime kohta, kus rada enam näha ei olnud. Igal pool vaid puud ja maapinda paksult katvad puulehed. Päris umbropsu ei tahtnud jätkata, aga tagasi minna tundus ka mõtetu, olime kindlad, et kohekohe oleme kohal (rada pidi tegema ringi ja jõudma välja peaaegu samasse kohta kust olime alustanud). Valisime siis puude vahelt enamvähem aimatava raja, aga kui see meid aina suuremasse džunglisse viis, siis hakkasime juba natuke murelikumaks muutuma.

Veel tund ja rada muutus veelgi hullemaks, pealegi sain viie herilase käest kaelale, selga ja näkku nõelata, läksin vist hooletult patsiga nende pesast läbi ja nad jälitasid mind pikka aega ja üks sumises juustes lõksus olles. Siinsetest herilastest ei oska midagi arvata - väikesed putukad, kelle nõelamine on meie maal süütu, võivad siin päris mürgised olla. Õnneks tuli nõelamisest vaid väike paistetus, pigem oli kaotatud rada see, millel me mõtted olid. Paar tundi päikseloojanguni jäänud saime aru, et midagi peab valesti olema ja peame midagi ruttu ette võtma, et rada leida, muidu võib meid oodata öö džunglis ja täilik ära eksimine. Ats pakkus välja tagasi minekut, mina aga arvasin, et tagasi minna on veelgi riskantsem kui edasi sest olime kõndinud juba mitu tundi ja nii jääksime tingimata pimeda peale. Otsustasime edasi minna, ehk jõuame varsti raja lõppu välja. Siis märkas Ats äkki puudel aegajalt kollaseid märke, keegi oli need kunagi ammu spray-värviga puudele teinud ja ilmselt oli see me raja märgistus. Loodetavasti...

Nõiaring!

Hakkasime kollase märgistusega puid otsima, mäest üles ja alla, vahepeal kadusid märgistused täiesti ja kasutasime vaistu, siis leidsime jälle mõne kollaka puu. Kiskus vihmale ja mets muutus hämaraks, kiirustasime väga, tundsime jalgadel kaane, aga ei tahtnud väga tihti peatuda ja päevavalgusaega raisata, et neid vastikuid piinavaid vereimejaid ära võtta. Jõusime kahe veesilmani, sealt aga ei jätkunud enam kollaste puude märgistus või siis oli juba nii hämar, et me silmad ei eristanud enam midagi. Peale silda hakkas korraga punase värviga märgistatud rada, lootsime, et ju on kollane värv otsa saanud ja lihtsalt punasega jätkatud. Tund rühkimist viis meid viimaks märgini, mis jahmatas meid parajalt sest viit tagasi teadlastekeskuseni näitas suunas, kust me just tulnud olime. Nõiaring! Läksime tuldud teed tagasi, oli juba täiesti pime ja olime mõttes valmis ööd džunglis veetma. Peale väikest mudast oja kust jõime sest pudelivesi oli juba ammu otsas, kadus rada täielikult, kobasime käsikaudu padrikus, mitte ei tahtnud alla anda ja päriselt ööseks sinna kaanide sekka jääda. Hääled muutusid tugevaks, siristamine ja krooksumine, huilgamine ja sahistmine, midagi hirmutavat ei olnud, aga kaanid olid põrgulised. Ainukeseks valgusallikaks oli telefon, mille taskulamp on õnneks telefoni kohta päris asjalik. Sattusime peale padrikust läbi murdmist mingile rajale, see võis olla ka loomade rada, puumärgistusi ei näinud enam ammu ja järgisime lihtsalt leitud rada. Lootsime jõuda tagasi veesilmadeni kus olime tund tagasi olnud, veesilmade juures oli ka lai jõgi ja jõe ääres oleks ehk leidnud koha kus on vähem kaane ja kus saab hommikuni olla.


Pime õnn

Veesilmadeni me tagasi ei jõudnud, küll aga jõudsime mingi imeläbi viidani, mis osutas suunda teadlastekeskuseni. Kui kaugel keskus oli, ei olnud aimu, aga vähemalt võisime nüüd kindlad olla, et päris lootusetult eksinud me ei ole. Võtsime uue suuna ja kella üheksaks õhtul olime tagasi oma laagriplatsil, jalad kaane täis, üleni mudased ja väsinud. Aga õnnelikud!!! Selline oli me õppetund džunglis :-)


Tagasi Lahad Datusse

Tagasisõiduhommikul nautisime veel oma laagriplatsil ärkava vihmametsa hääli ja vaatasime ahvikarja, kes puudel trikke tegid.

Sõit auklikut teed mööda tagasi Lahad Datusse ei tundunud nii hull kui tulek. Nägime üht metsiku banaanipõõsaga maiustavat elevanti, kes meid nähes kõva häälega huilgama hakkas - me minibuss näis talle kahtlemata vaenlasena. Algul üritas elevant ise põgeneda, siis mõtles ümber ja proovis hoopis autot rünnata. Ise pasundas mis kole, kui me sõitma hakkasime siis jooksis tükk aega kõrvade lehvides autole järele.

10. detsember

Oleme väikeses Sukau külas, mis asub Sabah´i regiooni pikima jõe Sungai Kinabatangan´i ääres. Sungai Kinabatangan suubub Sulu merre, jõe kalda ääres olevad majad on kõik kõrgete vaiade otsa ehitatud – jõgi tõuseb vihmaga 3-4 meetrit ja ujutab terve küla. Viimane suurem üleujutus oli siin 2006. aastal, siis tuli vesi väga kaugele ja küla elu oli tükiks ajaks pea peal.

Me B&B (Bed and Breakfast) asub otse jõe ääres. Eile käisime metsarajal, nägime kahte orangutangi – ema ja poega. Elevandi jälgi ja sõnnikut on palju, aga elevante praegu veel näinud ei ole. Täna kell kuus hommikul läksime jõele paadiretkele, varahommikune udu jõel tegi nähtavuse halvaks, aga hoidsime kalda poole ja kaldaäärsetel puudel kihas elu – mitut liiki ahvid ajasid üksteist okstel taga, puud ragisesid igal pool. Nägime ka nokunäoga ahve, kes Danum Valleys nägemata jäid. Tehtud piltide kvaliteet on kahjuks hommikuse udu ja niiskuse tõttu väga kehv, nii et häid fotosid me ahvidest ega lindudest ei saanudki. Täna pärastlõunal läheme veel paadiga jõele, ehk on siis valgus parem ja saate ka aimu, millised need nokunäoga ahvid on. Inglise keeles on nad proboscis monkeys, sellised suuremat sorti ahvid, kellel on paks kõht ja nina asemel näos noku :-)

Hornbilli´de kõik kaheksa liiki on siinse suure laia vee ääres esindatud, täna hommikul nägime kolme eri liiki. Kõige ilusamad on mustad linnud suure punase nokaga. Neid linde teeb eripäraseks see, et neil on ühe noka asemel poolteist nokka, ehk siis noka peal on ülespoole kõverduv lisanokk.

Ats pikutab jõe ääres võrkkiiges, ujuma siin minna ei saa, esiteks krokodillide pärast ja teiseks ei ole vesi eriti kutsuv ka, väga mudane. Eile proovis Ats mõned korrad lanti loopida, aga ilmselt ei näe kalad ses mudases vees lanti ja õng jääb Filipiinidele minekut ootama.

Õhtu käes

Päeva naljakaim osa oli see kui ma nägin rohu karva pika sabaga sisalikku, kes võrkkiiges lesiva Atsi lähedal puupakul sibas. Muidugi tahtis Ats ka kohe sisalikku näha ja kui ta end võrkkiiges liigutama hakkas, et maha tulla, kärises võrkkiik keskelt pooleks ja Ats maandus potsti maha ja pääses ühegi kriimuta sest kukkumine oli pehme ja madal. Õnneks jäi sisalik omale kohale ja lasi end põhjalikult uurida.

Õhtusel paaritunnisel paadireisil nägime nokunäoga ahve, makaake ning hulganisti väiksemaid sitavareseid, kes okstel üksteist taga ajasid ja hulle akrobaatikanumbreid ja meile palju nalja tegid. Aga elevante...jällegi mitte. Ehk läheme homme veel korra paadisõidule, hommikul on kindle plaan minna metsa elevante otsima.

Keda ja mida nägime Sukaus, mõned pildid said päästetud aga enamus pilte kustus jäädavalt. Väga kahju sest nokunäoga ahvi pildid olid nende hulgas

Elevandi jälje sees

Otsisime neid mitu päeva aga tulemusteta, vaid värsked jäljed ja sõnnik, aga elevante kahjuks Sukaus ei näinudki

Sajajalgne värskete väikeste puuseente vahel

Mutukas, noka otsas on tal väike pruun putukas, keda ta ilmselt hetkel tühjaks imeb

Hornbill

Neid on uhke punase nokaga ka, aga punanokalised olid väga pelglikud ja alati kõrgel puuokstel

Keda ja mida nägime Danum Valley´s

Skorpion -pragu on ta kössis ja valvel, aga kui liikuma hakkas, oli veel suurem

Orav saiamaias

Selliseid puid on palju

Pähklike :-)

Pähklike?

Pähklike...võtab jalad alla

...ja hakkab ringi siblama

!!!

Orang Utan (dzungli mees Malaisia keeles)

Kehva pildikvaliteet, nad on kõrgel puu otsas ja katsu sa head pilti saada

Väike Orang pesas

Karvapall teel ühelt puult teiesele

Me laagripaik

Kõrsputukas

Hehee!

Väike dzunglielevant

Wild banana õis

Elevantide meelisroog - metsiku banaani põõsas

Uss

Vist juba teist korda - kõrsputukas. Kui ta rohukõrrel on, ei saa aru, kumb on kõrs ja kumb putukas

Termiidid puul

Roosa ja saja jalaga

Öise metsa tegelane

Saaki ootamas

Lihtsalt liblikas

Punane kiil

Jälle punane kiil, aga teistsugune

Punase tagumikuga sinine kiil :-)

69 :-)

Kaitsevärvus. Öisest metsast.

Väike skorpion

Suur skorpion

Järjekordne Atsi leid :-)

Väike suitsumüüja Lahad Datus

Keedumuna ja viski

3. detsember


Esmaspäeval asusime oma kotipirakatega Danum Valley Field kontori poole teele, kell poole neli pidi buss meid peale võtma, olime ärevust täis. Kontorist aga teatati meile, et sild oli rahvusparki viival teel katki läinud ja ainuke viis Danum Valleysse minna on helikopteriga. Teadagi olime löödud kuna olime kõik ettevalmistused minekuks teinud, toidupoolise ostnud ja mõtetes juba džunglimöllus. Millal sild parandatakse, seda loomulikult ei osatud ütelda ning nii ei jäänudki meil muud üle kui kotid jälle selga ja minema. Mõtetuna tundus kogu see pikk bussisõit Kotast Lahad Datusse, Ats tahtis küll väga uskuda, et sild tehakse ruttu korda, aga mina arvasin, et kuna Aasias käivad kõik parandustööd aegluubis, siis ei tasu vist väga loota ja koledasse Lahad Datusse silla paranemist ootama jääda.

Geto

Istusime õhtul oma räämas hosteli voodil. Hostel, nagu kogu see linngi, haises ja oli räpane (hea, et meil on oma lina, tekikott ja padjapüürid alati kaasas) ja tuju oli natuke null. Siin on odavama majutusega ikka alati loterii – kas voodipesu on vahetatud või ei ole – selles hostelis ei olnud. Pikad mustad juuksekarvad olid padjapüüridel tõestuseks ja lina oli ka selline magatud olekuga. Nagu kolme karu muinasjutus... No aga heihopsti – valguskiir - viski oli ju alles ja selle me kotipõhjast välja otsisime. Rüüpasime siis viskit ja hammustasime keedumuna peale. Tuju paranes ja otsustasime veel järgmiseks päevaks Lahad Datusse jääda, siis on vähemalt sillale võimalus antud ja tunne ei ole nii kehva.

Isegi söök ei olnud ses nutuses linnas kiita, pole mitte midagi maitsvat hamba alla saanud. Kerjajaid on linnas, Kota Kinabalus neid ei kohanud. Eriti näru tunne on kui oleme kusagil tänavarestoranis söömas ja naine nutva lapsega tuleb raha küsima. Väikesed poisid on suitsuärikad, käivad, sellised väikesed kohvrimoodi kotid kaelas, kohvris suitsupakid ja müüvad suitsu. Need poisid tunduvad mõned Erkist nooremadki, viie-kuuesed...

Eile sõitsime seitse tundi bussiga Kota Kinabalust Lahad Datu nimelisse linna, kust sõidame täna edasi Danum Valley rahvusparki. Põnev on - mis meid ees ootab, mida või keda me näeme ja kas öine vihmamets, kus me telkimisplats asub, meid üldse magada laseb. Soetasime peale pealambi veel ka suurema taskulambi, et ööselgi ringi kolada, öösel just loomad liiguvadki ja vaatame päeval juba varakult valmis, kus on mingid väikesed ojad, kus loomad öösel joomas võiksid käia. Ahve näeb kahtlemata ka päeval ja usun, et igasuguseid hääli kostub seal nii päeval kui öösel, päiksetõusul on olukord kindlasti kõrvulukustav ja peame proovima võimalikult vara õhtul magama minna, et ööuni magatud saaks. Esialgu on plaanis reedel Lahad Datusse tagasi sõita ja sealt tagasi Kotasse ning siis juba väikese riigi Brunei suunas, kust peab läbi minema, et Malaisia Sarawaki regiooni pääseda. Brunei lahutab Sarawaki ja Sabahi regioone. Läheme ütleme Brunei sultanile tere :) ja siis edasi Sarawaki Kuchingi linna suunas. Kuchingis toetleme Indoneesia viisad ja plaanime minna ühte rahvusparki nokunäoga ahve vaatama :) Hehee, kui näeme, teeme pilti ja paneme blogisse üles, et teaksite, kellest me räägime ja mis nokunäoga - uskumatuid loomi on ikka maailmas olemas :))))

Eilne pikk bussisõit ei olnudki kõige hullem, pikasõidubussides on tavaliselt alati konditsioneer ja väga külm, aga õnneks teadsime seda juba ette ja võtsime fliisid bussi kaasa. Borneo Malaisia on meie üllatuseks veel palju rohelisem ja lopsakama loodusega kui olime ette kujutanud. Taiga näiteks ei saa võrreldagi, siin on palju enam rohelust ja suuri puid. Borneo Malaisia on ka üllataval kombel päris hästi arenenud, tegeletakse teetöödega, ehitustega, kasvatatakse vilja ja teede äärtes olid kilomeetreid ja kilomeetreid palmikasvatusi, mitte kookospalmi, aga palmide, millest tehakse palmiõli.

Toiduhinnad on siin pea samad kui Eestis ja ööbimine hostelites vast samuti kuigi palju kehvemad tingimused. Rahvuspargid on röövlid, just sinna sõit ja sissepääsumaks ja kui on soov minna kusagile kaugemale saarele snorgeldama, kus tõesti koralli ka leidub, on hinnad ebanormaalselt kõrged. See koht, kuhu me läeheme - Danum Valley - seal on ööbimine sealses Reinforest Lodge´s näiteks kaheks ööks 4000-5000 krooni (söök on sees), meie telkimisplats on umbes 130 krooni kahele üks öö, nii et näiteks võrreldes Tai, Laose või Sri Lankaga on siin elu-olu tunduvalt kallim, aga loodetavasti näeme palju ja just palju sellist, mida ei ole enne näinud. Juba ainuüksi ööbimine vihmametsas on torekogemus.

Lahad Datu on räämas ja inetu linn, siin-seal moššeed, hommikulgi ärkasime moslemite palvuse peale (selline kõrvulukustav monotoonne undamine, mida hea meelega esimese asjana enne ärkamist ega muulgi ajal päeval ei kuulaks), esimene palvus algab neil vist päikesetõusuga. Turud, väikesed poed, kole ja prahti täis rannaäärne ja räsitud olemisega kohalikud. Noored poisid nii siin kui ka Kotas on millegipärast arvamusel, et jube pop on olla gay (ja kõigil korraga) riietusstiili ja soenguid annab imestada :))) Tüdrukud on tagasihoidlikumad. Alkohol on kallis, moslemid juua ei tohigi, seega purjutajaid noorte ega vanemategi hulgas ei ole, küll aga suitsetatakse ja seda teevad küll isegi noored moslemiürpides poisid õhtustel tänavatel.

Pooliku sabaga kõhnad kassid ja mujalt tuttavad Kirbukustid kõmbivad tänavatel, turul on jalgupidi posti külge seotud kuked oma saatust ootamas. Lõhnaval kalaturul võib uudistada eri suuruse, värvi ja kujuga kalasid, mis meile võõrad, aga kalalõhn on ikka sama.

Hakkame nüüd Danum Valley Field Center´i kontori poole liikuma, sealt võetakse meid kell pool neli peale. Kaalusime liblikavõrgu ja luubi soetamist, et sealse teadlastegrupiga paremini sulanduda :)) aga viimasel hetkel muutsime meelt ja ostsime pudeli kohalikku viskit:) Luupe ja liblikavõrke on seal nagunii juba ja ega need tühjad head und ei too:)

Heihopsti ja kuulmiseni!

Borneo

27. november

Tere kallid kodused,

vaikus vaikus vaikus on konnademaailmarändurite blogilehel tükk aega olnud...aga katsumused on õnneks seljataga ja nüüd jälle päikeselised päevad käes.

Miks vahepeal nii pikk vaikus on olnud, sellest kirjutan ehk kunagi hiljem (võib olla on neid, kes ei ole miskit me vahepealsest elust kuulnud), nüüd aga tere tulemast Borneole, eksootilisele Aasia saarele kus on kolm riiki – Malaisia, Indoneesia ehk Kalimantan ja väike Brunei.

Meie maandusime Borneo Sabahi regiooni Kota Kinabalu linna 21. novembril. Meeletu pidevalt kasvav ärevus minu pool, et kas Ats ikka tuleb saabujate väravast lennujaamas...ootsain Atsi 13 tundi Kota lennujaamas. Sealt ta tuli, oli esimeste passikontrollist läbipääsenute seas, nägin teda juba eemalt ja rõõm oli loomulikult suur suur suur meil mõlemal...

Puhkasime mõned päevad väsimust välja, laisklesime hotellis, hiljem kolisime ühte mõnusasse hostelisse ja tegime reisuplaane. Telefoniteel reisiplaanide tegemine oli keeruline ja nüüd siis alles uurime kõike lähemalt. Hetkel on plaan siin ringi rännata, siis Malaisia Sarawaki regiooni sõita või lennata ja sealt edasi Kalimantanisse, kus rändamine tõotab tulla paras katsumustejada – turismindus on seal peaagu et välja arenemata, teed väga kehvad, aga loodus ilus ja avastamist jätkuks kuudeks kui huvi ja kannatust samuti seks ajaks jagub. Saame vaid kuulise viisa taodelda Kalimantanisse, seega on aeg limiteeritud ja valime ühe piirkonna, mida vaadata.

Kalimantanist edasi ilmselt Filipiinidele, kus soovime peale reisimise olla kusagil pisikesel saarel täiesti omaette, ainult paljud asjad vajavad läbimõtlemist – näiteks magevesi saarel, siin palavas läheb seda väga palju. Telk on meil olemas ja võrkkiik, mida palmide vahele üles riputada, memme antud pott, tuletikud, et lõket teha ja midagi paremat ei oskagi ju tahta. Alati on nii, et kujutad asju ja kohti peas kuidagi ette ja kohale jõudes on hoopis teisiti, aga oleme veendunud, et Filipiinide 7000 saare seas leidub kindlasti üksik saar kahele uitajale.

Kota Kinabalu on suur ja lärmakas linn. Tuttav Aasia lõhn ja soojus, palju jahedam aga kui viimasel ajal Darwinis, kus öösitigi juba 30 plusskraadi kanti kippus, päeval üle 35 kraadi ja väga niiske. Seni on olnud päikeselise ilmad kuigi praegu peaks vihmaperiood olema.

Eile tulime väikeselt Mamutik saarelt Tunku Abdul Ahmad´i rahvuspargist. Lootsime head koralli näha ja snorgeldada, kahjuks aga oli saare ümbruses korall peaagu et olematu ja kuna rahvast käib seal iga päev palju, oli see korall, mis kunagi aastaid tagasi kasvama oli hakanud, nüüd kivistunud, valkjashall ja surnud. Värvilisi kalugi oli vähe, aga nägime suurt sinist meritähte, see oli küll huvitav, enne ei olnud sinist meritähte näinud.

Suuri varaane nägime, sel saarel neil vaenlasi ei ole ja nad paljunevad seal kiiresti ja seega oli neid mitmeid ringi liikumas näha. Kõige suurem varaan oli vast pooleteise meetrine ja kahtlaselt paks, ilmselt varaanibeebide ootel. Ats proovis talle lähedale minna, aga varaan lõi hoiatavalt sabaga vastu kive ja sellega lõppes Atsi kui noore naturalisti lähenemisplaan. Vahvad otsast kaheks hargnevad pikad keeled on neil varaanidel, kusagil Bali lähedal oleval saarel pidi leiduma veel palju suuremaid varaane, kes pühvligi oma keele otsast tuleva mürgiga ära mürgitavad ja siis ära söövad. Sellist tahaks näha! Need väiksemad Mamutiku saarel meile kallale küll ei kippunud, väiksemad sahistasid liiva seest põõsaste alla kui aru said, et olime nad avastanud ja suuremad olid lihtsalt valvsad ja hoiatasid sabaga kui vahemaa liiga väikeseks kippus jääma.

Saar oli väike ja ilus, valge liivaga, aga ainuke häda oli rahvamassid. Lugesime oma targast raamatust, et nädala sees on võimalik saarel olla pea uhkes üksinduses, ega paraku ei olnud see tõsi ja otsisime vaiksemat rannariba kuhu snorgeldama ja sukelduma tulnud japsid oma 24 tundi kaelas rippuva fotokaameraga ei tulnud. Oi, nalja sai jaapanlastega, see on neil vist mingi rahvuse värk ja emapiimaga kaasa tulnud sündroom, et nad peavad päevas umbes tuhat pilti tegema. Igas kohas ja asendis – mina kiviga, sina kiviga, mina posti najal ja siis jälle sina, mina vees, sina vees, mina hüppan liival mõlema jalaga õhku ja sina teed pilti ja vastupidi ja kõiki neid pilte tuleb nii igaks juhuks mitu järjest teha. Snorgeldamises olid nad samuti tugevad tegijad – päästevestid mitme nööriga kõhu ümber kinni köidetud sest ujuda nad ei oska, maskid peas ja toru suus, nii nad seisid enamjaolt ajast vees ja vaatasid lihtsalt üksteisele otsa ja lobisesid. Ja kui keegi julges hetkeks peal vee alla pista ja kala juhtus nägema, siis läks üleüldine juubeldamine lahti, mis kostus pisikese saare igasse otsa.

Moslemisnaised oma ürpide ja rätikutega vette ei läinudki, seisid rannal nagu mingid võõrkehad sel ilusal rannal, kus võiks ju ujuda, päikest, vett ja elu nautida. Aga inimesed on otsustanud endale piirangud peale panna ja elada meile nii võõrast ja veidrat elu. Usk teeb inimesed pisut hulluks, arvan ma. Naljakas on see, et oma soovide järgi kiputakse usku väänama, riietustiil on palju muutunud - traditsiooniline üleni ürpides moslemi riietusstiil on nüüdseks muutunud teksad-kontsakingad, sõrmedes kuld ja kard stiiliks. Paljudel on puuteekraaniga telefon, mida eriti kasutadagi ei osata, aga mis ometi olemas peab olema sest natuke jõukamates Aasia riikides on oluline et oleks olemas viimati välja tulnud telefon :-)

Olime öö liival telgis, õhtul lesisime võrkkiiges ja nautisime vaikust, japsid olid tagasi Kotasse läinud ja saarele jäid vaid osad kohalikud ja paari telgiga veel väike grupp valgeid, kes saarele sukeldumiskursusi olid tulnud tegema. Tõus ja mõõn olid väiksed, rannal sibasid krabid ja öösel tibas natuke vihma ja oli tugev tuul, mis hommikul maha vaibus.

Praegu oleme oma hostelis, sõime piparkooke (aitäh, Dagmar!!!) sest Jõule ei jõudnud kohe kuidagi ära oodata. Õhtuti oleme suurel toiduturul söömas käinud, toiduvalik on suur ja hiljem saab hostelisse kaasa osta värskeid magusaid puuvilju. Oleme viimastel päevadel mitut uut vilja proovinud, nimesi kahjuks ei tea aga uusi maitseelamusi on olnud küllaga.

Oleme koos ja elu on ilus. Teile päikest ja uued uudised mõne aja pärast. Esmaspäeval tahaksime minna Danum Valley rahvusparki, et seal kolm-neli päeva olla ja uusi loomi-linde-taimi näha. Kui väga veab, võib seal metsikuid orangutange näha. Kirjutasime seal laagris olevatele teadlastepundile ja saame loodetavasti nende telkimisplatsil telkida, päeval ja öösel radadel käia ja võimalikult palju vihmametsa elu uurida. Head aega seniks!

Esimesed pildid Borneolt

sooja ilma nautija
puu õied

teel Mamutikule

plaanid plaanid plaanid

toiduturul

Keel suust väljas :)

Natuke udune pilt aga keelt näeb hästi

Kaklevad ka omavahel kui vaja on

Ikka katsuda tahaks... :-)