21. mai

AHOI üle pika aja!!!

Müüsime Uus-Meremaal oma karupruuni matkabussi eelviimasel päeval enne Austraaliasse lendamist ühele saksa seljakotirändurile võileivahinna eest maha, pakkisime asjad ja lendasime 6. mail Austraaliasse. See kavatsus oli meil juba ammu – vihmaste jahedate ilmade eest sooja kliimasse pageda. Olime valmistunud põhjalikuks läbiotsimisteks tollitsoonis, aga saime viie minutiga sealt läbi, uskumatult ruttu ja valutult. Arvesse võttes seda, et Austraalia toll konfiskeerib vist kõige rohkem asju maailmas. Olin oma seljakotti, kõige alla, poetanud mõned pauatükid, need, millest kuidagi loobuda ei suutnud ja kõik peale kogemata käsipagasisse unustatud peotäie kruvide tuli meiega siia kaasa. Kruvid muidugi ununesid kotti vanast ajast ja need tulid alles siis meelde, kui turvaväravad piiksusid ja Ats oli juba näost valge ning küsis, et kas ma JÄLLE olen noa kotti sokutanud. Tema kotis oli empsu saadetud kohvipakid, mida Ats kiivalt hoidis ning mis tollile õnneks huvi ei pakkunudki.

Praegu lesib Ats mu kõrval, loeb raamatut, väljas on umbes 27 kraadi sooja ja mina lähen ajas tagasi, et saaksite teiegi meiega mõtetes rännuteedel ja seiklemistel kaaslasteks olla.

Ei saa ütelda, et me vahetevahel kaks parajat uimast vanderselli ei ole – lõuna-Austraaliasse Adelaidesse saabudes tõdesime, et seal on ka külm - sooja on kõigest paari kraadi võrra rokem kui Uus-Meremaal. No muidugi olime enne ilmateadet uurinud ka ja kuigi päeval ei lange isegi juulis, kõige külmemal kuul, kraadid seal alla kümne soojakraadi, on ööd ja hommikud siiski jube jahedad.

Ööbisime hostelis nagu kõik seljakotirändurid ja veendusime taas, et ühisköögi, -dušširuumide ja -tubadega hostelid, mis on mõeldud erinevatel maalt kokku tulnud ränduritele, on väga võikad kohad. Või siis oleme hoopis meie imelikud –koristme enda järel, räägime vaikselt ega ei võta õhtuti nosu korralikult täis. Kaks kolmandikku neist alles pesast lennanutest ja teistest tublidest tegijatest, tundub, lendavad meeletuid vahemaid selleks, et tutvuda võimalikult paljude õllesortidega ja käia läbi võimalikult palju pubisid. Kõige vahvam sell, kellega me teed paratamatult kolm aastat tagasi ühes Uus-Meremaa hostelis kohtusid, oli selline paras pontsaks umbes 25-aastane poiss, kellega me tuba jagasime ning kes vedeles päev läbi naril ja kurtis sõpradele, et ta peab emale helistama ja laskma veel raha juurde saata. Siis ühel teisel korral Austraalias kui meil näpud põhjas olid ja pidime võtma kümnese toa – KÜMNE inimese toa!!! Tavaliselt kui meil muud üle ei jää ja hostelis peame ööbima, siis oleme kahese toas või siis äärmisel juhul neljases, aga tol korral oli siis nii. Võite isegi arvata, kuidas lõhnavad kümne inimese sokid ja jalanõud ning milline õhk toas on. Igatahes tol korral oli me toas üks arvatavasti ehitusel töötav noormees, kes tuli igal õhtul töölt, võttis riided ja kiivri, mis millegipärast oli tal peas ka veel marsruudil töö- hostel ning hüppas saabastes välja ja puges oma narile. Kolmandal õhtul kui ta seda tegi ja kui ta päev läbi jalas olnud saabastest hakkasid üle toas meie poole hiilima hingematvad aroomid, läksin ma lihtsalt ja palusin tal oma saapad ukse taha viia. Poiss libises sirgelt kui tikk ja kõrvuni punastades oma ülemiselt narivoodilt alla ja viis saapad ukse taha. Ja nüüd kui ma juba hoogu sattusin, meenub veel lugu kaheksakohalisest toast, kus ühel õhtul hilja olid seitse toasolijat juba magamas või siis üritamas magama jääda, aga üks tüdruk oma ülemisel narivoodil luges huviga raamatut ja keset laes siras heleda valgusega lamp. Lugemisnurk oli ses hostelis kenasti olemas. Ja kui ma siis küsisin suurima viisakusega, et kas ta saaks tule kustu panna kuna kõik tahavad magada ja on juba hilja,tegi tema imestunud näo ja küsis, et kas tuli häirib mind ja kas ma tahaks laenata tema magamismaski! Pahviks olin ma löödud, aga tuli sai sel õhtul siiski ruttu surnuks, aga inimeste arusaamatus ja süüdimatus ei kutsu meid kohe kuidagi hostelitesse ühiseid pindu jagama.

Loomulikult on küllaga ka toredaid reisijaid – soojad ja tähelepanelikud inimesed, keda huvitab reisimisel maa kultuur, loodus, inimesed ja muu.

Kolmanda päeva õhtuks olime õnneks uuesti autoomanikud – ostsime kohalikult 90 aasta Mitsubishi Expressi, mis on veel kolmandiku võrra suurem kui karupruun Uus-Meremaa auto ning jälle ootas ees voodi ehitamine ja asjade seadmine. Õnneks läks selle kõigega lihtsalt – Ats, nüüd juba vana voodimeister, ehitas poole tunniga voodi aluspõhja, peale sai lai madrats ja neljandal päeval vurasime juba oma teed.

Kaardi peal tundub kõik lähedal olevat, aga sellel hiigelsuurel kontinendil on vahemaad eriti suured. Kuna meile, soojaarmastajatele, tundus lõunas ikka kohe liiga külm, siis peale pikka kaalutlemist otsustasime sõita põhja, troopilisse Darwinisse, kus me kunagi ennegi oleme mõned kuud elanud ja töötanud. Darwin asub Adelaidest üle 3200 km kaugusel. Võtsime asja positiivse poole pealt ja kuna soovisime kohe siia jõudes tööd otsima hakata, siis nüüd läksid asjad teist rada pidi ja algas me roadtrip, mis on tänaseks kestnud umbes nädal või üle selle. Aeg kaob ja kuupäevadest ei ole tihti aimu, aga see ongi hea. Täna oleme juba umbes 700 km Darwinist ja õhk on kuum, puud ja lilled õitsevad, siin-seal on teeäärsed tahmunud kuna kuivus tekitab siin põhja pool palju metsatulekahjusid.

Keskmaalt põhja poole sõites lootsime kaamleid näha, aga ei läinud õnneks. Esimesel sõidupäeval nägime kolme kängurut, paari emu, suuri kotkaid, kes auto alla jäänud kängurulaipade juures tiirutasid ja üht väikest hiirt. Suured soolajärved olid tee ääres.

Järgmised paar-kolm päeva sõitsime kedagi nägemata, kõikjal me ümber laiutas kõrb. Vahel vaheldusid vaated veidi – kõrbest sai poolkõrb, siis jälle poolkõrbest kõrb. Madal taimestik, mõned üksikud puud vahetevahel, natuke igav. Üks kolmandik suurest Austraaliast on kõrb ning teine kolmandik on stepp või poolkõrb.

Õhtuti laagrisse jäädes kolas Ats samal ajal kui mina süüa tegin ringi ja otsis loomi, roomajaid, putukaid, aga kuna päevad on lõuna pool läinud jahedamateks, siis ei näinud me sisaliku sabaotsagi, kellestki suuremast rääkimata. Pimeduse saabudes tegime lõket, kella poole seitsmest on täiesti pime ja lõke andis päevale valgust ja soojust lisaks. Kõik külmaverelised roomajad olid „talviselt jahedast” kõrbest kusagile soojemasse roomanud.

Mõnus vaikus oli õhtuti me ümber ja teadmine, et kõik muu on nii eemal. Ainult road train´id ehk siis mitme vaguniga suured sõiduautod vurisesid suurel kiirusel aegaljalt eemal teel - kuna nad on nii tohutult suured, siis sõidavad nad enamjaolt vaid öösiti ning kahjuks jäävad paljud kariloomad ja kängurud nende rataste vahele ja alla. Siin, põhja pool, on tihti teede äärtes lehmakorjused - sellised, mis on juba seest lagunenud ja nahk luukuhila peal on nagu kümme numbrit suurem samekuub. Siin on farmid nii suured, et farmerid ei jõua aedu ehitada ning nii liiguvad lehmad ka aegajalt maanteedel. Farmid on tihtin Eestimaa suurused ja suuremadki, muidugi on ka väiksemaid, aga siin, sisemaal pole maa puuduse üle vaja muret tunda ning et midagigi sest kuivast maast tolku oleks, peetakse siin suuri farme ning loomi aetaks kokku tavaliselt helikopteriga.

Neljandal päeval jälle kõrb, suured opaalikaevandused tee äärtes. Tuhnitakse maa üles ja inetud suured liivahunnikud jäetakse hiljem tasa ajamata. Inimesed on parajad põrssad, eks! Peatusime iga mõnesaja kilomeetri tagant teeäärsetes majades, roadhouse- ides, kus aeg näib olevat peatunud, jäänud umbes kusagile kuuekümnendatesse. Naljakaid ja kummalisi inimesi võib seal kohata ja kuna valgete inimeste saabudes võeti aborigeenidelt paremad maad käest, siis nüüd on nad kuivadel sisemaadel ja elavad oma kommuunkülades keset kõrbe. Aegajalt käivad nad ka „linnas” ehk siis nendessamades roadhouse- ides söögipoolist ostmas, et känguru –ja iguaanilihale vaheldust saada. Osad aborigeenid on ka farmerid, aga enamus neist kahjuks täitanud joodikud, eriti need, kes linnades elavad.

Roadhouse´ide juurde, kus on alati ka tankla, tõmbab neid veel ka bensiin, mida nad nuusutada armastavad ja siis igasuguseid koeratükke tegama hakkavad. Kusagilt on rikkamad tegelased soetanud endale ka päevinäinud autosid, millega on hea punastel tolmustele treppi sõidetud teedel kihutada ning kui siis auto kummuli keeratakse, jääb see sinna tee äärde lihtsalt vedelema. See seletab ka autovrakkide rohkuse maanteede ääres. Inimesi pressitakse autodesse nii palju – ikka kohe terve suguvõsa, ühel päeval „tuhises” meile vastu esiklaasita puugil aborigeene täis auto. Esiklaasi puudumine on kuki-muki, peaasi, et bensiini jagub, enda ja auto jaoks ka vahel.

Aborigeenide jaoks on Austraalia endiselt vaid nende maa ja valged on vaenlased. Siinkohal ei õigusta ma üldse valget rassi, kes oma haiguste ja alkoholiga, mis kukutas ja kukutab praegu põlisrahvast, aga kuna tegu on paratamatusega ajaloos, siis ei ole midagi teha ja tuleks omavahel ju hakata lõppude lõpuks läbi saama. Enamus aborigeene tundub olevat võimatu „tsiviliseerida”, selleks, et aru saada, mida ma mõtlen, peaksite ise siin olema ja neid nägema. Seni olen näinud paari-kolme naertavat aborigeeni – nende näoilme tundub vaenulik. Võiks arvata, et loodusrahvas hoiab oma loodust, aga nemad sittavad täiega ja laotavad prügi, kütivad kõike, mis liigub ja tööd teevad väga vähesed. Varastavad väga palju, vägistavad, ka oma hõimude seas ja eriti lapsi. Need, kes seal roadhouse´ides nedega maid peavad jagama, on suures kimbatuses – ühes linnas Tennant Creek´is olid kõikide ettevõtete aknad võretatud ja isegi bensiin on nende tõttu muudetud, mitte nii tugevalõhnaliseks, et aborigeenid end pilve ei saaks tõmmata. Raha saavad nad riigilt, aga see läheb anamus ajast kohe kõrist alla. On kirjutatud, et nende organismile mõjub alkohol hoopis teisiti kui meie omale, palju hullemini. Kui tee viib nende kommuunkülade juurest läbi, siis on teadmiseks ja keeluks teekasutajatele üles pandud märgid: „No Alcohol, No Pornography”, ehk siis need kaks ajavad mustad murjanid hulluks.

Tuleb meelde esimene kord kui Austraaliasse Brisbane´i lennujaama jõudsime, et Darwinisse edasi lennata ja lennuvahelist aega õues jalutades parajaks tegime – Atsi juurde, kes oli mingi hetk minust eemal, tuli murjam ja ütles hambutut nearatust naeratades: „Welcome to my country, dou you have few coins?” – „tere tulemast minu maale, kas sul on mulle mõned mündid anda”.

Kuna maa südames Alice Springs´i linnas müüdi ainult seda mitte nii tugevalt lõhnavat kütust, siis läks see kütus me autoga vastuollu ja kaks päeva järjest jamasime autoga. Siin keset mitte midagit on autoteenindused muidugi väga harvad ja hinnalt nii soolased, aga nüüd on vähemalt auto jälle korras, täna lasti vana kütus kõik välja ja õnneks oleme nüüd jõudnud siia, kus müüakse me autole sobivat kütust.

23. mai Katherine´is

Kolasime Katherin´i linnas – kõik suuremad asutused olid pikale põhitänavale koondatud nagu harilikult sellistes väiksemates isoleeritud linnades. Kell kaks päeval tehti alkoholipood lahti ja juba kell 14.01 tormasid aborigeenipered üksteisevõidu poodidesse, 14.30 oli olukord tänavatel juba teine – põlisasukad praalivad ja õllepudelid siin-seal tänavatel laokil. Paras aeg meil edasi liikuda. Õhtu veetsime soojaveeallikas mulistades, päris linna lähedal voolas soojaveeallikas, kuhu sisse sulpsatades tundus hiljem 27-30-kraadine õhusoojus päris külmana, nii et püsisime vees ja lasksime voolul end allikat mööda edasi kanda.


24. mai

Täna on tõeliselt mõnus pühapäeva hommik, küpsetasin pannkooke ja jõime mõlemad kohvi, tavaliselt olen mina teejooja, aga pannkookidele on vahel mõnus kohvi kõrvale rüübata. Ats pani matkasaapad jalga, et kõrge rohu sees usside eest kaitstud olla ja läks eemale kõrgete puude juurde väikseid mitmevärvilisi papagoisid lähemalt vaatama. Me matkabuss on pargitud suurte suurte termiidipesade juurde, täna hommikul ärkasime peale päikesetõusu ja kuulasime voodis lindude sädistamist ja teisi hommikusi hääli. Väga mõnus paik on ja mingi hea rahu on hinges. Oi ja metshobuseid võib siin kandis kohata, oleme näinud kuut-seitset.

Pidasime Atsi sünnipäeva päev tegelikust päevast hiljem, kuna õige päev möödus autoteeninduses ja hommikul ärkasime a la kopa ja tõstuki vahel oma bussis, mida Atsi sünnipäeva hommikul vanast kütusest tühjendama hakati ja uue kütuse sisse pannes oli kõik õnneks kombes. Kahel korral jäime selle solgitud kütuse tõttu keset mitte midagit pidama, see oli siis, kui veel mööda kõrbeteid sõitsime. Esimesel korral jäime õnneks 6 km enne ühte roadhouse´i pidama, auto paukus ja jõud kadus ära ning jäi siis mingi hetk lihtsalt seisma. Saatsime ühe möödasõitjaga sõna ning tunni pärast tuli õnneks abivägi kohale. Teisel korral nii kergesti ei läinud – auto jäi 50 km lähimast asustusest eemale keset kõrbeteed seisma. Hääletasime siis eelmisesse bensiinijaama, kus olime uuesti saastatud kütust saanud ning me auto toodi treileriga teenindusse ning kuna tööpäev oli seks ajaks juba läbi saamas, pidime ööseks teeninduse juurde jääma ja Atsi sünnipäevahommik oligi sel aastal seal teeninduse juures.

Pidasime päev hiljem, 22. mail Atsi sünnipäeva, seekord mitte tõstuki ja kopa vahel vaid mõnusalt looduse keskel õhupallide, pudeli veini, hea õhtusöögi ja šokolaadikoogiga. Kängurud hüppasid vahepeal ka me tegemisi uudistama ja nende käpa- ja lohisevat sabajälge nägime kõikjal seal ümbruses. Siis, põhja pool on kängurud palju väiksemad kui lõunas, ka kängurusid on erinevaid liike, Queenslandi osariigis võib kohata puude otsas elavaid koheva karvaga puukängurusid. Siin on väikesede wallaby- kängurud, kes meenutavad suuri pika sabaga rotte.

Eile sõitsime umbes 150 kilomeetrit Darwin suunas, ootame nüüd vastust Atsi endiselt tööandjalt – kas Ats saab oma kunagise koha Darwinis ehitusel tagasi või mitte. Senikaua uurime lähedalolevaid paiku, kus veel käinud ei ole – lähedalolevates rahvusparkides oleme juba käinud ning et mitte vanu radu mööda käia, üritame nüüd uusi kohti leida. Eile leidsime veel ühe kuumaveeallika, kus oli vesi kohati umbes 70 kraadi soojune ja kus ujumine ei tulnud kõne allagi. Samas pisut eemal oli vesi umbes 25-kraadine ning värskendasime end seal aegajalt ning lesisime liivasel kaldal.

Darwini ümbrus on krokodillide paradiis
Kalamees

Õhtu saabudes muutuvad värvid loodused mõnusateks pehmeteks, kollane ja punane on domineeriv igal ajal

Devil´s Marbles - vanakuradi marmorkivid

Mitsu

Valged sipelgad ehk termiidid on pimedad
Sünnipäev!

Iiah on ikka platsis!

Jõudu proovimas :)

Devil´s Marbles - suured kivilahmakad kõrbes

Pilte kõrbeteedelt ja põhja poolt

Oleme teineteisele väga väga kallid!
Atsil tuli Jannipäev meelde

Metshobused

Kotkas ja kängu

Oleme Austraalias :-)