Friday, December 19, 2008

Andrea


Beavis alias Waine, Ats, ja Butthead alias James







Kõik need taimetited


Freedom!

Istutamas :-)


14. detsember

Tere kallid kodused,

täielik vaikus on olnud meie pool viimased kuu aega või enamgi, ühe koha peal olles ja tööd tehes ei ole suuri põrutavaid uudiseid kogunenud. Kuidagi sujuvalt venis tööaeg pikemaks kui algul planeeritud, aga nüüd on küll viimane aeg matkaradadele minna. Viis päeva veel, siis jätame Blenheimi ja sõidame Nelsonisse, ostame sealt telkimise jaoks magamismatid ja edasi Nelson Lakes rahvusparki, kus plaanime algatuseks teha mõnepäevase matkaraja.

Nüüd saab vist juba pea kuu aega, kui oleme neid pisikesi ühendatud keppe suurel mustal põllul maasse torganud. Töötame kuueliikmelise grupiga, päevas paneme koos maha umbes 27 000- 30 000 taime. Mida rohkem istutada jõuame, seda parem on tasu töö eest. Päris väsitav on selline töö, aga kui tead, et teed seda vaid lühikest aega, ei ole hullu midagi. Küll aga ei suuda me aru saada, kuidas võivad kohalikud aastast aastasse sellist tüütut ja igavat tööd teha, nagu me siin viimase kahe kuu jooksul teinud oleme.

Me istutajategrupis on endine juuksur Andrea, kes peab ka põllul olles alati viimase glatšiga kursis olema. Muidu ääretult tore inimene, aga ta sobiks just näiteks juuksuriks või sekretäriks, mitte sinna põllule :-) istutama. Andrea on esimene, kes juba hommikul ära väsib ja siis mõtetuid asju tegema hakkab - veevoolikut sikutama või siis taimekaste siia-sinna tõstma ja pauside ajal on ta samuti esimene, kes oma roosade pükstega põllult auto juurde kihutab ning siis vähemaidki väsimusmärke ilmutamata termose ja võileivakarbi välja võtab. Päeva lõpus aga paneb ta täpselt samasuguse, meiega võrdse summa töö eest taskusse ja see ajab meil Atsiga vahel kopsu üle maksa. Alati on igal pool neid, kes teiste arvelt omale mugavama elu oskavad korraldada.



Siis on meil maooripoisid Waine ja James, keda me omakeskis Beaviseks ja Buttheadiks kutsume. Mitte paha pärast - nende naer on selline, nagu neil multikategelastel. Waine on tore ja viisakas, James vahel pisut kartust äratav äkiline tegelane, kes ühel päeval vihastas ja lihtsalt töölt ära kõndis, sest Andrea oli just palunud tal veepüstoliga tehtud aukudesse natuke rohkem vett panna ja see ei olnud esimene kord, kui ta James´ ilt seda palus.

James´il on pidevalt kõrvaklapid peas ja ta laulab kõva häälega laule kaasa, või siis õigupoolest ühte, oma lemmiklaulu, mis on meilegi pähe kulunud ja mida kuuldes me esmaspäeva hommikul Atsiga üksteisele otsa vaadates väheke hullunult naerma hakkame :-). Refrään on : Nobody wants to see us together, but it doesn’t matter - no, til I got you (teate ehk seda laulu isegi). Aga iga kord improviseerib ta natuke ja nii muutub laul teiseks. Eriti valjuks läheb laul siis, kui poistel on palgapäev olnud ja marihuaanasuitsud põllu peal ette lüüakse. Siis on nalja ja naeru ja James ei muutu kurjaks, kui keegi palub aukudesse rohkem vett panna.

Siis on veel Barbara, kes on igati tubli ja istutab stabiilse kiirusega, ta on päris tavaline ja pisut igavgi, temast ei olegi midagi eriti põnevat kirjutada.

Ja siis oleme meie, kellest kümne küünega kinni hoitakse, sest me oleme mõlemad kiired ja igal hommikul platsis. Veider on siin see, et kui tuju ei ole, või kusagilt natuke valutab, siis tööle ei tulda ja isegi ette ei helistata.

Nädala pärast unustame selle kõik (James´i laul jääb siiski kindlasti kauemaks meeltesse kummitama, hohoo) ja meid ootab ees pikk vabadus. Ats lubas igatahes kompassiga kibe käsi olla, aga kindluse mõttes läheme algul lihtsamale, hästi märgistatud rajale. Viimati tõestas Ats oma topograafilise kaardi lugemise oskust kodus hoovi peal, kus ta mullegi tarkusi õpetada proovis ja kus me siis koos proovisime kompassi järgi leida mäe all olevat lillevankrit. Mingi hetk viis kompass meid tõepoolest pärnade ja vankri suunas, Ats oli siis eriti uhke enda üle, aga siis kaldusime kuidagimoodi rajalt kõrvale ja eksisime ära.

Nüüd aga, tõotas Ats mulle just eile, oskab ta kaarti juba suurepäraselt lugeda ja ta rääkis sellest sellise tõsidusega, et ma juba peaagu et uskuma jäin, et ta, kompass käes, sündinud on.


19. detsember

Vihma sajab, piisad trummeldavad vastu aknaklaasi, uni oli öösel pikk. Ats loeb Sõrmuste isandat, oleme oma karupruunis kodus ja sõime just hommikust. Eile jätsime oma sõprade-töökaaslastega ja tuhandete istutatud viinamarjataimedega hüvasti ja lõpetasime viimaks ometi töö Blenheimis, nüüd oleme pikalt vabad ja saame ringi seigelda, suve nautida ja mägesid vallutada. Täna läheme veel korra linna, raamatukokku internetti, et blogisse postitus lisada ja siis juba edasi Nelsoni poole paremat ilma otsima. Millal oma uutest tegemistest kirjutan, ei saa praegu lubada. Kauneid jõule kõigile ja kõike head ja paremat!!!






Enne Kodust minekut







Friday, December 12, 2008

Monday, November 10, 2008

Ah et mis me siin teeme

3. november

Empsu palus ühes kirjas, et kirjutage kõigest, kõigest ja nüüd ma siis proovingi seda jõudumööda teha.

Elame väikeses rahulike tänavatega Blenheimi linna ääreosas ja üürime üht suurt tuba mõnusast väiksemapoolsest majast. Majaomanikud ise elavad kohe meie maja taga, naine on kunstnik, meie maja tubade seinad on tema maale täis. On kamin, mida jahedamate ilmadega meie jaoks soojaks kütetakse, köögilaual on alati suur kauss sidrunitega ja värsked lõikelilled. Selline mõnusa auraga ja kunstnikukäega maja. Peale meie elavad majas veel kaks soomlast ja kaks malaislast, nii et kokku on meid päris paras ports. Kööki ja suurt tuba kasutame kõik ühiselt, hommikuti enne tööle minekut on natuke sebimist, aga õnneks muul ajal päris vaikne. Malaislased istuvad omas toas ja vaatavad oma ching-chung filme päevad läbi. Soomlased Noora ja Tobi, kes nädal peale meid siia majja kolisid, on need, kellega tihedamalt suhtleme. Nädalavahetusel käisime kalal, ühel päeval kahekesi ja teisel soomlastega, kalastamine on siin väga popp ja meie kui teada-tuntud kalamehed, soetasime endile spinningu ja mõned landid ja asusime ka õnne proovima. Nädalavahetustel on ookeaniäärne ja Raurangi jõesuue igas mõõdus kalamehi täis - kes solistab säärikutega või kalipsoga jões ja püüab mingeid pisikesi kalakesi, kes pidavat hästi maitsvad olema, kes loobib kaldalt lanti. Kalaisu tuleb peale küll, kui niiviisi terve päev rannal oled ja lanti loobid, seda teeb enamasti Ats, kuna mina ei saa oma vana õlavigastuse pärast lanti loopida. Aga kuna ma olen oma nupuka ema nupukas tütar, siis püüan ma omal moel kala – lihtsalt konksu ja raskuse ja söödaga, mille puudumise tõttu pidin ma viimasel korral pisut opereerima rannalt leitud natuke vanaks läinud kala. Sööt on sööt, rääkigu need päris kalamehed, mida tahavad, meile oleme Austraalias saanud kala nii saiatükkidega, rannalt püütud krabidega kui ka roiskuma läinud kalaga. Ainult et praevorstist ei osanud haikalad eriti lugu pidada.

Kõige suurem võimalus kala saada on just enne tõusu tulekut, kaks taikat said kaks suurt kalapirakat, aga mitte kellegi teisel, sealhulgas meil, ei näkanud. Mis siis ikka, laupäeval läheme jälle ja katsume õnne. Täiendan vahepeal oma geniaalset õnge ja loen sellele sõnad sisse, küll siis hakkavad ka meil kalad viuh ja viuh tulema, olen täitsa veendunud.

9. november

Ats tegi mulle ise rullbiskviiti sünnipäeva hommikuks (NIIII hea!!!) ja laulis teki all midagi, mis kostis millegi Palju õnne sünnipäeva ja Püha öö vahepealsena. See viimane on talle alati eriti südamelähedane laul olnud ja varsti saan seda jälle kuulda, sest nii naljakas kui see ka ei ole, ründavad jõulud aina lähemale. Ja kurb on neist, kel harilikult jõulude ajal Atsi lõõritamist kuulda õnnestub, sest sel aastal jäävad nad sellest kõigest hiljem ja nii tuleb minul seda Püha ööd taas ja taas kord üksin kuulata ja kannatada.

Veetsime pea terve päeva rannas kala püüdes, aga ka seekord ei olnud mingit tulemust. Ainult aasialased teisel pool jõesuuet tõmbasid jõest mingeid kilupoegi välja. Õnneks oli plaan B välja mõeldud, koju tulles tegin täidetud kotlette, ahjukartuleid ja juustukastet, kodujuustukastet ja jääsalatit paprikate ja kurgiga. Olid ka vein, kaminatuli, õhupallid ja rullbiskviit. Senikaua kuni kartulid keesid, lugesime Irge ja Andrese kirju, mis eile siia jõudsid ja mida oli nii mõnus saada! Siis helistas Mart ja õhtupoole lobisesime empsuga tükk aega ning hiljem - kõhud punnis, kodused uudised kõik teada, kolisime sooja kamina eest oma tuppa magama.

Eelmisel aastal oma sünnipäeval tegin autokooli eksamit ja sain läbi, üleelmisel aastal olime Austraalias, palavas Broome´s keset loodust, Ats tegi hommikuks pannkooke ja oli 26 õhupalli puude ja põõsaste külge sidunud. Pallid läksid päeva jooksul pauh ja pauh kuuma päikese käes katki, kuni ma jälle 18-, 8-, ja siis 1-aastane olin :-). 25 sain ma aga Sri Lankal Galles, olime mingis suht jubedas öömajas, just Sri Lankale jõudnud ja väga väsinud, nuudleid sõime sel päeval :-), ma mäletan. Sel aastal siis Uus-Meremaal, koduste kirjade ja telefonikõnedega ja loomulikult ikka koos pealaest varbaotsteni kalli Atsiga.

Täna on üheksas november ja pühapäev, tegin soolaseid ja magusaid pannkooke ning teeme niisama olemise päeva. Ema küsis oma paberkirjas, kas me jälle ehk kõhnadeks ei ole jäänud... sedapuhku, tuleb tunnistada, oleme hakanud hoopis juurde võtma. Ainuüksi jäätist olme me selle lühikese ajaga ära söönud vist juba üle kahe tosina liitri. Jäätist müüakse siin 2-liitristes karpides, õhtuga tõhjeneb meil pool karpi, sinna juurde ka veel mingi koogitükk, mille ma olen kokku keeranud või paar küpsist ja puuvilja. Seega ei taha teksased enam mulle jalga minna, Ats paistab siiski veel endine. Aga küll me matkaradadele minnes jälle jäätisekõhtudest lahti saame...

Ats nokitseb praegu auto kallal, mina keedan kanasuppi ja samal ajal kriban blogi. Kaks nädalat oli meil vaid 4-päevalised töönädalad, kuna kaks viimast esmaspäeva olid riiklik püha. Vaba päeva eest õnneks makstakse palka ikka.


Keppideühendajate põnev elu


Oleme üle kolme nädala viinamarjataimi pookinud, töö on ääretult lihtne ja töökaaslased enamjaolt toredad. Töötame Uus-Meremaa suurimas viinamarjakasvatusega tegelevas ettevõttes Montanas, mille omanik on tegelikult prantsuse Pernod Ricard, Irku-Martti, ehk teate seda nime?

Kuidas teile nüüd seletadagi, mida me täpselt iga päev teeme. Õigeid termineid täpselt ei tea ega tunne, proovin siis lihtsalt oma sõnadega toime tulla. Mmmmm....põhimõtteliselt võtame kaks kepikest, millest pikem on taime alumine osa, haigustekindel, ja paneme selle peale lühema kepikese, ehk siis viinamarjasordi. Enne mõõdame need kepid ära, et oleksid jämeduselt ühes mõõdus. Alumine kepp on alati üks ja seesama, pealmine võib olla Chardonnay, Merlot või mis iganes sort. Need kaks kepikest lõikame enne ühendamist masinaga parajaks, siis teibime omavahel kinni, siis lähevad need tulevased taimed vahatamisele ja siis kolmeks nädalaks kasvuhoonesse, kus neile juured ja lehed kasvavad. Oi, seda toimetamist jagub ja algusest lõpuni seda seletada on päris võimatu.

Töökaaslased on toredad. Enamjaolt kohalikud ning peale kahe eestlase veel neli rändurit Iirimaalt ja kaks Tšiilist. Harilike pliiatsite seas on ka mitmeid eredamaid kujusid, näiteks Fijilt pärit mosleminaine Nisha, kes nüüd juba aastaid Uus-Meremaa kodanik on, aga kelle inglise keelest niivõrd raske aru on saada, et pool jutu sisust alati kaduma jääb. Aga rääkida Nishale meeldib. Nii on ta vürtsitanud me lihtsaid ja igavaks kippuvaid töötunde mitmete koomiliste juttudega, millest kaks naljakamat on see, kuidas ta poeg siin ühes linnas Queenstownis benji hüpet tegema läks ja kui poeg hüppas, minestas Nisha ära ja oli toibudes absoluutselt veenudud, et poeg on nüüd surnud. Teine lugu on veel parem - päris oma „viinamarjakarjääri” alguses noppis Nisha tööl olles mõned küpsed viinamarjad suhu ja alles siis tundis, et midagi sai enda meelest valesti tehtud ja küsis siis ülevaatajalt, et kas ta jääb nüüd peale viie-kuue marja ära söömist purju? Moslemid ei tohi ju alkoholi tarbida... Nisha oli lihtsalt arvamusel, et viinamarjades on algusest peale juba alkohol sees. Kerge on talle kärbseid pähe ajada ja naiivusus ja eluvõõras hoiak tema juures on pigem naljakas kui kurb. Ta on 61-aastane, räägib viite keelt, jagab töö juures meie rõõmuks tihti komme ning käib ringi roosa või musta rätikuga nagu mosleminaised ikka. Pealegi armastab ta õhtuti Bollywoodi filme vaadata, nii et tööl haigutab ta tihti ja räägib oma filmielamustest ja sellest, mida ta eelmisel päeval söögiks tegi. Teised aasivad teda veidi, kuna Nisha meelisteemad on elu köögis, ehk siis toidutegemine, nõude pesemine ja söömine. Ja tema koomilisi eluvõõraid küsimusi aasitakse samuti natuke, aga pahatahtlikkust õnneks ei ole.

Siis on meil Lõuna-Aafrikast Port Elizabethist pärit Lorraine, kes samuti on nüüd juba mõnda aega Uus-Meremaa kodanik ja kes pages sealse elu eest paremasse keskkonda. Tema räägib ka peale inglise keele afrikaansi, täitsa laheda kõlaga keel. Lorrine tõi mulle ühel päeval paksu raamatu Lõuna-Aafrikast ja seda uurides tekkis isu kunagi ka sinna minna!

Ülevaataja on meil keskealine liigsest päikesest krimpsu ja krompsu tõmbunud kilpkonnanahaga mehelik Pamela, kelle hääl reedab aastatepikkuse suitsetamiselembuse. Ka teised managerid on mehelikud, sõidavad traktoriga, tõstavad raskusi ja kimuvad suitsu. Mehed meie töökohas aga on pigem sellised jalalohistajad, tõeliselt krapsakaks muutuvad nad alles lõunapausi ajal. Aga sõbralikud on kõik ja ikka pidevalt küsitakse, kuidas läheb ja kas kõik on korras.

Nüüd sai see keppideühendamise töö eelmise nädalaga läbi, nüüd hakkame ilmseselt varsti väljas midagi tegema. Oli ka aeg, pookimine tüütas juba ära, meil läks tegelikult väga hästi, sest saime erinevaid töid teha. Viimasel nädalal aga tegime kogu aeg üht ja sama – lõikasime lühemaid keppe ehk siis neid ülemisi, viinamarjasordikeppe, mõõtsime need siis ära ja panime teatud ämbritesse ja hiljem kottidesse. See mõõtmine oli eriti igav, kuulasime siis MP3-e, Mardilt saadud Toe Tagi, Erki Onu Remuse jutte, Triinu Rannapit ja Maarjat ja muud mõnusat muusikat ja nõnda muusikasse süvenedes läks aeg kiiremini. Saame oma mängija külge ühendada kahed kõrvaklapid ja nii saame ühe MP3-ga hakkama.

Kui isu muusikat kuulata ei olnud, siis hakkasime mõõtmise ajal nendele neetud tüütutele kepikestele nimesid panema – alguses lihtsalt Eesti mehe- ja naisenimesid, siis tulid juba inglise nimed ja siis mingid sürr nimed. Hiljem läksime üle Eesti avaliku elu tegelastele, nii oli paks töntsakas kepike Edkar Savisaar, oli ka teisi poliitikuid ning näitlejaid-lauljaid, teiste hulgas Uno Loop, Marju Kuut, Kare Kauks ja nii edasi. Ka Farmi Gabriel ja Baari Liis ja Arnold Oksmaa võtsime mängu. Mulle meeldis mäng väga, sest seda igavat tööd tehes oli see lihtsalt hiilgavalt naljakas, aga Ats ei osanud vist enam mingeid tegelasi välja mõelda ja siis hakkas ta mind nende keppidega aegajalt viskama ja tabas ka. Hea, et Pamela, kelle me isekeskis tädi Tortilaks ristisime, ei näinud.
Reedel tegi Ats õues tööd, võttis viinamarjataimetittedelt üleliigseid oksi ära ja seejuures pidi ta iga taime juures madalale kükitama. Nii olid ta lihased, isegi need, mille olemasolust ta seni üldse ei teadnud, eile ja täna nii haiged, et kõndis vaeseke nagu puunukk ja jäi igal sammul minust maha. Mina kärpisin samal ajal teise grupiga varju all väikeste taimede lehti ja juurikaid, et need liiga kiiresti ei kasvaks. Mis homme tegema hakkame, ei tea veel. Plaanime veel kaks nädalat töötada, siis edasi Nelson Lake rahvuspargi matkaradele.

Praegu aga KÕIKE HEAD, Ats loeb voodis raamatut, poeme põhku, et homme uuteks „väljakutseteks” valmis olla :-).

Keppidega massamas :-))




kalamees




Tuesday, October 21, 2008

Adressi muutus

Kolisime tana, meie uus aadress on

Sirli ja Ats
52 Budge Street
Blenheim
South Island
New Zealand

Friday, October 17, 2008





Kaikoura ymbusest veel moned pildid teile





Blenheim


18. oktoober


Ja jõudimegi Blenheimi järgmisel päeval, vaatasime randadest ja seal pikutavatest hüljestest kuidagimoodi mööda, raske see oli ja mõelda vaid, millised karbid sinna randadele maha jäid...


Juba järgmisel päeval leidime Blenheimis ka tööd – kaks päeva oleme käinud pisikesi viinamarjataimi pookimas lähedalolevas kasvanduses. Oh milline tegu selle veinimaqjandusega ikka on, enne kui klaasid valget või siis punast veini täis saab valada. Austraalias nägime kasvanduse üht osa, siin aga saame jällegi targemaks ja näeme, mismoodi taimi poogitakse. Vähe sellest, teeme seda ise nüüd kuu aega ja siis peale seda hakkame jälle ringi rändama, vabad kui tuul.


Kirjutan siia ka meile telefoninumbri igaks juhuks, kui kellegi miskit pakilist või tahab niisama helistada: (0064) 021 061 40 97.

0064 peab alati ette võtma. Aadress on meil ka kuuks ajaks, see on


Blenheim Backpackers

27 Budge Street

Blenheim

South Island

New Zealand


Nii et kel soovi, pastakad pihku, novembri lõpuni saame kirjad sellelt aadressilt kätte. Kiri peaks siia tulema umbes 2 nädalat. Memmele palun teatage kindlasti me aadress, nii tahaks tema tegemistest teada!


13. oktoober

13. oktoober


Laisklesime eile terve päeva Kaikoura lähedal, pühapäev, mis algas pannkookidega. Hommikusöögilaua ja toolid seatsime üles nii, et einestamise ajal majesteetlikke mäetippe nägime, all voolas jõgi ja kõikjal me ümber õitsesid kollaste õitega eiteamispõõsad kogu oma ilus. Hiljem võidsime end päiksekreemiga kokku ja laislesime lihtsalt terve päeva päikse käes. Õhtupoole kippus küll viluks, aga saime siiski dušivee soojaks ja end kord pilve alt välja tuleva, kord pilve alla mineva päikse all mõnusalt puhtaks nühkida. Matkadušš on meil sedapuhku samasugune nagu Austraalias rännates, ajab kenasti asja ära.


Lootsime Kaikouras tööd leida, aga üsna ruttu sai selgeks, et praegu ei ole nii väikses kohas veel abilisi vaja. Õige hooaeg, kui vaalakuulus Kaikoura mattub turistihordide alla, algab alles kuu-pooleteise pärast. Siis on hädasti köökidesse, restoranidesse, poodidesse ja mujale abijõudu vaja. Meie aga ei taha nii kaua oodata ja nii liikusimegi täna üles lõuna poole, Blenheimi linna suunas. Mitte et me muidugi neid sadat kilomeetrit oleks suutnud ära sõita...kaugel sellest, sest ette jäi nii palju randasid. Mina ei tea, kust Ats selle koriluse kombe sai, aga mina tean küll, kust see minule külge hakkas. Mäletan selgelt, kuidas tädi Lehte endale Samuli hoovi veskikivile rannakive kogus ja kui talle külla läksin, siis näitas oma kivikogu. Ja ega nii kaugele suguvõsavõrestikku ei tasugi minna – Memmel ju hakkavad kohe käed sügelema, kui rannal mõnd ilusat kivi näeb, mis tema aias oi kui kena võiks välja näha. Ja liiv on talle alati ilus ja merekarbid ja puujuurikad. Isegi pea igas pilves oskab ta mõnd looma või eset näha, pingutagu ma silmi nii palju kui jaksan, aga tihti jääb minu silmadele nägemata mõni draakon või koer või kes teab kes veel. Alles see oli möödunud suvel, kui me memme ja Atsiga maja taga sašlõkki ja sinihallitusjuustušampinjone sõime ja memm juhtis üsna ootamatult me tähelepanu taeva all ringi purjetavale teekannule. Hetkeks panin selle rummkoola arvele, mis memmele soojal lahedal suvepäeval mekkima hakkas, aga siis kauaaegsel vaatlemisel tundsime meiegi taevas midagi kannu ja kaanetaolist ujuvat. Kaas oli küll teekannust mõned sentimeetrid eespool, aga see ei oma tegelikult üldse tähtsust. Oli kann mis kann.


Igatahes oleme me siin pool maakera paar parajat korilast, kes ei saa mitte randa maha jätta kenasi karpe, kive ega puujuppe. Muidugi asume leidudega õhinal oma karupruuni kodu kaunistama, sest inimesel on juba kord totter komme kõik asjad oma koju tassida ja siis hiljem neid silmitseda. Nii on me auto armatuurlaual mõnikümmend kivi ja merekarpi, üks suur käbi. Peegli küljes ripub suur Paua karp, mida leidub vaid Uus-Meremaal. Otse raadio all on linnupesa. Atsi akna juures on ookeanis täiuslikult siledaks uhutud puu ja samalaadne väike puunott ripub minu päiksevarjukalapaka küljes. Loodan vaid, et Ats väga kibedat sõitu ei tee, muidu kukub see nott mulle pähe, aga mujale panna teda ka ei saa, sest ta sobib sinna päikesevarjuklapaka külge nii hästi.


Voodi all on kaks kotti – ühes kivid, teised parimad Pauad, mida rannalt leidnud oleme. Paua on ühe suure ilusa merekarbi nimi maoori keeles. Pauasi süüakse ka ja eriti moes on ehted nendest. Meiegi seisime kaua poes neid ehteid silmitsedes, aga ei ostnud ühtegi. Tahaks ise midagi valmis meisterdada, sest omatehtud asjadel, teadagi, on kordi ja kordi rohkem soojust sees.


Niisiis oleme täna vaid umbes viiskümmend kilomeetrit Blenheimi poole sõitnud. Randadel aga mitmeid tunde veetnud. Siinsed rannad ei ole kõige ilusamat laadi – musta vulkaanilise liivaga. Küll aga on vee värv võrratu, kui päike paistab. Lõunasööki jagasime parve kajakatega, kes nagu kajakad ikka, omavahel iga iva pärast kaklema hakkasid ja nokad inetult üksteise poole ähvardavalt õieli ajasid.


Pauaotisimistuhinas, nina maas, vaatasime tihti ka ookeani poole- äkki, nii imekombel, kuigi ei ole see hooaeg, tuleb rannale üks hüljes ja killer whale tuleb ja napsab ta kinni. Mitte et me hüljeste otsa näha sooviks, oo ei, aga lihtsalt väga tahaks tapjavaalu näha. Loodusfilmides oleme sellist vaalade kaldale sööstmist näinud, seda võib juhtuda nii Uus-Meremaal kui ka Tšiilis. Praegu aga ei ole kahjkuks tapjavaalad siinsetes vetes. Nii et jääb vaid üle Tšiili...


Küll aga nägime mitmeid ja mitmeid ja mitmeid hülgeid – küll poegi, küll paksukssöönud emaseid ja isaseid. Ühele hülgepojale, kes kividel magas, tegime pai ka, ei osanud meid vist veel eriti karta ja mis meist ikka karta. Teised, suuremad aga olid küll arglikumad, sammuke neile lähemale ja juba nad loivasid vaevaliselt kivemööda mere poole. Üks eriti julge tegelane aga suutis meid algul oma julgusega üllatada, siis meid mõlemaid ehmatada. See oli üks päris suur isasloom, kes Atsist kõvasti kõrgemal kaljunukil lebas ja siis äkki ootamatult kiiresti alla hakkas liikuma. Ats püsis ühel kohal, sest arvas, et hüljes lihtsalt tahab temast mööda minna, aga tegelikult tahtis hoopis Atsi hammustada. Väiksel kivil nagu Ats seal oli, selja taga lained, tundus hetkeks, et hülgel on kindel plaan Ats kivilt maha lainetemöllu lükata. Õnneks aga nii ei juhtunud, küll aga hakkas hüljes põgenevat Atsi taga ajama. Kohmakad maa peal, vilkad vee all, jäi siiski kahejalgne õnneks võitu ja hüljes jäi laisalt kivile edasi põõnutama. Kui ohtlik osa sai läbi, tekkis Atsil väike kiusamismoment, et vaat kus hülgešaakal, ah et ajab teda taga. Nii ta siis kordas seda tagaajamist veel paaril-kolmel korral ja siis oli nalja palju. Ja mina muidugi jäädvustasin eemal seda hetke. Vaat kui kiuslikud me oleme...


Albatrossid olid eemal rannal seda vaatemängu jälgimas, aga hoidsid targu distantsi. Eelmisel korral Uus-Meremaal rannaalasid kammides võttis Ats ju pingviini sülle, mis siis veel albatrossidega juhtuda oleks võinud, kes teab


Õhtu käes


Nüüd oleme õhtule jäänud, mina klõbistan vaikselt voodis arvutil ja Ats vaatab lakke. Voodi on mõnus ja mugav. Eelmine kord hääletamisreis sel maal oli küll eriti meeldejääv ja omamoodi, aga tuleb tunnistada, et oma autoga on ikka parem ringi liikuda. Saame olla nii kaua seal, kus parasjagu tahame olla. Vihmapäevadel (seni on olnud vaid üks vihmane pärastlõuna) saame vabalt olla bussis seest ja mitte ainult voodil, sest voodi on kavalat konstrueeritud, nii et päeval saab ta poolenisti siise lükata ja nii jääb vaba ruumi


Õhtud ja hommikud on külmad. Hommikud natuke ebameeldivad, eriti siis, kui päike tõuseb kusagilt mägede või suurte puude tagant. Kuna uni läheb vara ära, siis ootame tavaliselt voodis päikese tulekut, loeme niikaua. Hommikusöögiks oleme peekonit ja muna praadinud, eilsed pannkoogid olid heaks vahelduseks. Kodusööki igatseme taga, siin on asjad teise maitsega. Gaaspliit on õnneks kahe auguga, saame lõuna ajal õhel ajal nii kartuleid keeta kui ka näiteks mingit kastet teha. Makaronid ja kiirnuudlid on endiselt päevakorral, kuna neid hea lihtne teha ja tunduvad tegusa päeva järel alati maailma parima toiduna. Puuvilja sööme palju, kiivid on siin eriti maitsvad ja magusad, eks kiivi sünnimaal ju peagi nii olema.


Homme siis üritame randadest mööda vaadata ja Blenhaimi jõuda. 50 kilomeetri...ma ei tea . Kui saab, teeme seal tööd. Rahaliselt saame veel mõnda ega ilusti hakkama, aga kuni veel päris soojaks läinud ei ole ja mägedes alles lumi maas, siis teeksime enne umbes kuu aega kusagil tööd ja siis soojade ilmadega hakkaks matkama. Saapad on juba sisse kantud ja muu varustuski kibeleb juba matkaradadele minema. Telki oleme vaid kodus kord proovinud. Sulgmagamiskotid on eriti soojad ja uni neis hea. Vastu hommikut poeme tavaliselt kottidesse, siis kui päike tõuseb, on kõige jahedam. Öösel piisab kahest üksteise peale pandud topeltlaiast tekist.


Hoiame MP3-e mängija aega ikka veel nii nagu ta kodust lahkudes jäi. Siis teme alati, mis kell teil seal on. Naljakas, mõtlesin just täna rannal kõndides - telefon ei helise kunagi enam viimasel ajal. Mõnus on olla selle helinata, vähemalt praegu. Olla ja elada looduse keskel ja kiusata vahetevahel ainult natunatuke mõnd hüljest või kajakat.


Nüüd aga, hea ööd. Leidsime mõnusa koha ookeanist natuke eemal, võimsate lainete kohin aga on siiski piisavalt lähedal, et uinutava kohinaga meid tänasest päevast homsesse suigutada. Head und, kallid kodused! Me pole tegelikult üldse kaugel maal. Maailm on tegelikult nii väikene, hea on seda teades magama heita :-)

Kuidas Ats hyljest kiusas




Friday, October 10, 2008

Kaikouras





back in business






Punaste kardinatega karupruun kodu :-) 6. oktoober

Viimased viis päeva oleme agaralt matkaautot otsinud. Praegu ei ole veel turismihooaeg ja seega on ka autode pakkumine väiksem. Käisime vaatamas mitmeid ja mitmeid päevinäinud matkabusse, mis olid juba kordi ja kordi ja kordi Uus-Meremaale tiiru peale teinud, kord ühe, kord teise omanikuga. Voodid on neile autodele tavaliselt juba sisse ehitatud ja ka muu kama – matkavarustus alates gaasipliidi ja laua-toolidega, lõpetades voodiriiete ja kööginõudega, antakse tavaliselt autoga alati kaasa. Ühe ränduri pärandus teisele.

Need autod, mida meie nägime, olid juba natuke LIIGA palju neid maanteid mööda vuranud. Kui roosteuss ei olnud bussi purenud, siis kindlasti logises kusagilt või nägi auto üldse õnnetukene välja. Kõmpisime ühest linnaosast teise ja otsisime seda õiget. Mitte liiga vana, mitte liiga suure mootoriga, mitte liiga väikest jne jne. Head infot ja ostu-müügikuulutusi leiab tavaliselt hostelite teadetetahvlitelt, saatsime kuulutuste peale sõnumeid ja panime ka ise kuulutuse üles. Eile leidimegi endale sellise vahva karupruuni kodu, millel punased kardinad akendel. Sakslastest seljakotirändurid olid selle autoga kolm kuud ringi tiirutanud, enne seda aga ei olnud auto backpackerite kasutuses olnud. Seega ei olnud ka voodit ega mingit muud varustust.

Aga pole hullu, saamegi ise oma kodu kujundada :-) - Ats kruvis oma kuldsete töömehekätega tagumised pingid bussist välja ja nüüd kujundame üksteisevõidu oma uut ratastega kodu. Täna ostsime voodimaterjali ja homme loodame voodi sisse saada. Madratsid saime oma hostelipidajalt ja tekid-padjad-voodiriided soetasime ka täna. Voodi tuleb kõrgemate jalgadega, nii et sinna alla mahuvad me seljakotid ja toidukastid ja osad riided.

Ülehomme loodame linnast ära minna, tahaks juba siit minema! Siiski päris rändama me veel ei lähe, plaanime algul leida ühe väiksema koha, kus natuke töötada ja siis, soojemate ilmade saabudes, oma rännuteed alustada. Kuidas tgelikult läheb, eks see ole paista, pikemaid plaane me endiselt teinud ei ole.

Praegu on ilmad veel muutlikud. Üleeile oli suvesoe ilm, eile aga vihmane ja hall. Täna kord nii, kord naa. Kõrged lumised mäetipud eemal aga annavad märku sellest, et kõrgemates kantides kevad veel nii kiiresti ei tule. Aga mida kauem ta tuleb, seda ilusam ta tuleb – nii ütles meile muhe naabrihärra, kes eile meiega juttu tuli ajama, kui me just parasjagu oma äsjasoetatud matkabussi vuntsisime.

Õitsevate puude ilu ei jõua ära imetleda. Õitsevad ka võilill, igihali ja meelespea, täpselt samasugused nagu meie kodu võilill, igihali ja meelespea. Kask ei ole veel täies lehes, aga saialill õitseb hoolega – naljakas, meil ju õitseb saialill alles suve lõpupoole ja siin juba kevadel vara...

Nüüd on meil ka sim-kaart ja telefoninumber. Asjad hakkavad arenema ja palju on juba korda aetud. Õigete poodide, inimeste, kaupade, teenuste jms leidmine võõras kohas ei ole alati kõige lihtsam, aga see ongi ju mujal hakkama saamise üks osa – otsima ja leidma lihtsalt peab, muud võimalust ei ole :-).

Oih ja minu kott tuli ka viimaks kohale, oli selline natuke patukahetseja olekuga. Ma hakkasin juba vaikselt pabistama, et kott ei tulegi, aga Ats lohutas siis, et küllap on mu kott nagu mina ise - jään Atsis hetkeks maha midagi kusagil vaatama ja uurima ja olengi korraks eksinud :-)


Taas seda vorratut maad avastamas 10. oktoober



Tana on 10. oktoober ja oleme Lounasaare idarannikul Kaikouras, see paik siin on kuulus vaalavaatluste poolest. Hylgeid oleme kohanud ja loodus on siin vorratu, tana oobisime lumiste magede juures, joe aares. Vaalu tahaks naha, aga vaatame veel enne ringi - paris kulukas on see paadisoit - 1400 krooni yks inimene. Ehk saame kuidagi teisel moel, ei tahaks tuurile minna vaid vaalu ise kuidagi loomulikumal moel naha...kindlasti millagi leiame selleks voimaluse. Kui mitte nyyd, siis kindlasti hiljem :-)



Saturday, October 4, 2008

Friday, October 3, 2008

Wednesday, October 1, 2008

Seiklus algab nüüd


1.oktoober 2008


Uus-Meremaal on kevad. Oleme lõunasaare suurimas linnas Christchurchis. Saabusime eile ja veel ei ole aru saanud, mis ajavööndis täpselt viibime. Eile lennujaamast bussiga kesklinna sõites ja oma hostelit otsides olime väsinud, kuid siiski küllalt erksad, et selle maa kevadet õhus ja oma ümber tunda ja tajuda. Aedades ja parkides õitsevad nartsissid, paljud teised lilledki ning puud ja põõsad on õitekuhilate all lookas - imetlust tekitavad roosipuud, milliseid me enne näinud ei ole. Meetri-pooleteise kõrgused jämeda tüvega roosipuud. Urmas ehk oskaks neile täpse nime ka anda, aga meie jaoks täiesti haruldased. Rododendronid õitsevad ja paljud puud, kellele me nime ei oska anda – võrratute õitega. Palju on ka vanu tuttavaid – tõlvikpuu ehk cabbage tree, kelle taimetited meil endilgi kodus pottides sirguvad. Linaliiliad ehk flaxid on tavalised ja neid kohtab aedades palju. Linnud laulavad, on tõeline kevade tunne.

Teel siia

Irge ja Mart lehvitasid meile viimase hetkeni Tallinna lennujaamas järele – veel siiski, kui me turvaväravate vahel hetkelises kimbatuse olime ja muudkui piiksusime ja piiksusime. Selgus, et me saapad olid need piiksumise tekitajad ja nii tuli meil saapad enne turvaväravatest läbi minemist jalast ära võtta ja needki valvsa skanneerimismasina sisse sööta. Mina võitlesin alles oma saabastega ja need paeltega, kui Ats juba väravast läbi oli ja nägin teda ja turvatöötajat hoolega me käsipagasisse kaasa võetud kotti kroukimas jai Ats ise tegi ta mulle sellised kahtlased nägusi, nagu ma oleksin millegagi hakkama saanud. No ega siis mina ei teadnud, et isegi nüridat võinuga ei tohi lennukisse kaasa võtta :-) Nuga muidugi konfiskeeriti ja millegipärast ka sulatatud juustu karp. Ma oleksin kangesti teada tahtnud, miks see juust meilt ära võeti, juustukuklid jäeti alles, aga juust võeti ära. Mida ohtlikku me selle juustuga küll lennukis oleksime võinud ette võtta… Juustupommi valmistada? :-) No kuradile see juust, õnneks oli meil vorsti ka ja Frankfurdi lennujaamas valmistasime endale mõnusa söömaaja vaiksemas nurgakeses. Sealne lennujaam on üüratult suur ja lai, tükk aega võttis, enne kui leidsime oma terminaali üles, pidime sinna skyline-ga ehk siis sellise väikese metrooga sõitma. Dubais oli vist kunagi midagi taolist, aga enam ei mäleta kindlalt. Igatahes väga suur ja eksitav lennujaam. Leidsime oma terminaali, sõime ja tegime aega parajaks – seitse tundi tuli järgmist lendu oodata ja lennujaamad ei ole teadagi kõige lõbusamad kohad, kus aega veeta. Väsimusega tuli ja külmatunne, õnneks olime kodus oma pagasisse pooliku pudeli Vana Tallinnat sokutanud, nüüd kulus see marjaks ära. Soe tuli kehasse ja lõbusam hakkas ka, aga see mõju kestis paraku vaid lühikest aega - asemele hiilis aina tugevnev tung end kusagile pikali sokutada ja lihtsalt kõike unustades magada. Aga kus sa saad – on ju vaja minna maailma avastama ja lennukist une pärast maha jääda oleks ka pisut täbar. Tiksusime siis pisitasa, kuni viimaks tehti check-in lahti.

Keegi peab maha jääma…

Vahel juhtub nii, et lennufirmad on mõned lennud üle müünud ja tegelikult ei ole võimalik kõigil pileti soetanutel oma sihtkohta saada. Keegi peab maha jääma…. Oma kõige armastusväärsemat “Good evening-ut” check- ini müüjale öeldes ja salaja lootes, et see kena “good evening” annab meil võimaluse saada aknaalust kahele mõeldud istekohta tegi Qantase lennufirma deskitöötaja meile teatavaks, et just täna on selline päev, kus kõik ei mahu lennukile. Vabatahtlikele mahajääjatele pakuti majutust lennujaama hotellis Frankfurdis ja 600 euro suurust valuraha. Juba see esmalt mainitud suur voodi, padi ja tekk tegid meid eriti erksateks, mis siis veel 18 000 kroonist rääkida. SOLD! Me ei lenda täna! Tegime siis hästi kannatajad näod ette, nagu oleks sel õhtul lendamine meile siiski eriti tähtis ja lasime end hotelli sõidutada :-)

Juba tund hiljem mõnulesime vahuvannis, vaatasime aknast õhtuseid linnatulesid ning tõstsime Qantase ja Frankfurdi tervituseks viimase Vana Tallinna klaasid. Tegelikult küll, tuleb tunnistada, jõime otse pudelist, sest seda vähest allesjäänut oleks lausa narr olnud klaasist juua… :-)

Järgmisel päeval sõime Qantase kulul mõnusas restoranis, mina valisin kala- ja Ats hirveliha. Ka hiidkrevetid ja pannkoogid maitsesid hästi. Õhtul olime jälle tagasi lennujaamas, sedapuhku aga puhanumad ja valmis lendama tunde ja tunde ja tunde.

Tasuta õhtusööke ei ole olemas

Ja me lendasimegi tunde ja tunde ja tunde. Vahepeatused olid Singapuris ja Sydneys. Esimeses neist ostsime endale väikese sülearvuti, et te meile reisiblogi kaudu aimu saaksite, mida me siin ette võtame. Samas on hea, kui on oma arvuti ja programmid seal sees, sest paljudes internetikohvikutes siin Skaipi üldse installeeritud ei olegi ja ise ei tohi seda samuti teha. Praegu teen selle väikese arvuti-vidinaga tutvust, vahepeal viskab mulle mingeid vimpkasid, aga muidu on hea ja kerge – kaalub kõigest natuke üle kilo ja seega hea seltsiline reisimisel. Loomulikult ei unusta ma ära ka paberkirju – neil on teatavasti ju hoopis teine lõhn ja sõnum. Sellist saada on ju imehea! Ja kirjutamisega on sama tunne…paber on parem. Aga teie, kullaksesed, olete ju nii laiali ja kõik ei saa ju ka kogu aeg memme juures me paberkirju käia lugemas. Kuigi võiksite…

Kott, tule juba!

Nüüd kaldusin teemast kõrvale…there are no such thing like free dinners! Ja see sai meile üha selgemaks ja selgemaks, kui me Christchurchi lennujaamas oma seljakotte kogu oma maise varaga ootasime. Ja kuidas siis saal üha tühjemaks ja tühjemaks jäi ja lõpuks olime seal vaid meie kaks ja veel paar õnnetukest, kelle kotid olid kaduma läinud. Qantas kaotas me pagasi ära! Midagi pidi halvasti minema :-)) Meile anti esmatarvete pakike hiigelsuurte t-särkide ja lühikeste pükstega ja hambaharjad-pastad ja muud vidinad ja lubati otsida me kotte maa alt ja maa pealt. Täna toodi Atsi kott, aga minu kotist pole lõhnagi. Ja võite arvata – kogu me uus varustus on neis kottides… Nii me siin praegu oleme – Ats magab ajavahe väsimust keset päist päeva ja mina ootan oma kotti ja kriban. Kott, tule juba!!!!