28. märts, laupäev
Täna peale tööd oli meil hull söögitegemise õhtu. Kõigepealt panin kala ahju - pooliku filee sellest kalast, kelle Ats sel kalahulluse õhtul kinni püüdis. Siis tegin pärmitaigna õunakoogi jaoks ja panin rätiku alla kerkima. Selleks ajaks oli Ats juba dušši alt tulnud ja seni kuni riis kees, duššasin mina. Mmmmaitsev oli õhtusöök. Ats pesi nõud ja mina tükeldasin õunad ja panin taigna vormile, peale pähkli-ja õunatükid, kookosepuru, kaneeli ja suhkrut ning üks plaat kooki läks ahju küpsema, samal ajal kui teine kapil kerkis ja oma aega ootas. Koogilõhnad muutusid tugevamaks ja tugevamaks ja Ats käis kannatamatult suure toa ja ahju vahet, võttis jäätise sügavkülmast ja kui ma kuuma kooki lõikasin, sulas jäätis mõnusalt koogi kõrvale. Ja siis me maiustasime!
Et homme nii palju köögis mässama ei peaks, tegime homsekski ettevalmistused. Hakkliha võtsin sulama, Ats kooris ja lõikas sibularõngaid ja küüslaugu ning mina riivisin juustu - Ats käis juba mõnda aega nagu uni oma pitsa-jutuga peale ja kuna ta oli nõus KÕIK asjad ise tükeldama minu väiksese assisteerimise saatel, siis arvasime, et homme on igati sobiv päev pitsa söömiseks.
Viinamarjataimede vahel...
...võivad pähe tulla kõige totramad mõtted ja peale lõunat, kui peas enam mitte ühtegi eriti asjalikku mõtet ei liigu, siis hakkavad kõrvad kuulma teiste ridade vahelt kostuvat jutuvada.
Hispaania keel kostub erinevate Lõuna-Ameerika riikide rändurite suus erinevalt ja erilist vaimustust tekitab meis Atsiga see kui millestki aru saame. No ega me viisakusväljenditest ja numbritest-nädalapäevadest õppimisel eriti kaugemale ei ole jõudnud, aga KINDLASTI alustame jälle hispaani keele õppimist, võib-olla juba homme. Jah, kindlasti juba homme. Või ülehomme. Igatahes püüame me espanjoolide jutust mõned sõnad kinni ja üritame meelde tuletada, et kuhu sahtlinurka need vihikud ja sõnaraamat nüüd pandud saigi...
Sakslased, keda on siin jalaga segada (iga teine backpacker on siin vist sakslane) ja nende jutust püüan mina rohkem kui numbreid ja viisakusväljendeid kinni, aga jutu sisu jääb müsteeriumiks ja ma arvan, et parem ongi. Kui inglane ja sakslane viinamarjaridade vahel kokku saavad ja juttu alustavad, siis inglane püüab sakslase tingimata surnuks rääkida ja mitte ainult sakslase vaid ka ükskõik mis muu rahvuse esindaja, ainult et tingimused on, et: a) vastasel on kõrvad peas, b) et ta palju vastu ei räägiks ja c) et ta suure imestuse ja imetlusega inglasele suhu vaataks. Ja kui siis sakslane saab vahepeal midagi jutu vahele pista, näiteks et: „But ziz is good, ziz is really good ztory”, siis saab inglane sellest indu juurde ja kui need inglane-sakslane juhtuvad oma kääridega hallitus maha naksima just meie kõrvalreas, siis võib kindel olla, et vaikuse puudumise üle ei pea küll kurtma hakkama.
Vanuatu poisid kuuleb ära nii kaugelt kui lähedalt. Ega seal kuuma maa dzunglis vist muud teha ei ole kui üksteisele midagi hõikuda, nii on nad Uus-Meremaalegi tööle tulles samuti sama kõlakad kui džungliski. Muud ei ole kui „Bulla-bulla-bulla”, vähemalt nii kostub see meie kõrvaledel. Ei tea, kas nende sõnavaras ka muid sõnu on ja kas nad ainult teesklevad äkki, et nad üksteisest aru saavad või mis!?
Taikad naeravad üle terve viinamarjaaia ja satuvad siis hullupööra vaimustusse kui me neile tai keeles :”Tere” ( Sawatdii khaa) ja „Aitäh” (Khap khun khaa) ütleme. Karjakesi rõkkavad ja zestikuleerivad, aga kui mõni teistest maha jääb, siis on ta pealtnäha hästi vaikne ja tõsine tüüp, aga nii kui temaga rääkima hakata, sulab kui jää ja hüüab terve päev läbi tervitusi ja lehvitab hoogsalt kui read meid taas kokku viivad.
Fiji omad on vaiksed ja töökad. Samoa ja Tonga poisid jutukad. Maoorisid on vähe, sest neile meeldib pigem riigilt raha saada ja päikse käes mitte kõrbeda aga kui nad taimeridade vahele on tulnud, siis otsivad nad tuge marihuaanasuitsust ja see teadagi aitab, iga tõve korral.
Japsid ja teised aasialased räägivad vaid omavahel ja nende jutust ei saa muidugi tuhkagi aru. Ainuke sõna, mida me jaapani keelest teame on „Arrigato” . Ja see tähendab „Aitäh” (kui ta just „Tere´t ei tähenda).
Ja siis on veel prantslased, ameeriklased, skandinaavimaade rändurid, tšehhid ja iisraellased, kahe viimase rahvuse noorte seas on Uus-Meremaa eriti populaarne maa. Kuna oleme viie tšehhiga kolm aastat tagasi kuu aega koos elanud, teame ka nende keeles sõnu ja tunneme keele järgi nad ära. Iisraellaste must juustepahmakas annab nad enne ära kui keel, kuigi heebrea keeltki on suht hõlbus ära tunda.
Uus-Meremaalased ehk kiivid, nagu nad iseennast kutsuda armastavad ning austraallased ehk ozzid kasutavad hoolega oma väljamõeldud väljendeid. Muidugi – kui sa juhtud kord juba elama nii teistest ära lõigatuna kusagil suure ookeani keskel, siis loomulikult hakkad ise oma elu põnevamaks tegema ja uut sõnavara välja mõtlema ja rikastama. Mina hakkaks ka. Näiteks kui kiivi lõikab kogemata koleda kobara asemel ilusa maha, siis ütleb ta „She´ll be all right”.....kes inglise keelest aru saab, see saab aru, et sel lausel pole mingit loogikat sees ja kes inglise keelest aru ei saa, see ei saa nagunii aru. Võiks arvata, et kiivil tekib seal päikse käes töötades päeva jooksul mingi kujutletav naissõber, kellel mingil hetkel midagi juhtus ja siis kiivi ütleb, et „temaga saab kõik korda”. Ja vahet ei ole, kas see on viinamarjakobar või kombain või maha kukkunud võileib – kiivi ütleb ikka, et „She´l be all right” ja nii jääbki. Kui ma nüüd kellegi segadusse ajasin, siis seda ma küll ei tahtnud, aga nuputage ise ja peagi saate aru, et mingit normaalset te välja ei mõtle. Kui toit on hea, siis ütleb kiivi „It´s beautiful”....hmm?
Peale kõikide nende keelte kostub viinamarjaaias veel üks ääretult kaunis keel – kõlab nagu voolaks karge allikas oma sängis või nagu loeks keegi ilusat luuletust. Ainult et keegi neist eelloendatud rahvustest ei oska sellest keelest midagi suurt arvata ja keegi peale Atsi ja minu seda keelt ei räägi... Võiks ju loota, et inimesed õpiks keeli ja hariks end veidi, aga kus sa sellega.
Kahel päeval tegime juba käsitsi viljakoristust, esimesena valmivad vahuveinimarjad, valged. Ka siin on suur majanduslangus ja kuna raha tahetakse kokku hoida, siis koristatakse enamus saak sel aastal masinatega. Kõige kvaliteetsema veini marjad ikka endiselt käsitsi. See töö on lihtne – lihtsalt lõigud kobaraid ja paned need siis jalge ette korvi sisse. Ja isu saab pisikestest mesimagusatest veiniviinamarjadest enam kui täis süüa. Veinimarjad on palju magusamad kui dessertviinamarjad ja neid viimaseid siin üldse ei kasvatata.
Kõige hullem lugu on see, et telekas reklaamitakse talvesaapaid! Õunad on punased ja kõrvitsad kollased ja kas me ikka jõuame enne siit ära kui vihmane vihmane külm talv pärale jõuab. Praegu on veel päevad soojad põsedki kõrbesid ära, aga õhust on tunda, et sügis kaugel ei ole.
Kolm proovipäeva Montana veinitehases oli meil ära, esimesed muljed ja ettekujutus tööst olemas ja esmaspäeval alustame ametlikult. Seepärast otsustasime vaba aega viinamarjaaia tööga täita, et siis vähemalt talveks kusagile soojemale maale lennata.
Tuesday, March 31, 2009
Sunday, March 22, 2009
21. märts
Sellist kalapüüki kui eile õhtul Blenheimi lähedal jõesuudmes oli, ei ole me enne näinud. Jõesuu kihises pisikestest kaladest, kajakad ja teised merelinnud ründasid vett ja said häid suutäisi. Kalaõnne ei olnud hea ainult kajakatele - väikesi kalu olid püüdma tulnud peale lindude suured kalaparved, keda omakorda püüdsid kalamehed. Maoorid tõmbasid ühe suure kala teise järele kaldale. Kalamaiad taikad ei olnud ilmselt suurest kalahullusest jõesuudmes veel midagi kuulnud, vaid paar oli kohal. Millest selline erakordne kalaarvukus tol õhtul oli, ei oska arvata. Kogu seda vaatepilti kaldalt vaadates tuli meilgi kalaisu peale, kahel esimesel korral läks Atsil kala õnge otsast ära, lant oli liiga väike, aga landi vahetades muutus ka kalaõnn ning tunni jooksul tõmbas Ats kolm pirakat kala veest.
Üks maoori, kelle korvid olid juba kala täis, püüdis aina uusi ja uusi kalu ja lasi nad siis jälle vette tagasi. Mis mõte sel oli, kaladele haiget teha ja siis jälle vette tagasi lasta…? Osad püüdjad jooksid varuspinningute järele ja püüdsid kahe õngega, osad naersid pisut hullunult ja tõmbasid ikka ja jälle kalu veest. Kaldalseisjana olin tunnistajaks inimeste suurele kalahullusele ja ahnusele – kahtlen väga, et püüdjatel kõiki neid kalu vaja oli, osad pered püüdsid vist küll üle kahekümne 2-3-kilose kala kinni. Meie piirdusime kolmega, ühe praadisin järgmisel päeval jahu sees pannil, ülejäänud kaks maitsestasin ja panin hilisemaks sügavkülma.
23. märts
Kaks kuud tagasi pakuti meile viljakoristusajaks Pernot Ricardile kuuluvasse Montana veinitehasesse tööd. Nüüd, kui lõunasaarele on kolm ja põhjasaarele kaks tiiru peale tehtud ning oleme kaks ja pool kuud järjest ratastel olnud, ühest paigast teise sõitnud, on aeg olla mõnda aega kusagil pikemalt paigas. Peale empsu äraminekut töötasime nädala viinamarjaaias, seal valmistutakse saagikoristuseks – lõikasime maha haigusega kobaraid. Homme alustame Montana veinitehases, kolm päeva kestavad kursused ja tööd seal on neljaks kuni kuueks nädalaks. See etapp viinamarjamajanduses – veinivalmistamise protsess - on meil veel nägemata, seega midagi uut ja huvitavat. Mida täpselt me tegema hakkame, ei tea veel, see selgub homme. Loodetavasti on meie töö veinirüüpamine ;-)
Pangas ei olegi enne maganud :-)
Kolisime majja, mis asub viis kilomeetrit Blenheimist. See on naljakas koht – maantee viib läbi lõputute viinamarjaistanduste, meie elame Morgans teel, kuhu taheti kunagi teha väike asula elumajade, panga, kohvikute ja muude hoonetega. Millegipärast jäi ehitus soiku ja valmisehitatud vähesed hooned jäid seisma kuni selle ajani kui meie üürileandja Gery ostis selle koha, renoveeris ja nüüd elab ta siin ise ning üürib ruume välja. Meie elame suures pangahoones, akendel on veel praegugi kiri: Bank of Riviera. Elutuba on nii suur, et ühest otsast teise annab kõndida. Algul kahtlesime natuke sest siin on küll küllaga ruumi, omaette mõnus kook ja vannituba, aga hubasusest jääb puudu. Aga nüüd kui oleme sisse kolinud, oleme väga rahul. Kahel pool suurte uste juures kasvavad palmid ja rohelust on palju.
Täna hommikult käisid esimesed külalised, kaks prantsuse tüdrukut – Alexandra ja Caroline, kellega viinamarjaaias tööl olime. Küpsetasin kohvi kõrvale õunakooki ja lobisesime mitu tundi.
Meie uus aadress on:
140 Morgans Road
Flat 7
7273 Blenheim
New Zealand
Kirjutage oma uudistest!
Sellist kalapüüki kui eile õhtul Blenheimi lähedal jõesuudmes oli, ei ole me enne näinud. Jõesuu kihises pisikestest kaladest, kajakad ja teised merelinnud ründasid vett ja said häid suutäisi. Kalaõnne ei olnud hea ainult kajakatele - väikesi kalu olid püüdma tulnud peale lindude suured kalaparved, keda omakorda püüdsid kalamehed. Maoorid tõmbasid ühe suure kala teise järele kaldale. Kalamaiad taikad ei olnud ilmselt suurest kalahullusest jõesuudmes veel midagi kuulnud, vaid paar oli kohal. Millest selline erakordne kalaarvukus tol õhtul oli, ei oska arvata. Kogu seda vaatepilti kaldalt vaadates tuli meilgi kalaisu peale, kahel esimesel korral läks Atsil kala õnge otsast ära, lant oli liiga väike, aga landi vahetades muutus ka kalaõnn ning tunni jooksul tõmbas Ats kolm pirakat kala veest.
Üks maoori, kelle korvid olid juba kala täis, püüdis aina uusi ja uusi kalu ja lasi nad siis jälle vette tagasi. Mis mõte sel oli, kaladele haiget teha ja siis jälle vette tagasi lasta…? Osad püüdjad jooksid varuspinningute järele ja püüdsid kahe õngega, osad naersid pisut hullunult ja tõmbasid ikka ja jälle kalu veest. Kaldalseisjana olin tunnistajaks inimeste suurele kalahullusele ja ahnusele – kahtlen väga, et püüdjatel kõiki neid kalu vaja oli, osad pered püüdsid vist küll üle kahekümne 2-3-kilose kala kinni. Meie piirdusime kolmega, ühe praadisin järgmisel päeval jahu sees pannil, ülejäänud kaks maitsestasin ja panin hilisemaks sügavkülma.
23. märts
Kaks kuud tagasi pakuti meile viljakoristusajaks Pernot Ricardile kuuluvasse Montana veinitehasesse tööd. Nüüd, kui lõunasaarele on kolm ja põhjasaarele kaks tiiru peale tehtud ning oleme kaks ja pool kuud järjest ratastel olnud, ühest paigast teise sõitnud, on aeg olla mõnda aega kusagil pikemalt paigas. Peale empsu äraminekut töötasime nädala viinamarjaaias, seal valmistutakse saagikoristuseks – lõikasime maha haigusega kobaraid. Homme alustame Montana veinitehases, kolm päeva kestavad kursused ja tööd seal on neljaks kuni kuueks nädalaks. See etapp viinamarjamajanduses – veinivalmistamise protsess - on meil veel nägemata, seega midagi uut ja huvitavat. Mida täpselt me tegema hakkame, ei tea veel, see selgub homme. Loodetavasti on meie töö veinirüüpamine ;-)
Pangas ei olegi enne maganud :-)
Kolisime majja, mis asub viis kilomeetrit Blenheimist. See on naljakas koht – maantee viib läbi lõputute viinamarjaistanduste, meie elame Morgans teel, kuhu taheti kunagi teha väike asula elumajade, panga, kohvikute ja muude hoonetega. Millegipärast jäi ehitus soiku ja valmisehitatud vähesed hooned jäid seisma kuni selle ajani kui meie üürileandja Gery ostis selle koha, renoveeris ja nüüd elab ta siin ise ning üürib ruume välja. Meie elame suures pangahoones, akendel on veel praegugi kiri: Bank of Riviera. Elutuba on nii suur, et ühest otsast teise annab kõndida. Algul kahtlesime natuke sest siin on küll küllaga ruumi, omaette mõnus kook ja vannituba, aga hubasusest jääb puudu. Aga nüüd kui oleme sisse kolinud, oleme väga rahul. Kahel pool suurte uste juures kasvavad palmid ja rohelust on palju.
Täna hommikult käisid esimesed külalised, kaks prantsuse tüdrukut – Alexandra ja Caroline, kellega viinamarjaaias tööl olime. Küpsetasin kohvi kõrvale õunakooki ja lobisesime mitu tundi.
Meie uus aadress on:
140 Morgans Road
Flat 7
7273 Blenheim
New Zealand
Kirjutage oma uudistest!
Thursday, March 12, 2009
imeline!
Rob Roy jääliustiku juures
Rob Roy raja alguses ;-)
šampusebassein...vägaväga tuline
muda keeb ja mulksub
Sherylil ja Mike´l külas
suvitajad ;-)
vulkaanitipp peaaegu näha
lõunasaarelt praamiga põhjasaarele
Montana viinamarjaaias
Kaikoura
esimesed päevad
see oli enne empsu tulekut ;-))
Tere kallid!
Kes viimasel ajal me blogi vaadanud on, on ikka ja jälle pettuma pidanud...uut postitust ei ole. Aeg, mil Empsuga seda võrratut maad mööda ringi tiirutasime, möödus meeletu kiirusega ja seetõttu ei ole ma arvutile pikka aega lihtsalt pihta saanud. Midagi panin veebruaris küll kirja ja panen selle siia ka üles ja mõned fotod panen ka lehele. Niisiis: 16. veebruaril kirjutasin nii:
Ahoi kallid!
Iga päev on nii palju uusi muljeid ja elamusi, et ei ole kirjutamisele pihta saanud. Ema jõudis õnnelikult meie juurde, päev enne tulekut saime pooliku teate :”Oleks ju ime kui minuga midagi ei juhtuks, Londoni lennud...” ja osa teksti puudu. Nuputasime siis Atsiga, et mis nende Londoni lendudega küll juhtuda võis, õnneks saime Irku käest teada, et Londoni lennud olid sel päeval suure lumetormi tõttu tühistatud, aga emps sai õnneks läbi Bangkoki ja Sydney ikkagi lennata. Ootasime teda Christchurchis ja saime järgmisel päeval üliväsinud ränduri lennujaamast kätte. Kolm päeva motellis, kosutavad söömingud-joomingud ja reisiväsimus kadus kui emps jalad ookeaniliiva surus ja nina päikese poole pöörates liivalt võimast mereadru, linde ja rannakarpe uudistas. Ise naeris iga natukese aja tagant omaette ja ei suutnud suve ja soojust ära imestada.
Hullutava värviga ookeaniäärsed, aina võimsamaks muutuvad mäed ning hülgekolooniad ja delfiinid olid esimesed elamused idarannikult põhja Pictoni poole sõites. Korjasime, ninad maas, merekarpe ja nautisime suve ja vabadust.
Põhjasaar, kuhu 9. veebruaril praamiga sõitsime, tervitas meid lausvihma ja hallusega. Selgines alles järgmisel päeval kui Tongariro rahvuspargis Tongariro Crossingu matkarajale läksime. Rajale minnes tibas vihma, aga nagu siin kombeks, muutub ilm tihti ja peatselt säras taevas juba päike ning vulkaane ja laavajõgesid ning alpitaimestikku uudistav põhjamaalt tulnud ema kõrbes päikese käes tunniga tumepunaseks. Päike on siin kuri ja kui kreemi peal ei ole, võib nahale kergesti liiga teha. Sõitsime vulkaanidest vapustatud punanahalise empsuga samal päeval Napieri.
Kaks päeva olime Sherylil ja Mike´ l külas. Ema inglise keel on üllatavalt hea, nii jälitas ta Sherylit hommikul aedamööda taga ja küsis puude ja taimede nimesid. Aitasime Mike´i viinamarjaaiaias, kolasime Napieri´s, ema tegi suveniirituuri, kohvitasime ja vaatasime Art Deco stiilis linna, mis peale 1930 a maavärinat täielikult hävines ja mis hiljem siis Art Deco stiilis üles ehitati. Õhtuti jõime veini ja Vana Tallinnat (just täpselt sellises järjekorras) ning maitsesime Sheryli tehtud toitu.
Rotorua Waiotapu Thermal Wonderlandis, kus meie Atsiga küll enne käinud olime, saime kõik uskumatuid elamusi. Purskav geiser, kuumaveeallikad ja jõed-järved, väävlist helekollane järv. Kraatrid ja kõikjalt maa seest tulev aur, mädamunahais ja mulksumine tekitasid salapärase tunde. Mõnes allikas oli vesi leige, teises kuum ja mõnes keev. Ka muda kees ja mulises, iga natukese aja tagant suuremaid plurtsatusi üles tuues. Õnneks saime ilusa päikselise päeva, vee värvid tulevad nii paremini välja ja üldse on olemine mõnusam.
19. veebruar
Käisime Golden Bays ning mõnulesime päeva Motueka lähedal ilusal rannal. Korjasime rannakarpe, praadisime kana ja hommikuks tegin pannkooke. Nüüd oleme Murchisoni lähedal rohekassinise veega jõe ääres, ema teeb esimest tutvust liivakärbestega ja need tüütud tegelased on vist esimene nähtus, millega ema seni sel maal rahule ei ole jäänud. Pole ka ime - kärbeste hammustus on valus, kuigi ise on nad nii väikesed, aga peab ütlema, et vägagi suure isuga. Ats püüab kala ja mina trükin kärbestega koos me viimaseid uudiseid teile lugemiseks. Aeg lendab! Homme läheme Punakaiki pannkoogikive vaatama, siis juba mööda läänekallast alla. Ilmateade lubas vihma, loodetavasti tuleb päikest ja näeme Alpe ja jääliustikke. Olge kõik terved ja tublid, kallid kodused!
Ahoi kallid!
Iga päev on nii palju uusi muljeid ja elamusi, et ei ole kirjutamisele pihta saanud. Ema jõudis õnnelikult meie juurde, päev enne tulekut saime pooliku teate :”Oleks ju ime kui minuga midagi ei juhtuks, Londoni lennud...” ja osa teksti puudu. Nuputasime siis Atsiga, et mis nende Londoni lendudega küll juhtuda võis, õnneks saime Irku käest teada, et Londoni lennud olid sel päeval suure lumetormi tõttu tühistatud, aga emps sai õnneks läbi Bangkoki ja Sydney ikkagi lennata. Ootasime teda Christchurchis ja saime järgmisel päeval üliväsinud ränduri lennujaamast kätte. Kolm päeva motellis, kosutavad söömingud-joomingud ja reisiväsimus kadus kui emps jalad ookeaniliiva surus ja nina päikese poole pöörates liivalt võimast mereadru, linde ja rannakarpe uudistas. Ise naeris iga natukese aja tagant omaette ja ei suutnud suve ja soojust ära imestada.
Hullutava värviga ookeaniäärsed, aina võimsamaks muutuvad mäed ning hülgekolooniad ja delfiinid olid esimesed elamused idarannikult põhja Pictoni poole sõites. Korjasime, ninad maas, merekarpe ja nautisime suve ja vabadust.
Põhjasaar, kuhu 9. veebruaril praamiga sõitsime, tervitas meid lausvihma ja hallusega. Selgines alles järgmisel päeval kui Tongariro rahvuspargis Tongariro Crossingu matkarajale läksime. Rajale minnes tibas vihma, aga nagu siin kombeks, muutub ilm tihti ja peatselt säras taevas juba päike ning vulkaane ja laavajõgesid ning alpitaimestikku uudistav põhjamaalt tulnud ema kõrbes päikese käes tunniga tumepunaseks. Päike on siin kuri ja kui kreemi peal ei ole, võib nahale kergesti liiga teha. Sõitsime vulkaanidest vapustatud punanahalise empsuga samal päeval Napieri.
Kaks päeva olime Sherylil ja Mike´ l külas. Ema inglise keel on üllatavalt hea, nii jälitas ta Sherylit hommikul aedamööda taga ja küsis puude ja taimede nimesid. Aitasime Mike´i viinamarjaaiaias, kolasime Napieri´s, ema tegi suveniirituuri, kohvitasime ja vaatasime Art Deco stiilis linna, mis peale 1930 a maavärinat täielikult hävines ja mis hiljem siis Art Deco stiilis üles ehitati. Õhtuti jõime veini ja Vana Tallinnat (just täpselt sellises järjekorras) ning maitsesime Sheryli tehtud toitu.
Rotorua Waiotapu Thermal Wonderlandis, kus meie Atsiga küll enne käinud olime, saime kõik uskumatuid elamusi. Purskav geiser, kuumaveeallikad ja jõed-järved, väävlist helekollane järv. Kraatrid ja kõikjalt maa seest tulev aur, mädamunahais ja mulksumine tekitasid salapärase tunde. Mõnes allikas oli vesi leige, teises kuum ja mõnes keev. Ka muda kees ja mulises, iga natukese aja tagant suuremaid plurtsatusi üles tuues. Õnneks saime ilusa päikselise päeva, vee värvid tulevad nii paremini välja ja üldse on olemine mõnusam.
19. veebruar
Käisime Golden Bays ning mõnulesime päeva Motueka lähedal ilusal rannal. Korjasime rannakarpe, praadisime kana ja hommikuks tegin pannkooke. Nüüd oleme Murchisoni lähedal rohekassinise veega jõe ääres, ema teeb esimest tutvust liivakärbestega ja need tüütud tegelased on vist esimene nähtus, millega ema seni sel maal rahule ei ole jäänud. Pole ka ime - kärbeste hammustus on valus, kuigi ise on nad nii väikesed, aga peab ütlema, et vägagi suure isuga. Ats püüab kala ja mina trükin kärbestega koos me viimaseid uudiseid teile lugemiseks. Aeg lendab! Homme läheme Punakaiki pannkoogikive vaatama, siis juba mööda läänekallast alla. Ilmateade lubas vihma, loodetavasti tuleb päikest ja näeme Alpe ja jääliustikke. Olge kõik terved ja tublid, kallid kodused!
Subscribe to:
Posts (Atom)
