28. märts, laupäev

Täna peale tööd oli meil hull söögitegemise õhtu. Kõigepealt panin kala ahju - pooliku filee sellest kalast, kelle Ats sel kalahulluse õhtul kinni püüdis. Siis tegin pärmitaigna õunakoogi jaoks ja panin rätiku alla kerkima. Selleks ajaks oli Ats juba dušši alt tulnud ja seni kuni riis kees, duššasin mina. Mmmmaitsev oli õhtusöök. Ats pesi nõud ja mina tükeldasin õunad ja panin taigna vormile, peale pähkli-ja õunatükid, kookosepuru, kaneeli ja suhkrut ning üks plaat kooki läks ahju küpsema, samal ajal kui teine kapil kerkis ja oma aega ootas. Koogilõhnad muutusid tugevamaks ja tugevamaks ja Ats käis kannatamatult suure toa ja ahju vahet, võttis jäätise sügavkülmast ja kui ma kuuma kooki lõikasin, sulas jäätis mõnusalt koogi kõrvale. Ja siis me maiustasime!

Et homme nii palju köögis mässama ei peaks, tegime homsekski ettevalmistused. Hakkliha võtsin sulama, Ats kooris ja lõikas sibularõngaid ja küüslaugu ning mina riivisin juustu - Ats käis juba mõnda aega nagu uni oma pitsa-jutuga peale ja kuna ta oli nõus KÕIK asjad ise tükeldama minu väiksese assisteerimise saatel, siis arvasime, et homme on igati sobiv päev pitsa söömiseks.

Viinamarjataimede vahel...

...võivad pähe tulla kõige totramad mõtted ja peale lõunat, kui peas enam mitte ühtegi eriti asjalikku mõtet ei liigu, siis hakkavad kõrvad kuulma teiste ridade vahelt kostuvat jutuvada.

Hispaania keel kostub erinevate Lõuna-Ameerika riikide rändurite suus erinevalt ja erilist vaimustust tekitab meis Atsiga see kui millestki aru saame. No ega me viisakusväljenditest ja numbritest-nädalapäevadest õppimisel eriti kaugemale ei ole jõudnud, aga KINDLASTI alustame jälle hispaani keele õppimist, võib-olla juba homme. Jah, kindlasti juba homme. Või ülehomme. Igatahes püüame me espanjoolide jutust mõned sõnad kinni ja üritame meelde tuletada, et kuhu sahtlinurka need vihikud ja sõnaraamat nüüd pandud saigi...

Sakslased, keda on siin jalaga segada (iga teine backpacker on siin vist sakslane) ja nende jutust püüan mina rohkem kui numbreid ja viisakusväljendeid kinni, aga jutu sisu jääb müsteeriumiks ja ma arvan, et parem ongi. Kui inglane ja sakslane viinamarjaridade vahel kokku saavad ja juttu alustavad, siis inglane püüab sakslase tingimata surnuks rääkida ja mitte ainult sakslase vaid ka ükskõik mis muu rahvuse esindaja, ainult et tingimused on, et: a) vastasel on kõrvad peas, b) et ta palju vastu ei räägiks ja c) et ta suure imestuse ja imetlusega inglasele suhu vaataks. Ja kui siis sakslane saab vahepeal midagi jutu vahele pista, näiteks et: „But ziz is good, ziz is really good ztory”, siis saab inglane sellest indu juurde ja kui need inglane-sakslane juhtuvad oma kääridega hallitus maha naksima just meie kõrvalreas, siis võib kindel olla, et vaikuse puudumise üle ei pea küll kurtma hakkama.

Vanuatu poisid kuuleb ära nii kaugelt kui lähedalt. Ega seal kuuma maa dzunglis vist muud teha ei ole kui üksteisele midagi hõikuda, nii on nad Uus-Meremaalegi tööle tulles samuti sama kõlakad kui džungliski. Muud ei ole kui „Bulla-bulla-bulla”, vähemalt nii kostub see meie kõrvaledel. Ei tea, kas nende sõnavaras ka muid sõnu on ja kas nad ainult teesklevad äkki, et nad üksteisest aru saavad või mis!?

Taikad naeravad üle terve viinamarjaaia ja satuvad siis hullupööra vaimustusse kui me neile tai keeles :”Tere” ( Sawatdii khaa) ja „Aitäh” (Khap khun khaa) ütleme. Karjakesi rõkkavad ja zestikuleerivad, aga kui mõni teistest maha jääb, siis on ta pealtnäha hästi vaikne ja tõsine tüüp, aga nii kui temaga rääkima hakata, sulab kui jää ja hüüab terve päev läbi tervitusi ja lehvitab hoogsalt kui read meid taas kokku viivad.

Fiji omad on vaiksed ja töökad. Samoa ja Tonga poisid jutukad. Maoorisid on vähe, sest neile meeldib pigem riigilt raha saada ja päikse käes mitte kõrbeda aga kui nad taimeridade vahele on tulnud, siis otsivad nad tuge marihuaanasuitsust ja see teadagi aitab, iga tõve korral.

Japsid ja teised aasialased räägivad vaid omavahel ja nende jutust ei saa muidugi tuhkagi aru. Ainuke sõna, mida me jaapani keelest teame on „Arrigato” . Ja see tähendab „Aitäh” (kui ta just „Tere´t ei tähenda).

Ja siis on veel prantslased, ameeriklased, skandinaavimaade rändurid, tšehhid ja iisraellased, kahe viimase rahvuse noorte seas on Uus-Meremaa eriti populaarne maa. Kuna oleme viie tšehhiga kolm aastat tagasi kuu aega koos elanud, teame ka nende keeles sõnu ja tunneme keele järgi nad ära. Iisraellaste must juustepahmakas annab nad enne ära kui keel, kuigi heebrea keeltki on suht hõlbus ära tunda.

Uus-Meremaalased ehk kiivid, nagu nad iseennast kutsuda armastavad ning austraallased ehk ozzid kasutavad hoolega oma väljamõeldud väljendeid. Muidugi – kui sa juhtud kord juba elama nii teistest ära lõigatuna kusagil suure ookeani keskel, siis loomulikult hakkad ise oma elu põnevamaks tegema ja uut sõnavara välja mõtlema ja rikastama. Mina hakkaks ka. Näiteks kui kiivi lõikab kogemata koleda kobara asemel ilusa maha, siis ütleb ta „She´ll be all right”.....kes inglise keelest aru saab, see saab aru, et sel lausel pole mingit loogikat sees ja kes inglise keelest aru ei saa, see ei saa nagunii aru. Võiks arvata, et kiivil tekib seal päikse käes töötades päeva jooksul mingi kujutletav naissõber, kellel mingil hetkel midagi juhtus ja siis kiivi ütleb, et „temaga saab kõik korda”. Ja vahet ei ole, kas see on viinamarjakobar või kombain või maha kukkunud võileib – kiivi ütleb ikka, et „She´l be all right” ja nii jääbki. Kui ma nüüd kellegi segadusse ajasin, siis seda ma küll ei tahtnud, aga nuputage ise ja peagi saate aru, et mingit normaalset te välja ei mõtle. Kui toit on hea, siis ütleb kiivi „It´s beautiful”....hmm?

Peale kõikide nende keelte kostub viinamarjaaias veel üks ääretult kaunis keel – kõlab nagu voolaks karge allikas oma sängis või nagu loeks keegi ilusat luuletust. Ainult et keegi neist eelloendatud rahvustest ei oska sellest keelest midagi suurt arvata ja keegi peale Atsi ja minu seda keelt ei räägi... Võiks ju loota, et inimesed õpiks keeli ja hariks end veidi, aga kus sa sellega.

Kahel päeval tegime juba käsitsi viljakoristust, esimesena valmivad vahuveinimarjad, valged. Ka siin on suur majanduslangus ja kuna raha tahetakse kokku hoida, siis koristatakse enamus saak sel aastal masinatega. Kõige kvaliteetsema veini marjad ikka endiselt käsitsi. See töö on lihtne – lihtsalt lõigud kobaraid ja paned need siis jalge ette korvi sisse. Ja isu saab pisikestest mesimagusatest veiniviinamarjadest enam kui täis süüa. Veinimarjad on palju magusamad kui dessertviinamarjad ja neid viimaseid siin üldse ei kasvatata.

Kõige hullem lugu on see, et telekas reklaamitakse talvesaapaid! Õunad on punased ja kõrvitsad kollased ja kas me ikka jõuame enne siit ära kui vihmane vihmane külm talv pärale jõuab. Praegu on veel päevad soojad põsedki kõrbesid ära, aga õhust on tunda, et sügis kaugel ei ole.

Kolm proovipäeva Montana veinitehases oli meil ära, esimesed muljed ja ettekujutus tööst olemas ja esmaspäeval alustame ametlikult. Seepärast otsustasime vaba aega viinamarjaaia tööga täita, et siis vähemalt talveks kusagile soojemale maale lennata.