Tuesday, April 7, 2009

Veinininad

30. märts

Lõppes kolmas päev Montanas – ja minu närvid on läbi. Kui ma toimetasin algul mahlapressil (nüüd aga pandi hoopis Ats sinna), siis nüüd olen hoopis muud asja tegemas – veini ühest tünnist teise pumpamas, abimeesteks pumbad-voolikud ja mutrivõtmed. Minu ja mu partneri Nathan´i töödejuhataja on umbes 55-60-aastane Owen, kelle ristisin Viigriks. Viiger on lühike ja kaugele kaugele etteulatuva kõhuga vanamees, suunurkadest ja ninast tilgub aegajalt midagi veinimahutisse, kus siis Viigri kehamahlad koos paari ämbliku ja kõrvahargiga veinimaitset täiustama hakkavad. Teate, ma ei tea, kust nad sellised inimesed siia etteotsa välja võluvad! Mõtlege hästi järele kui võtate poeletilt pakiveini...meie teame kuidas see valmib ja mis sinna sisse pannakase ja kogemata sisse satub. Olen kindel, et kui kividest tuleks mingit mahla, siis pigistaks Montana ka kivid kuivaks.

Viiger käib päev läbi, tööleht käes, tünnide vahel ja üritab küllap aru saada, miks ta üldse ses elus eksiteerib. Ta on nagu suur täissöödetud pull, kes jookseb mitmeid kordi peaga vastu seina, aga ei saa ikka aru, et sein on ees.

Eile lasin kogemata Viigri veega üle ja siis oli ta nägu küll pikk, pisuke vaheldus tavalisest ilasest olekust. Siis tulid vanad töötajad mu juurde ja kiitsid, et olen nii vahva ja tegin vana hea Oweni läbimärjaks. No tegelikult oli asi sellest, et Owen ei viitsinud lihtsalt ühte suurt voolikut ühe veinivanniga ühendada, pani lihtsalt vooliku otsa vanni ja lasi mul vee sisse lülitada....aga voolik sööstis suure surve tõttu vannist ja vana hea Owen sai läbimärjaks. Ei jäänud siis Viigril muud üle kui „lipata” uusi riideid selga panema – tunked aga, mis riietusruumi alles olid jäänud, olid tema kehaehitusele natuke kohatud ja nii loivas Owen, kaks hiigelsuurt mutrivõtit vöö peal kolksumas nagu ikka, päev läbi ringi – lukk eest lahti ja hiigelsuur kõht tunkedest välja punnitamas. See vaatepilt ja mälestus märjutamisest ajas mind pidevalt naerma ja et mitte paha paista, põgenesin naerupurskeid veinitünnide taha varjama.

7. aprill

Nägin täna Owenit unes, ta on viimasel ajal tihti mu unenäguded figureerinud, peale tema veel suured pumbad, voolikuhunnikud ja mutrivõtmed, veinitünnid ja erinevate numbritega torud. Midagi eriti romantilist veini valmistamise juures küll ei ole (vähemalt Montana hiigelsuures tehases), parim töö on ehk pärmi lisamine erinevatesse hiigelsuurtesse veinimahutitesse, aga seda tööd teevad kaks kohalikku tüdrukut. Rändurid erinevatest maailma maadest veavad Montanas enda järel päev päeva järel pikki voolikuid ja ühendavad neid siis veinimahutite ja pumpadega.

Võiks ju ometi midagi ilusamat kui Owen öösiti näha... sain aru, et see torulukksessp-mehhaaniku töö ei ole mulle mõeldud ja eile tulin veinitehasest ära, keelitati ja meelitati küll, aga jäin endale kindlaks. Ats käib veel nädala lõpuni ja kannatab seal aastaid aastaid töötanud inimeste oskamatust ja organiseerimisvõimetust.

Vaatamata kõigele oli veinitegemisprotsessi ääretult põnev näha...mida kõike veini sisse ei panda. Kemikaale, jääd, pärmi, ka vett satub veini sisse oma hulk. Kümne päevaga nägin suurt osa valmistamisprotsessist ja veini lõhn oli iga tööpäeva lõpus ikka ninas.







No comments: