KEVADEL tunnen ma, et ma olen kõikvõimas! Ma tahan luua ja laulda, kasvatada ja kirjutada. Nii ka sellel kevadel! Igal pool, kuhu ma vaatan, näen ma midagi loodavat. Kevad loob iseennast! Nagu mustasilmne ja mustajuukseline Ronja Vendades Lõvisüdametes, tahab mu rinnust välja pääseda kevadehüüd, mis äratab kõik varjutrollid, tötskääbused ja isegi metsmardused! Ma raputan end puhtaks nagu loomanaha, mis on liiga mitmeid kuid liikumatult kamina ees lebanud ja karva seest lendlevast kurvast hallist tolmus saab alguse muusika! 

Ühesõnaga - ma kavatsen nüüd aegajalt kirjutada! Kevadest, lastest, loomadest, taimedest ja kurat teab veel, millest! Milleks ja kellele? Kui kaua, kas kuni järgmise sügiseni? Kes seda teab!? Kirjutan nii kaua kuni kirjutan. Kui Sa tahad, siis loe. Kui ei taha, ära loe, mõlemat moodi on mõnus sest eelkõige kirjutan ma seda kõike iseendale. 

Eile oli hoopis teistsugune päev, päikesest ei olnud lõhnagi ja me käisime Loksal Memme vaatamas. Memm on 97. Ta tundis meid ära ning kuigi see ei olnud rõõmus äratundmine, oli see siiski äratundmine. Pisitasa olen hakanud aru saama, et see Memm, keda ma olen alati südamest armastanud, seikleb juba aastaid kusagil erinevate ajastute vahel, ihates ära, ihates oma lapsepõlvekoju. Ta ei jaksa enam, ta tõesti ei jaksa enam, ometi hoiab miski teda siin kinni ja tagasi. Armas, armas Memm!

Selline lühike aga suure poweriga kirjutatud postitus ongi täna. Ma lõpetasin just oma kolmanda (!) kohvi täna ja lähen kuulan nüüd oma taimetittedega kasvuhoones Norah Jones´i edasi. Neile meeldib see. Ja mulle! 

Aitäh, kevad, et Sa alati tuled! Ilmselt ma ei väärtustaks Sind pooltki nii palju kui Sa tihemini käiksid... Sa oled igal aastal nagu see armas sõber, keda ei ole kaua kaua aega näinud, aga kes on endist viisi eriliselt eriliselt armas ja oodatud ja kellega nii lihtne ühist keelt on leida.

TÄNA MA ARMASTAN!