Friday, January 16, 2009

Routeburn rada


Ats suurte celmisiatega

Lake Mckenzie hommikul, kui udu juba hajus


Vattvalge udu oru kohal



Siil udus enne päikesetõusu



Seal, kus õhtul oli järv Mckenzie




Me telk ja maailma äär :-) (kuigi siit ei paista maailma äär)














Lihtsalt oru taustal









Ats suurte kivide vahel








Earland Falls











Earland kosk






14. jaanuar 2009

Juba pool jaanuarikuud on möödas, aeg läheb meeletu kiirusega. Meeled on ärevil kalli kauge külalise ootel – meil kolmel saab väga väga tore olema! Empsu, kes kunagi peale keskat Venemaale hääletas ning kes peale selle reisu veel Gotlandil ja Soomes on käinud, võtab nüüd ette selle pika lennu meie juurde, teisele poole maakera, Uus-Meremaale. Nii tore!

Kõigepealt plaanime minna Põhjasaarele, vulkaane ja kraatreid-kuumaveejärvi-keevat muda ja mitmevärvilisi veesilmi vaatma ning Sheryl ja Mike on meid kõiki enda poole külla kutsunud. Loomulikult võtame selle lahke kutse vastu, Sheryl ja Mike on hästi toredad. Mike´i viinamarjaaias hakkavad viinamarjad ehk siis juba valmis saama, need kõige esimesed, ja emps saab ridade vahel viinamarjaaiandust uudistada. Varsti müüvad nad kogu oma viinamarjakasvanduse maha ja jätavad endale maja juurde vaid tüki maad ja jäävad mõlemad pensionile.


Oh sa pime, pime, pime – maailm on imeline!

Üleeile tulime taas matkamast, kahe päevaga kõndisime 30-kilomeetrise Routeburn raja läbi ja peale seda veel umbes 20-kilomeetrise Caples raja. Routeburn on Great Walk ehk üks siinsete kaunimate radadade hulgast (kokku on Great Walke siin umbes 10). Vahe tavalise matkaraja ja Great Walk ´ i vahel on see, et tavalisel rajal saab ükskõik kus telkida, aga Great Walk´ il vaid ettenähtud harvades kohtades ja kuna need rajad on väga populaarsed, siis peab arvestama, et oma telginatuke tuleb sul üles panna kohe kellegi teise telgi kõrvale. Mis lõbu see ka on…Võimalus on jääda ka matkamajja ehk hut´i, aga seal pead kuulama paari-kolmekümne teise matkaja norskamist ja nuusutama kellegi haisvaid sokke. See kõik ei ole meile, tahame looduse keskel oma enda kauni paiga leida. Rajale me ometi minna tahtsime ning seega otsustasime pätti teha ja ikkagi oma telgiga minna ja kusagile mägede vahele ennast õhtul, kui enam kedagi rajal ei liigu, ära peita.

Rada oli võrratu, kõik seni tehtud rajad on olnud nii erinevad ja ei saagi ütelda, milline neist on olnud kõige ilusam. Routeburnil nägime vaateid, mida mujal näinud ei olnud. Mäed on erinevad, järvevee värv on erinev, taimestik samuti. Esimese päeva õhtul ronisime peale pikka käimist Mckenzie järve lähedale mäe otsa. Ats käis enne mäe otsas maad uurimas: päris niiske, põõsastega kaetud ja konarlik oli maapind kõikjal ümbruses, aga juba hämardus ja väsimus ei lasknud samuti enam paremat kohta otsida, seega ootasin all kahe seljakoti juures Atsi mäe otsast tagasitulekut ja proovisin samal ajal tohutusuure kivilahmaka peal nokka klõbistava kea papagoiga sõprust sobitada. Hästi vahvad linnud on kead, algul teevad näo, nagu ei näekski üldse sind tee peal kükitamas, aga siis hakkab uudishimu vaikselt võimust võtma ja papagoi hakkab samm sammult kivi pealt alla tulema. Kea jõudis juba poolenisti alla, kui Ats tuli mäelt ja teatas, et leidis meile sobiva telkimiskoha. Lubas veel, et ronimist on, aga see on igati vaeva väärt, sest sellise koha peal pole me kunagi veel telkinud ja tal oli õigus. Olime nagu maailma äärel, all võimas lai org, igal pool meie ümbrer kõrged mäed ja mägede peal suured hallid kivilahmakad, mis kunagi maavärina või millegi muu tagajärjel ülevalt alla olid veerenud ja nüüd seal mägede külgedel kükitasid. Mäeseinte vahel pahisesid väiksed kosed, päike oli juba mägede taha peitunud ja suur roheka veega järv laius allpool mägede vahel, järvest välja voolas jõgi, mis jooksis laia lindina allapoole orgu.

Oli juba päris pime, kui meil telk püsti sai ja kõhud täis olid, jõime kivilahmakal teed ja sõime küpsiseid. See oli alles koht! Ja milline vaikus – lausa kõrvulukustav…Mõtlesime matkamajadele ja telkimisplatsile, kust paar tundi tagasi mööda olime tulnud ja kus sumises nagu suur mesilaspere, kõva jutuvada kostus majast kaugele väljagi ja meie olime seal suurepärases kohas nende mägede vahel ja see koht oli meie. Vastu hommikut, peale õhtust teetassi ajas häda telgist välja ja just parimal ajal – päike ei olnud veel tõusnud ning me olime tihedate paksude vattvalgete pilvede vahel. Org ja järv olid hoopis kadunud. Pilved hakkasid vaikselt hajuma, kui ma magamiskotti pugesin, Ats jäi veel päikesetõusu ootama ning kolas mägede vahel kaameraga ringi.

Hommikul laskusime vaikselt tagasi rajale ning asusime taas kõndima. Lake Mackenzie oli altpoolt vaadates sama ilus kui ülevaltki, kalda juures oli vesi täiesti heleroheline. Igilumega kaetud mäetipud ümbritsesid rada, tõusime ja laskusime sujuvalt, Great Walk ei ole kunagi raske rada, kuna sinna läheb mitmes vanuses ja erineva füüsilise vormiga matkajaid.

Selle päeva üks ilusaim vaade oli 174-meetri kõrgune Earland kosk - võimsalt pahises vesi üleval alla, päike moodustas kose ette kaks vikerkaart. Veesilm, kuhu kosk jooksis, oli kristallselge. Ka jõed ja ojad on siin nii puhta veega, et isegi kalu näeb kaldalt, kividest ja puujuppidest rääkimata. Me võtame alati oma joogi- ja toiduvee jõest või ojast, see on nii puhas ja hea maitsega.

Teise päeva õhtul lõpppes Routeburn rada ja olime ohust vabad, kui keegi rahvuspargi töötajatest oleks meile sel rajal vastu jalutanud, oleks sellest ehk jama tulnud, et me niimoodi telkisime. Pealegi jäävad nemad oma rahast ilma, Great Walk´il maksab ööbimine matkamajas 45 dollarit ehk umbes 360 krooni, peame seda pisut mõtetuks hinnaks – naridel üksteise kõrval nagu kilud karbis magada ja terve öö kellegi norskamist kuulata….ei, aitäh!

Kolmas päev olime juba uuel, Caples´i matkarajal ja kohe oli ka aru saada, et see on tavaline matkarada – sildu ei ole, tee on kitsas ja suht hooldamata ja ronimist küllaga, matkajaid vähe. Päeva nael oli lirtsuvate saabastega Ats, kes prantsatas üht suuremat veesilma ületades rõõmsalt koos kotiga nabani vette. Algul aitas mind veesilma üle pandud puutüve mööda mu kätt hoides üle. Kui mina kuiva jalaga üle sain ja talle käe andsin, siis ta tegi sellise kõva matkamehe näo ette ja ütles: “Ma saan ise!” Ja sai ka paar esimest sammu, siis aga vedas tasakaal alt ja Ats plumpsatas kogu täiega vette. Kibekiirelt sai välja ka, aga päästa ei olnud enam midagi, altpoolt naba oli mu kallis matkamees läbimärg. Fotokakotist kallasime suurema vee välja, magamiskott oli õnneks kuivaks jäänud, sest Ats tuli ikka ahvikiirusel veest välja ja hea oli ka, muidu oleks sulemagamiskott märjaks saanud ja suleasjad hakkavad, teadagi, märjaks saades haisema nagu paar nädalat maja seina vahel roiskunud rott. Telk jäi ka kuivaks, see on meil veekindlas kotis. Püksid kuivasid Atsil õnneks ruttu, need on heast materjalist, ainult saapad lurtsusid vaikselt päev läbi, kui me üle üle mägede ronisime. Kui me kõike seda hiljem naersime, siis Ats ütles, et ega ta ei ütelnudki, et ta KUIVA JALAGA üle saab, ta ütles ainult, et ta saab üle :-D

See, kolmas päev, oli kõige vaevalisem, sest mäkke ronides pidime sealt ju taas alla saama, rada viis enamus ajast läbi metsa. Suured kõrged pöögipuujuured ja kivid tegid astumise ebamugavaks. Viimaks tundsime läbi matkasaabaste iga väiksematki juurikat ja kivi, jalad võtti läbi ja kõikvõimalikud jalalihased ka.

Neljanda päeva hommikul olime liiga väsinud, et võitluses porikärbestega, kes me tuunikalakonservi avamisest juba ei tea mitme kilomeetri tagant haisu ninna said ja parvega kohale lendasid, esimeseks tulla. Komistasime telgivaiadele, haigutasime üksteise võidu ja tundsime valusaid lihaseid, sel päeval oleks mõistlik olnud niisma puhata. Kolmas-neljas päev on alati kõige raskemad, eriti, kui eelmistel päevadel pikki tunde ja kilomeetreid kõndida. Meil hakkas söök otsa saama ja otsustasime ikka sel päeval raja lõppu minna. Õnneks oli rada enamjaolt päikselises orus jõe kõrval, aegajalt põikasime siiski ka metsa, tuttavate puujuurikate ja kivide vahele, aga üldiselt oli raja lõpp lihtne.

Viimasel päeval jalutas rahvuspargitädi meile vastu ja tegi väikese risküsitluse, kus me rada alustasime ja kus plaanime lõpedada. Võttis nimedki oma märkmikusse. Meil mingit sõjaplaani valmis ei olnud, seega Ats ütles suht umbropsu, et alustasime Greenstone´st ja lõpetasime Caples´is. Sellest näis tädikeselt algatuseks piisavat ja alustasime kiiresti jutlemist maasta ja ilmast, et tal ei tuleks pähe küsida täpseid kohanimesid, kus me eelnevatel öödel telkinud olime. Greenstone´ i orust polnud meil muidugi õrna aimugi, et mis kohti öelda. Aga õnneks läks kõik sujuvalt, ei tea, mis Kuri Karistus meid ees oleks oodanud, kui me end vahele oleks rääkinud ja nad oleks teada saanud, et me nende kullakallil Great Walk´ il telkisime. Hihii!

Mitte ühtegi sammu ei tahtnud jalad enam raja lõpus teha, hääletasime tagasi oma auto juurde, Glenorcky´sse, maksime caravan pargis kuuma dušši eest ja pesime pesu. Kohtasime siin, pisikeses kohas, ka kaht eestlast, ajasime mõnda aega juttu. Nad olid hädas oma autoga - kui autol mingi suurem viga on, läheb parandamine siin väga kalliks ja kes ikka tahab puhkuse ajal pidevalt oma autot parandada…Auto nägi hea välja küll ja suht uus ka. Meie karupruun matka-hipiauto on üle kuraditosina aasta vana, aga mootor on nagu uus, auto läheb viuhti mägedest üles ja ei tee teist nägugi.

Blenheimist töötadest kohtasime ka kaht eestlast. Läksime just poejärjekorda ja rääkisime midagi omavahel, kui keegi kõrvaljärjekorrast küsis, et “ Kust poolt teie siis nüüd tulete?” Jäin hetkeks lukku ja siis pidin juba ütlema, et sealt riisi ja jahu riiuli vahelt…nii naljakas oli see esimene pöördumine, ei “Tere´t “ ega midagi. Lobisesime nendega mõnda aega ja jagasime nõuandeid, kuhu tasub minna ja mida vaadata. Keskealine paar oli.

Nüüd oleme mõned päevad järve ääres, puhkame väsimust välja. Ats on kala püüdnud ja neljal korral on kala õnge otsast lahti rabelenud. Ja veel miline kala - siin järves on lõhe ja forell. Suu ajab vesiseks see kalajutt, teen täna aga hoopiski kana ja riisi. Hommikul tegin pannkooke, Ats loopis samal ajal lanti ja üks pirakas kala läks meeter kaldast eemal õnge otsast ära…No kurat küll, eks!

Thursday, January 8, 2009

26. detsember

Üleeile tulime oma esimeselt matkarajalt Kahurangi rahvuspargist, neli päeva kõndisime, pirakad kotid seljas, üle mägede ja jõgede. Matkaraja pani kokku Ats, see esimene kord sai meil selline eksprompt – ruttu asjad seljakottidesse ja sinnapoole astuma, kus rohelised võimsad mäed. Nii mõnedki asjad jäid esimesel korral maha, mida matkal veel vaja oleks olnud, aga saime suurepäraselt nendetagi hakkama.

Mingit füüsilist ettevalmistust me teinud ei olnud peale keppide maha toppimise (ning ohjeldamatu jäätise söömise, millest meil tõttöelda, uskumatu küll, isu hiljem täis sai) ning seega osutus esimene päev meeletuks jõupingutuseks – ronisime märjas metsas mööda libedaid puujuurikaid järsust mäest aina üles ja ülespoole. Kaua aega võttis see ronimine – üleni sammaldunud puudega mets oli rõske ja libe, uudistasime lõkse, mis iga natukese maa tagant maha või puude otsa opossumite püüdmiseks seatud oli. Uus-Meremaal on palju lennuvõimetuid linde, kelle mune ja poegi opossumid ja nirgitaolised tegelased ohustavad ja sellepärast on opossumitele sõda kuulutatud. Üks mitte enam nii väga värske opossum rippus puu küljes lõksus, saba kurvalt rõngas ja oli surnd mis surnd. Opossumid toodi kunagi siia Austraaliast ja nüüd ei suudeta enam nende arvukust piirata. Ka jänesed toodi ja kitsed ning kuna neile siin looduses vaenlasi ei ole, siis on nii kitsi kui ka jäneseid nii palju siginenud, et nende küttimiseks palgatakse eraldi jahimehi. Kõiges selles võib ju inimene ennast süüdistada...milles opossumid-jänesed-kitsed süüdi on...

Jätsime surnud opossumi puu otsa kõlkuma - mida tarka me temaga ikka oleks peale hakanud - ja ronisime ikka kõrgemale. Keel oli päris vestil kui tippu tuule kätte jõudime, kergelt pilves ilm rikkus natuke vaateid, aga muidu oli kena. Ats vaatas iga natukese aja tagant kompassi ja kuna olime raja alguses unustanud veevarusid täiendada, siis lubas ta me kaasasoetatud topograafilist kaarti lugedes millalgi mäest laskudes (umbes kilomeetri pärast) jõge, aga see kilomeeter venis kahtlaselt aina pikemaks, nii umbes viieks kilomeetriks ja korra tuli juba lillevanki lugu meelde, hihii, aga siis tabasime veekohina kusagil allpool ja varbad said kiire laskumisega vatti. Vesi maitses hea, jõe taga oli matkamaja, mille hoovil tegime teed ja kinnitasime keha ning asusime uuesti rajale.
Pikki tunde kõmpsisime sel päeval, telkisime jõe ääres kui juba hämardus ning võitlesime liivakärbestega ning magasime esimese öö telgis. Kui see jõgi vaid nii kõvasti ei oleks kohisenud ja linnud, kurivaimud, nii kõvasti ei oleks enne päikese tõusu kraaksuma hakkanud (tegelikult ei kraaksud nad üldsegi vaid laulsid ilusti, aga kui oled vara hommikul unine ja tahad magada, siis tundub ka linnulaul piinamisena – ju oleme juba liiga ära linnastunud .)

Teine päev sai esimesest veelgi pikem ja raskem, neid mägesid, mida mööda aina üles pidi ronima, oli üksteise järel kohe mõnuga külvatud. Aga maastik muutus õnneks peale pooltteist päeva ilusamaks, metsale vahelduseks viis rada läbi suurte rohututtide, mille äärtes õitsesid esimesed mägikarikakrad. Ka hebe-põõsad on juba õies ja edelwaisi poolavanenud õisi nägime. Kohati oli teeääred lausa valged õitetekist – hästi kena oli seal käia. Speargrassi ehk odataime noored lehed rohetasid kõikjal, eelmise aasta kolletunud õievarred lohakalt siia ja sinna lookas ning linaliiliate suured lehed laiutasid siin-seal rohtututtide vahel.

Ja veel mägesid ja mägesid, millest siin maal juba puudust ei tule. Siht silme ette seatud – pidime seks ööks Peal´i järve äärde telkima, see maa järveni tundus lõputu ning kuigi maastik muutus aina ilusamaks, oli väsimus nii suur, et vaadete nautimiseks eriti rammu ei jäänudki. Kuidagimoodi panime oma telgi mägedevahelise järve lähedale püsti, sõime ja pugesime telki. Uni oli õnneks magus, peale sellist päeva ei oleksi saanud teisiti olla. Hommikul alles nägime tõeliselt, millise fantastilise koha peal olime oma laagri eelmisel õhtul püsti löönud, oli vaeva väärt!

Kolmandal päeval võtsime vabamalt ning tõdesime rõõmuga, et vahelduseks viib matkarada ka allapoole, mitte vaid üles. Oli jõululaupäev ning otsustasime juba poolest päevast matkamajja jääda. Koukisime õhtutundidel šampusepudeli kotis välja, tegime suupisteid ja pidasime nii Jõuluid. Lootsime, et ehk ei tule teisi matkajaid majja, aga kuna sadas tugevalt, olime lõpuks kaheksakesi ses majas. Ats ei hakanud nii igaks juhuks Püha ööd laulma (et mitte vihma kätte sattuda), alles järgmisel päeval taas rajale asudes laulis ta selle laulu metsavahel mulle rõõmsalt ette. Ma arvan, et Atsi laul ei olekski nii hull olnud kui seda oli meiega maja jaganud onkli norskamine – terve öö urises ja kangesti oleks tahtnud, et hoopis linnud oleks meid üleval hoidnud, mitte see kuramuse norin.

Neljas päev oli alul päikseline, järsud mäkketõusud ja meeletult kaunid vaated. Lõuna ajal hakkas pilvi koguma ja kõrgemates mäetippudes kõndisime juba paksude pilvede sees. Mee teerada viis mööda Mt (mägi – mount) Arthurist, mis paistis oma kiviste seinte ja kõrge tipuga teistest, rohukattega kaetud mägedest, põnevam ja uhkem. Ats oli sest mäest ja rajast eriti lummatud – pilvede sees viis nagu tee Mordorisse.

Kokku käisime nelja päevaga umbes 50-55 kilomeetrit, aga mägedes kõnnitud kilomeeter on kordi ja kordi väsitavam kui tasasel pinnal kõnnitud. Neljandal päeval olid kotid juba kergemad – toit oli pea kõik söödud ja jalad olid juba tõusude ja laskumistega harjunud. Järgmine matk on seega juba kergem, vorm hakkab tasapisi tulema 

27. detsember

Puhkasime kolm päeva, täna on juba jälle seljakotid pakitud – homme läheme uuele matkarajale Nelson Lakes rahvusparki. Kui ilmad head püsivad, siis plaanime teha nädalase raja ses pargis.

Täna oleme jõe ääres, tegime hommikul pannkooke ja lõunaks soojendasime eilseid kotlette. Tegin eile ise müslit uueks matkaks kaasa, hästi hea tuli. Erinevad pähklid ja rosinaid, pannil praetud kaerahelbed, kuivatatud aprikoosid, valge šokolaadi tükid - miksisin need kõik kokku ja saame rajal hommikuti veega müslit süüa. Piima kahjuks kaljulõhedest ei voola , aga veega on müsli ka maitsev ja pealegi annab palju energiat. Eriti minu kokku keeratud, ekstramaiasmokkade oma .

Kehad on meil punaseid täppe täis, sandfly´ si ehk liivakärbseid on siin eriti palju ning eriti õhtupoolikutel ja hommikutundidel on nad lausa raevukad ja ei vali kohtagi, kuhu oma väiksed õelad ja teravad hambad sisse löövad. Isegi me matkabussis tunnevad nad end pigem peremeeste kui külalistena... Ostsime moskiitode ja sandfly´de peletamiseks Kathmandu matkapoest isegi ühe väikese aparaadi, mis piniseb vaikselt ja mis peaks sääski ja kärbseid eemale hoidma. Meid kahjuks see asjandus eriti aidanud ei ole, aga sääskedele tundub see vidin küll meeldivat. Esimesel katsetamiseööl panime vidina autosse undama, ses kohas oli palju sääski, ja lootsime nii painajatest rahu saada. Hommikul olime kenasti punasetäpilised ning vidina vahetus läheduses istus sääsk ja kõlgutas rõõmsalt jalga...


4. jaanuar

ILUSAT JA HEAD UUT AASTAT!

Me eelmine matkarada Nelson Lakes rahvuspargis kujunes kolmepäevaseks. Ilm kiskus teise päeva õhtuks pilve ja otsustasime lühemat teed tagasi minna. Pealegi olin mina oma põlvega hädas – teise päeva järskude laskumiste ajal mägedes potsatasin paar korda maha, korra vasema põlve peale ja kolmandal päeval oli valu põlves.

Aga rada ise oli lihtsalt lummav. Esimesel päeval olid tõusud mäkke, sealt edasi jälle tõusud ja mägede vahel võrratud vaated. Siia ja sinna orgudesse oli tipitud mitmeid väikesi veesilmi ja jääliustike sulamisest tekkinud järvi. Vesi järvedes ei saaks olla puhtam, vee värv on samuti lummav – vahel roheline, vahel hele- ning vahel tumesinine. Laskusime esimeseks õhtuks ühe sellise järve äärde telkima, enamus ühepäevamatkajaid oli jäänud selja taha ja pööranud rajal tagasi ning olime uhkes üksinduses majesteetlike mägede vahel järve ääres. Päris kaua võttis järveni laskumine. Mägedes on kummalisel kombel alati nii, et asjad tunduvad palju lähemal olevat kui nad tegelikult on. Tipust vaatad, et järveni on ainult natuke maad, aga kui tegelikult laskuma hakkad, võtab päris kaua aega ja võhma. Tagasi, üles, peab ju ka ronima, aga sellele peab mõtlema õnneks alles hommikul...

Ats käis järves ujumas, sõime ja istusime lihtsalt suurel kivil telgi lähedal ja kuulasime mägipapagoi kea häälitsusi mägede kohal ja omi mõtteid. Arutlesime selle üle, kuidas saaks hetki jäädvustada just nii nagu nad nad on. Fotoaparaati jääb vaid ehk üks sajandik päriselt olnust ja nähtust, samuti ei saa jäädvustada ühele pildile kõike korraga... Istusime siis vaikselt ja püüdsime olla ses hetkes nind jäädvustada võimalikult sügavale endasse seda tunnet, neid vaateid, värve ja lõhnu. Aga tean, et näiteks aasta pärast ei mäleta ma enam seda paika sugugi detailselt...on vaid alles tunne, et seal oli hea...sellest peaks tegelikult ehk piisama...

Vett voolas järve pidevalt kaljulõhedest juurde ning osa vett voolas väikese veekose kaudu järvest ära, allapoole. Öösel ning päikesetõusul ei olnud kosta ei linnu kraaksumist ega kellegi norskamist, uni oli hea.

Teine päev oli sama päiksepaisteline nagu esimenegi, järve äärest mööda kiviklibust mäeselga üles tõustes asusime rajale, mis lookles mööda mäetippe edasi. Siin-seal oli lumelaike, ehitasime pisikese lumememme kivide vahele päikesele näkku vaatama. Vaated vaheldusid, mäed olid kord üht- kord teistsugused, mõned kivised, mõned rohuga kaetud, mõned pruunid ja mõned hallid ja sünged. Suurte padjanditena kasvasid mitmetes kohtades vegetable sheep plant ehk siis sellised naljakad pehmed lambataolided taimekogumikud. Seemneid kahjuks veel koguda ei saa, aga kui veel sügisepoole siin oleme ja mägedesse satume, korjame tingimata seeneid. Eelmisel korral jäi see huvitav taim nägemata.

Päeva teine pool möödus laskudes, millel ei näinud lõppu tulevat. Alul, ülevalpool, oli laskumine mõnus, aga kui rada metsa vahele viis ja laskumine aina järsemaks muutus, olime viimaks tõeliselt väsinud ja komistasime aina rohkem lõputute pöögipuujuurikate taha. Viimaks alla suure järve äärde jõudes olime päris kutud, leidsime järve ääres telkimiskoha ja magasime nagu notid.

Kolmas päev oli jällegi tõus, viis-kuus tundi kõndisime metsa vahel. Hakkas sadama ja nii hullusti, ei saime aluspesuni märjaks. Õnneks jõudime matkamajja, tegime ahju tule ja riputasime riided kuivama. Söögi panime tulele ja plaanisime vana aasta õhtu ses matkamajas veeta. Millegipärast arvasime, et ega keegi teine nii ogar ei ole, et tahab uut aastat kusagil matkarajal vastu võtta, aga nii kui tuli juba ahjus lõbusalt praksuma hakkas, kostusid väljast hääled ja majja tippisid ükshaaval viis läbimärga austraallast – ema, isa ja kolm last - üks lärmakam kui teine.

Korjasime viisakalt oma asjad kokku ja asusime taas rajale läbi vihma ja vettivmärja metsa ja puujuurikate. Tõusud ja langused, langused ja tõusud. Põlv oli juba päris põrguline ja vett tuli ja tuli taevast. Vahetevahel puhkasime ja Ats unistas puukändudel istudes memme tehtud kanakoibadest ja teistest jõuluroogadest.

Kõndisime sel päeval kokku üle üheksa tunni, viimaks juba hämarast metsast autoni jõudes ja hiljem kuuma dušši all lodistades oli hea tunne küll. Uue aasta võtsime oma karupruunis matkabussi vastu, sest sadas lakkamatult. Tegime suupisteid ja jõime pudeli vahuveini ning kell kaksteist hüüdsime, nagu meil igal aastal kombeks on, kõigest kõrist Head Uut Aastat! Kas kostis teieni ära?

Nelson Lakes rahvuspargi pildid

Meie rada - korgustesse ja ikka lahedamale vorratutele vaadetele
All lookleb niidina jogi
kivine koht :-0
Palav aga kohati lumine
Jarvesilm magede vahel
Ylespoole sedapuhku
...ja taas yles
jarv, mille juurde seadsime sisse oma laagripaiga
Lumememm :-)
Paris jarsk ja kivine laskumine
Atsile meeldib IGALE POOLE ronida ! :-)
Rada lookleb yle maeharjade
Sheep plant
Ilm muutub hetkega...Ats pilvedes Kahurangi rahvuspark
Kahurangi rahvuspargis



Nii juhtub opossumitega Uus-Meremaal... ...ehk miks opossumionul ei olnud mokad rasvased