Ats suurte celmisiatega
Lake Mckenzie hommikul, kui udu juba hajus
Vattvalge udu oru kohal
Siil udus enne päikesetõusu
Seal, kus õhtul oli järv Mckenzie
Me telk ja maailma äär :-) (kuigi siit ei paista maailma äär)
Lihtsalt oru taustal
Ats suurte kivide vahel
Earland Falls
Earland kosk
14. jaanuar 2009
Juba pool jaanuarikuud on möödas, aeg läheb meeletu kiirusega. Meeled on ärevil kalli kauge külalise ootel – meil kolmel saab väga väga tore olema! Empsu, kes kunagi peale keskat Venemaale hääletas ning kes peale selle reisu veel Gotlandil ja Soomes on käinud, võtab nüüd ette selle pika lennu meie juurde, teisele poole maakera, Uus-Meremaale. Nii tore!
Kõigepealt plaanime minna Põhjasaarele, vulkaane ja kraatreid-kuumaveejärvi-keevat muda ja mitmevärvilisi veesilmi vaatma ning Sheryl ja Mike on meid kõiki enda poole külla kutsunud. Loomulikult võtame selle lahke kutse vastu, Sheryl ja Mike on hästi toredad. Mike´i viinamarjaaias hakkavad viinamarjad ehk siis juba valmis saama, need kõige esimesed, ja emps saab ridade vahel viinamarjaaiandust uudistada. Varsti müüvad nad kogu oma viinamarjakasvanduse maha ja jätavad endale maja juurde vaid tüki maad ja jäävad mõlemad pensionile.
Oh sa pime, pime, pime – maailm on imeline!
Üleeile tulime taas matkamast, kahe päevaga kõndisime 30-kilomeetrise Routeburn raja läbi ja peale seda veel umbes 20-kilomeetrise Caples raja. Routeburn on Great Walk ehk üks siinsete kaunimate radadade hulgast (kokku on Great Walke siin umbes 10). Vahe tavalise matkaraja ja Great Walk ´ i vahel on see, et tavalisel rajal saab ükskõik kus telkida, aga Great Walk´ il vaid ettenähtud harvades kohtades ja kuna need rajad on väga populaarsed, siis peab arvestama, et oma telginatuke tuleb sul üles panna kohe kellegi teise telgi kõrvale. Mis lõbu see ka on…Võimalus on jääda ka matkamajja ehk hut´i, aga seal pead kuulama paari-kolmekümne teise matkaja norskamist ja nuusutama kellegi haisvaid sokke. See kõik ei ole meile, tahame looduse keskel oma enda kauni paiga leida. Rajale me ometi minna tahtsime ning seega otsustasime pätti teha ja ikkagi oma telgiga minna ja kusagile mägede vahele ennast õhtul, kui enam kedagi rajal ei liigu, ära peita.
Rada oli võrratu, kõik seni tehtud rajad on olnud nii erinevad ja ei saagi ütelda, milline neist on olnud kõige ilusam. Routeburnil nägime vaateid, mida mujal näinud ei olnud. Mäed on erinevad, järvevee värv on erinev, taimestik samuti. Esimese päeva õhtul ronisime peale pikka käimist Mckenzie järve lähedale mäe otsa. Ats käis enne mäe otsas maad uurimas: päris niiske, põõsastega kaetud ja konarlik oli maapind kõikjal ümbruses, aga juba hämardus ja väsimus ei lasknud samuti enam paremat kohta otsida, seega ootasin all kahe seljakoti juures Atsi mäe otsast tagasitulekut ja proovisin samal ajal tohutusuure kivilahmaka peal nokka klõbistava kea papagoiga sõprust sobitada. Hästi vahvad linnud on kead, algul teevad näo, nagu ei näekski üldse sind tee peal kükitamas, aga siis hakkab uudishimu vaikselt võimust võtma ja papagoi hakkab samm sammult kivi pealt alla tulema. Kea jõudis juba poolenisti alla, kui Ats tuli mäelt ja teatas, et leidis meile sobiva telkimiskoha. Lubas veel, et ronimist on, aga see on igati vaeva väärt, sest sellise koha peal pole me kunagi veel telkinud ja tal oli õigus. Olime nagu maailma äärel, all võimas lai org, igal pool meie ümbrer kõrged mäed ja mägede peal suured hallid kivilahmakad, mis kunagi maavärina või millegi muu tagajärjel ülevalt alla olid veerenud ja nüüd seal mägede külgedel kükitasid. Mäeseinte vahel pahisesid väiksed kosed, päike oli juba mägede taha peitunud ja suur roheka veega järv laius allpool mägede vahel, järvest välja voolas jõgi, mis jooksis laia lindina allapoole orgu.
Oli juba päris pime, kui meil telk püsti sai ja kõhud täis olid, jõime kivilahmakal teed ja sõime küpsiseid. See oli alles koht! Ja milline vaikus – lausa kõrvulukustav…Mõtlesime matkamajadele ja telkimisplatsile, kust paar tundi tagasi mööda olime tulnud ja kus sumises nagu suur mesilaspere, kõva jutuvada kostus majast kaugele väljagi ja meie olime seal suurepärases kohas nende mägede vahel ja see koht oli meie. Vastu hommikut, peale õhtust teetassi ajas häda telgist välja ja just parimal ajal – päike ei olnud veel tõusnud ning me olime tihedate paksude vattvalgete pilvede vahel. Org ja järv olid hoopis kadunud. Pilved hakkasid vaikselt hajuma, kui ma magamiskotti pugesin, Ats jäi veel päikesetõusu ootama ning kolas mägede vahel kaameraga ringi.
Hommikul laskusime vaikselt tagasi rajale ning asusime taas kõndima. Lake Mackenzie oli altpoolt vaadates sama ilus kui ülevaltki, kalda juures oli vesi täiesti heleroheline. Igilumega kaetud mäetipud ümbritsesid rada, tõusime ja laskusime sujuvalt, Great Walk ei ole kunagi raske rada, kuna sinna läheb mitmes vanuses ja erineva füüsilise vormiga matkajaid.
Selle päeva üks ilusaim vaade oli 174-meetri kõrgune Earland kosk - võimsalt pahises vesi üleval alla, päike moodustas kose ette kaks vikerkaart. Veesilm, kuhu kosk jooksis, oli kristallselge. Ka jõed ja ojad on siin nii puhta veega, et isegi kalu näeb kaldalt, kividest ja puujuppidest rääkimata. Me võtame alati oma joogi- ja toiduvee jõest või ojast, see on nii puhas ja hea maitsega.
Teise päeva õhtul lõpppes Routeburn rada ja olime ohust vabad, kui keegi rahvuspargi töötajatest oleks meile sel rajal vastu jalutanud, oleks sellest ehk jama tulnud, et me niimoodi telkisime. Pealegi jäävad nemad oma rahast ilma, Great Walk´il maksab ööbimine matkamajas 45 dollarit ehk umbes 360 krooni, peame seda pisut mõtetuks hinnaks – naridel üksteise kõrval nagu kilud karbis magada ja terve öö kellegi norskamist kuulata….ei, aitäh!
Kolmas päev olime juba uuel, Caples´i matkarajal ja kohe oli ka aru saada, et see on tavaline matkarada – sildu ei ole, tee on kitsas ja suht hooldamata ja ronimist küllaga, matkajaid vähe. Päeva nael oli lirtsuvate saabastega Ats, kes prantsatas üht suuremat veesilma ületades rõõmsalt koos kotiga nabani vette. Algul aitas mind veesilma üle pandud puutüve mööda mu kätt hoides üle. Kui mina kuiva jalaga üle sain ja talle käe andsin, siis ta tegi sellise kõva matkamehe näo ette ja ütles: “Ma saan ise!” Ja sai ka paar esimest sammu, siis aga vedas tasakaal alt ja Ats plumpsatas kogu täiega vette. Kibekiirelt sai välja ka, aga päästa ei olnud enam midagi, altpoolt naba oli mu kallis matkamees läbimärg. Fotokakotist kallasime suurema vee välja, magamiskott oli õnneks kuivaks jäänud, sest Ats tuli ikka ahvikiirusel veest välja ja hea oli ka, muidu oleks sulemagamiskott märjaks saanud ja suleasjad hakkavad, teadagi, märjaks saades haisema nagu paar nädalat maja seina vahel roiskunud rott. Telk jäi ka kuivaks, see on meil veekindlas kotis. Püksid kuivasid Atsil õnneks ruttu, need on heast materjalist, ainult saapad lurtsusid vaikselt päev läbi, kui me üle üle mägede ronisime. Kui me kõike seda hiljem naersime, siis Ats ütles, et ega ta ei ütelnudki, et ta KUIVA JALAGA üle saab, ta ütles ainult, et ta saab üle :-D
See, kolmas päev, oli kõige vaevalisem, sest mäkke ronides pidime sealt ju taas alla saama, rada viis enamus ajast läbi metsa. Suured kõrged pöögipuujuured ja kivid tegid astumise ebamugavaks. Viimaks tundsime läbi matkasaabaste iga väiksematki juurikat ja kivi, jalad võtti läbi ja kõikvõimalikud jalalihased ka.
Neljanda päeva hommikul olime liiga väsinud, et võitluses porikärbestega, kes me tuunikalakonservi avamisest juba ei tea mitme kilomeetri tagant haisu ninna said ja parvega kohale lendasid, esimeseks tulla. Komistasime telgivaiadele, haigutasime üksteise võidu ja tundsime valusaid lihaseid, sel päeval oleks mõistlik olnud niisma puhata. Kolmas-neljas päev on alati kõige raskemad, eriti, kui eelmistel päevadel pikki tunde ja kilomeetreid kõndida. Meil hakkas söök otsa saama ja otsustasime ikka sel päeval raja lõppu minna. Õnneks oli rada enamjaolt päikselises orus jõe kõrval, aegajalt põikasime siiski ka metsa, tuttavate puujuurikate ja kivide vahele, aga üldiselt oli raja lõpp lihtne.
Viimasel päeval jalutas rahvuspargitädi meile vastu ja tegi väikese risküsitluse, kus me rada alustasime ja kus plaanime lõpedada. Võttis nimedki oma märkmikusse. Meil mingit sõjaplaani valmis ei olnud, seega Ats ütles suht umbropsu, et alustasime Greenstone´st ja lõpetasime Caples´is. Sellest näis tädikeselt algatuseks piisavat ja alustasime kiiresti jutlemist maasta ja ilmast, et tal ei tuleks pähe küsida täpseid kohanimesid, kus me eelnevatel öödel telkinud olime. Greenstone´ i orust polnud meil muidugi õrna aimugi, et mis kohti öelda. Aga õnneks läks kõik sujuvalt, ei tea, mis Kuri Karistus meid ees oleks oodanud, kui me end vahele oleks rääkinud ja nad oleks teada saanud, et me nende kullakallil Great Walk´ il telkisime. Hihii!
Mitte ühtegi sammu ei tahtnud jalad enam raja lõpus teha, hääletasime tagasi oma auto juurde, Glenorcky´sse, maksime caravan pargis kuuma dušši eest ja pesime pesu. Kohtasime siin, pisikeses kohas, ka kaht eestlast, ajasime mõnda aega juttu. Nad olid hädas oma autoga - kui autol mingi suurem viga on, läheb parandamine siin väga kalliks ja kes ikka tahab puhkuse ajal pidevalt oma autot parandada…Auto nägi hea välja küll ja suht uus ka. Meie karupruun matka-hipiauto on üle kuraditosina aasta vana, aga mootor on nagu uus, auto läheb viuhti mägedest üles ja ei tee teist nägugi.
Blenheimist töötadest kohtasime ka kaht eestlast. Läksime just poejärjekorda ja rääkisime midagi omavahel, kui keegi kõrvaljärjekorrast küsis, et “ Kust poolt teie siis nüüd tulete?” Jäin hetkeks lukku ja siis pidin juba ütlema, et sealt riisi ja jahu riiuli vahelt…nii naljakas oli see esimene pöördumine, ei “Tere´t “ ega midagi. Lobisesime nendega mõnda aega ja jagasime nõuandeid, kuhu tasub minna ja mida vaadata. Keskealine paar oli.
Nüüd oleme mõned päevad järve ääres, puhkame väsimust välja. Ats on kala püüdnud ja neljal korral on kala õnge otsast lahti rabelenud. Ja veel miline kala - siin järves on lõhe ja forell. Suu ajab vesiseks see kalajutt, teen täna aga hoopiski kana ja riisi. Hommikul tegin pannkooke, Ats loopis samal ajal lanti ja üks pirakas kala läks meeter kaldast eemal õnge otsast ära…No kurat küll, eks!
Juba pool jaanuarikuud on möödas, aeg läheb meeletu kiirusega. Meeled on ärevil kalli kauge külalise ootel – meil kolmel saab väga väga tore olema! Empsu, kes kunagi peale keskat Venemaale hääletas ning kes peale selle reisu veel Gotlandil ja Soomes on käinud, võtab nüüd ette selle pika lennu meie juurde, teisele poole maakera, Uus-Meremaale. Nii tore!
Kõigepealt plaanime minna Põhjasaarele, vulkaane ja kraatreid-kuumaveejärvi-keevat muda ja mitmevärvilisi veesilmi vaatma ning Sheryl ja Mike on meid kõiki enda poole külla kutsunud. Loomulikult võtame selle lahke kutse vastu, Sheryl ja Mike on hästi toredad. Mike´i viinamarjaaias hakkavad viinamarjad ehk siis juba valmis saama, need kõige esimesed, ja emps saab ridade vahel viinamarjaaiandust uudistada. Varsti müüvad nad kogu oma viinamarjakasvanduse maha ja jätavad endale maja juurde vaid tüki maad ja jäävad mõlemad pensionile.
Oh sa pime, pime, pime – maailm on imeline!
Üleeile tulime taas matkamast, kahe päevaga kõndisime 30-kilomeetrise Routeburn raja läbi ja peale seda veel umbes 20-kilomeetrise Caples raja. Routeburn on Great Walk ehk üks siinsete kaunimate radadade hulgast (kokku on Great Walke siin umbes 10). Vahe tavalise matkaraja ja Great Walk ´ i vahel on see, et tavalisel rajal saab ükskõik kus telkida, aga Great Walk´ il vaid ettenähtud harvades kohtades ja kuna need rajad on väga populaarsed, siis peab arvestama, et oma telginatuke tuleb sul üles panna kohe kellegi teise telgi kõrvale. Mis lõbu see ka on…Võimalus on jääda ka matkamajja ehk hut´i, aga seal pead kuulama paari-kolmekümne teise matkaja norskamist ja nuusutama kellegi haisvaid sokke. See kõik ei ole meile, tahame looduse keskel oma enda kauni paiga leida. Rajale me ometi minna tahtsime ning seega otsustasime pätti teha ja ikkagi oma telgiga minna ja kusagile mägede vahele ennast õhtul, kui enam kedagi rajal ei liigu, ära peita.
Rada oli võrratu, kõik seni tehtud rajad on olnud nii erinevad ja ei saagi ütelda, milline neist on olnud kõige ilusam. Routeburnil nägime vaateid, mida mujal näinud ei olnud. Mäed on erinevad, järvevee värv on erinev, taimestik samuti. Esimese päeva õhtul ronisime peale pikka käimist Mckenzie järve lähedale mäe otsa. Ats käis enne mäe otsas maad uurimas: päris niiske, põõsastega kaetud ja konarlik oli maapind kõikjal ümbruses, aga juba hämardus ja väsimus ei lasknud samuti enam paremat kohta otsida, seega ootasin all kahe seljakoti juures Atsi mäe otsast tagasitulekut ja proovisin samal ajal tohutusuure kivilahmaka peal nokka klõbistava kea papagoiga sõprust sobitada. Hästi vahvad linnud on kead, algul teevad näo, nagu ei näekski üldse sind tee peal kükitamas, aga siis hakkab uudishimu vaikselt võimust võtma ja papagoi hakkab samm sammult kivi pealt alla tulema. Kea jõudis juba poolenisti alla, kui Ats tuli mäelt ja teatas, et leidis meile sobiva telkimiskoha. Lubas veel, et ronimist on, aga see on igati vaeva väärt, sest sellise koha peal pole me kunagi veel telkinud ja tal oli õigus. Olime nagu maailma äärel, all võimas lai org, igal pool meie ümbrer kõrged mäed ja mägede peal suured hallid kivilahmakad, mis kunagi maavärina või millegi muu tagajärjel ülevalt alla olid veerenud ja nüüd seal mägede külgedel kükitasid. Mäeseinte vahel pahisesid väiksed kosed, päike oli juba mägede taha peitunud ja suur roheka veega järv laius allpool mägede vahel, järvest välja voolas jõgi, mis jooksis laia lindina allapoole orgu.
Oli juba päris pime, kui meil telk püsti sai ja kõhud täis olid, jõime kivilahmakal teed ja sõime küpsiseid. See oli alles koht! Ja milline vaikus – lausa kõrvulukustav…Mõtlesime matkamajadele ja telkimisplatsile, kust paar tundi tagasi mööda olime tulnud ja kus sumises nagu suur mesilaspere, kõva jutuvada kostus majast kaugele väljagi ja meie olime seal suurepärases kohas nende mägede vahel ja see koht oli meie. Vastu hommikut, peale õhtust teetassi ajas häda telgist välja ja just parimal ajal – päike ei olnud veel tõusnud ning me olime tihedate paksude vattvalgete pilvede vahel. Org ja järv olid hoopis kadunud. Pilved hakkasid vaikselt hajuma, kui ma magamiskotti pugesin, Ats jäi veel päikesetõusu ootama ning kolas mägede vahel kaameraga ringi.
Hommikul laskusime vaikselt tagasi rajale ning asusime taas kõndima. Lake Mackenzie oli altpoolt vaadates sama ilus kui ülevaltki, kalda juures oli vesi täiesti heleroheline. Igilumega kaetud mäetipud ümbritsesid rada, tõusime ja laskusime sujuvalt, Great Walk ei ole kunagi raske rada, kuna sinna läheb mitmes vanuses ja erineva füüsilise vormiga matkajaid.
Selle päeva üks ilusaim vaade oli 174-meetri kõrgune Earland kosk - võimsalt pahises vesi üleval alla, päike moodustas kose ette kaks vikerkaart. Veesilm, kuhu kosk jooksis, oli kristallselge. Ka jõed ja ojad on siin nii puhta veega, et isegi kalu näeb kaldalt, kividest ja puujuppidest rääkimata. Me võtame alati oma joogi- ja toiduvee jõest või ojast, see on nii puhas ja hea maitsega.
Teise päeva õhtul lõpppes Routeburn rada ja olime ohust vabad, kui keegi rahvuspargi töötajatest oleks meile sel rajal vastu jalutanud, oleks sellest ehk jama tulnud, et me niimoodi telkisime. Pealegi jäävad nemad oma rahast ilma, Great Walk´il maksab ööbimine matkamajas 45 dollarit ehk umbes 360 krooni, peame seda pisut mõtetuks hinnaks – naridel üksteise kõrval nagu kilud karbis magada ja terve öö kellegi norskamist kuulata….ei, aitäh!
Kolmas päev olime juba uuel, Caples´i matkarajal ja kohe oli ka aru saada, et see on tavaline matkarada – sildu ei ole, tee on kitsas ja suht hooldamata ja ronimist küllaga, matkajaid vähe. Päeva nael oli lirtsuvate saabastega Ats, kes prantsatas üht suuremat veesilma ületades rõõmsalt koos kotiga nabani vette. Algul aitas mind veesilma üle pandud puutüve mööda mu kätt hoides üle. Kui mina kuiva jalaga üle sain ja talle käe andsin, siis ta tegi sellise kõva matkamehe näo ette ja ütles: “Ma saan ise!” Ja sai ka paar esimest sammu, siis aga vedas tasakaal alt ja Ats plumpsatas kogu täiega vette. Kibekiirelt sai välja ka, aga päästa ei olnud enam midagi, altpoolt naba oli mu kallis matkamees läbimärg. Fotokakotist kallasime suurema vee välja, magamiskott oli õnneks kuivaks jäänud, sest Ats tuli ikka ahvikiirusel veest välja ja hea oli ka, muidu oleks sulemagamiskott märjaks saanud ja suleasjad hakkavad, teadagi, märjaks saades haisema nagu paar nädalat maja seina vahel roiskunud rott. Telk jäi ka kuivaks, see on meil veekindlas kotis. Püksid kuivasid Atsil õnneks ruttu, need on heast materjalist, ainult saapad lurtsusid vaikselt päev läbi, kui me üle üle mägede ronisime. Kui me kõike seda hiljem naersime, siis Ats ütles, et ega ta ei ütelnudki, et ta KUIVA JALAGA üle saab, ta ütles ainult, et ta saab üle :-D
See, kolmas päev, oli kõige vaevalisem, sest mäkke ronides pidime sealt ju taas alla saama, rada viis enamus ajast läbi metsa. Suured kõrged pöögipuujuured ja kivid tegid astumise ebamugavaks. Viimaks tundsime läbi matkasaabaste iga väiksematki juurikat ja kivi, jalad võtti läbi ja kõikvõimalikud jalalihased ka.
Neljanda päeva hommikul olime liiga väsinud, et võitluses porikärbestega, kes me tuunikalakonservi avamisest juba ei tea mitme kilomeetri tagant haisu ninna said ja parvega kohale lendasid, esimeseks tulla. Komistasime telgivaiadele, haigutasime üksteise võidu ja tundsime valusaid lihaseid, sel päeval oleks mõistlik olnud niisma puhata. Kolmas-neljas päev on alati kõige raskemad, eriti, kui eelmistel päevadel pikki tunde ja kilomeetreid kõndida. Meil hakkas söök otsa saama ja otsustasime ikka sel päeval raja lõppu minna. Õnneks oli rada enamjaolt päikselises orus jõe kõrval, aegajalt põikasime siiski ka metsa, tuttavate puujuurikate ja kivide vahele, aga üldiselt oli raja lõpp lihtne.
Viimasel päeval jalutas rahvuspargitädi meile vastu ja tegi väikese risküsitluse, kus me rada alustasime ja kus plaanime lõpedada. Võttis nimedki oma märkmikusse. Meil mingit sõjaplaani valmis ei olnud, seega Ats ütles suht umbropsu, et alustasime Greenstone´st ja lõpetasime Caples´is. Sellest näis tädikeselt algatuseks piisavat ja alustasime kiiresti jutlemist maasta ja ilmast, et tal ei tuleks pähe küsida täpseid kohanimesid, kus me eelnevatel öödel telkinud olime. Greenstone´ i orust polnud meil muidugi õrna aimugi, et mis kohti öelda. Aga õnneks läks kõik sujuvalt, ei tea, mis Kuri Karistus meid ees oleks oodanud, kui me end vahele oleks rääkinud ja nad oleks teada saanud, et me nende kullakallil Great Walk´ il telkisime. Hihii!
Mitte ühtegi sammu ei tahtnud jalad enam raja lõpus teha, hääletasime tagasi oma auto juurde, Glenorcky´sse, maksime caravan pargis kuuma dušši eest ja pesime pesu. Kohtasime siin, pisikeses kohas, ka kaht eestlast, ajasime mõnda aega juttu. Nad olid hädas oma autoga - kui autol mingi suurem viga on, läheb parandamine siin väga kalliks ja kes ikka tahab puhkuse ajal pidevalt oma autot parandada…Auto nägi hea välja küll ja suht uus ka. Meie karupruun matka-hipiauto on üle kuraditosina aasta vana, aga mootor on nagu uus, auto läheb viuhti mägedest üles ja ei tee teist nägugi.
Blenheimist töötadest kohtasime ka kaht eestlast. Läksime just poejärjekorda ja rääkisime midagi omavahel, kui keegi kõrvaljärjekorrast küsis, et “ Kust poolt teie siis nüüd tulete?” Jäin hetkeks lukku ja siis pidin juba ütlema, et sealt riisi ja jahu riiuli vahelt…nii naljakas oli see esimene pöördumine, ei “Tere´t “ ega midagi. Lobisesime nendega mõnda aega ja jagasime nõuandeid, kuhu tasub minna ja mida vaadata. Keskealine paar oli.
Nüüd oleme mõned päevad järve ääres, puhkame väsimust välja. Ats on kala püüdnud ja neljal korral on kala õnge otsast lahti rabelenud. Ja veel miline kala - siin järves on lõhe ja forell. Suu ajab vesiseks see kalajutt, teen täna aga hoopiski kana ja riisi. Hommikul tegin pannkooke, Ats loopis samal ajal lanti ja üks pirakas kala läks meeter kaldast eemal õnge otsast ära…No kurat küll, eks!
No comments:
Post a Comment