imeline!
Rob Roy jääliustiku juures
Rob Roy raja alguses ;-)
šampusebassein...vägaväga tuline
muda keeb ja mulksub
Sherylil ja Mike´l külas
suvitajad ;-)
vulkaanitipp peaaegu näha
lõunasaarelt praamiga põhjasaarele
Montana viinamarjaaias
Kaikoura
esimesed päevad
see oli enne empsu tulekut ;-))
Tere kallid!
Kes viimasel ajal me blogi vaadanud on, on ikka ja jälle pettuma pidanud...uut postitust ei ole. Aeg, mil Empsuga seda võrratut maad mööda ringi tiirutasime, möödus meeletu kiirusega ja seetõttu ei ole ma arvutile pikka aega lihtsalt pihta saanud. Midagi panin veebruaris küll kirja ja panen selle siia ka üles ja mõned fotod panen ka lehele. Niisiis: 16. veebruaril kirjutasin nii:
Ahoi kallid!
Iga päev on nii palju uusi muljeid ja elamusi, et ei ole kirjutamisele pihta saanud. Ema jõudis õnnelikult meie juurde, päev enne tulekut saime pooliku teate :”Oleks ju ime kui minuga midagi ei juhtuks, Londoni lennud...” ja osa teksti puudu. Nuputasime siis Atsiga, et mis nende Londoni lendudega küll juhtuda võis, õnneks saime Irku käest teada, et Londoni lennud olid sel päeval suure lumetormi tõttu tühistatud, aga emps sai õnneks läbi Bangkoki ja Sydney ikkagi lennata. Ootasime teda Christchurchis ja saime järgmisel päeval üliväsinud ränduri lennujaamast kätte. Kolm päeva motellis, kosutavad söömingud-joomingud ja reisiväsimus kadus kui emps jalad ookeaniliiva surus ja nina päikese poole pöörates liivalt võimast mereadru, linde ja rannakarpe uudistas. Ise naeris iga natukese aja tagant omaette ja ei suutnud suve ja soojust ära imestada.
Hullutava värviga ookeaniäärsed, aina võimsamaks muutuvad mäed ning hülgekolooniad ja delfiinid olid esimesed elamused idarannikult põhja Pictoni poole sõites. Korjasime, ninad maas, merekarpe ja nautisime suve ja vabadust.
Põhjasaar, kuhu 9. veebruaril praamiga sõitsime, tervitas meid lausvihma ja hallusega. Selgines alles järgmisel päeval kui Tongariro rahvuspargis Tongariro Crossingu matkarajale läksime. Rajale minnes tibas vihma, aga nagu siin kombeks, muutub ilm tihti ja peatselt säras taevas juba päike ning vulkaane ja laavajõgesid ning alpitaimestikku uudistav põhjamaalt tulnud ema kõrbes päikese käes tunniga tumepunaseks. Päike on siin kuri ja kui kreemi peal ei ole, võib nahale kergesti liiga teha. Sõitsime vulkaanidest vapustatud punanahalise empsuga samal päeval Napieri.
Kaks päeva olime Sherylil ja Mike´ l külas. Ema inglise keel on üllatavalt hea, nii jälitas ta Sherylit hommikul aedamööda taga ja küsis puude ja taimede nimesid. Aitasime Mike´i viinamarjaaiaias, kolasime Napieri´s, ema tegi suveniirituuri, kohvitasime ja vaatasime Art Deco stiilis linna, mis peale 1930 a maavärinat täielikult hävines ja mis hiljem siis Art Deco stiilis üles ehitati. Õhtuti jõime veini ja Vana Tallinnat (just täpselt sellises järjekorras) ning maitsesime Sheryli tehtud toitu.
Rotorua Waiotapu Thermal Wonderlandis, kus meie Atsiga küll enne käinud olime, saime kõik uskumatuid elamusi. Purskav geiser, kuumaveeallikad ja jõed-järved, väävlist helekollane järv. Kraatrid ja kõikjalt maa seest tulev aur, mädamunahais ja mulksumine tekitasid salapärase tunde. Mõnes allikas oli vesi leige, teises kuum ja mõnes keev. Ka muda kees ja mulises, iga natukese aja tagant suuremaid plurtsatusi üles tuues. Õnneks saime ilusa päikselise päeva, vee värvid tulevad nii paremini välja ja üldse on olemine mõnusam.
19. veebruar
Käisime Golden Bays ning mõnulesime päeva Motueka lähedal ilusal rannal. Korjasime rannakarpe, praadisime kana ja hommikuks tegin pannkooke. Nüüd oleme Murchisoni lähedal rohekassinise veega jõe ääres, ema teeb esimest tutvust liivakärbestega ja need tüütud tegelased on vist esimene nähtus, millega ema seni sel maal rahule ei ole jäänud. Pole ka ime - kärbeste hammustus on valus, kuigi ise on nad nii väikesed, aga peab ütlema, et vägagi suure isuga. Ats püüab kala ja mina trükin kärbestega koos me viimaseid uudiseid teile lugemiseks. Aeg lendab! Homme läheme Punakaiki pannkoogikive vaatama, siis juba mööda läänekallast alla. Ilmateade lubas vihma, loodetavasti tuleb päikest ja näeme Alpe ja jääliustikke. Olge kõik terved ja tublid, kallid kodused!
Ahoi kallid!
Iga päev on nii palju uusi muljeid ja elamusi, et ei ole kirjutamisele pihta saanud. Ema jõudis õnnelikult meie juurde, päev enne tulekut saime pooliku teate :”Oleks ju ime kui minuga midagi ei juhtuks, Londoni lennud...” ja osa teksti puudu. Nuputasime siis Atsiga, et mis nende Londoni lendudega küll juhtuda võis, õnneks saime Irku käest teada, et Londoni lennud olid sel päeval suure lumetormi tõttu tühistatud, aga emps sai õnneks läbi Bangkoki ja Sydney ikkagi lennata. Ootasime teda Christchurchis ja saime järgmisel päeval üliväsinud ränduri lennujaamast kätte. Kolm päeva motellis, kosutavad söömingud-joomingud ja reisiväsimus kadus kui emps jalad ookeaniliiva surus ja nina päikese poole pöörates liivalt võimast mereadru, linde ja rannakarpe uudistas. Ise naeris iga natukese aja tagant omaette ja ei suutnud suve ja soojust ära imestada.
Hullutava värviga ookeaniäärsed, aina võimsamaks muutuvad mäed ning hülgekolooniad ja delfiinid olid esimesed elamused idarannikult põhja Pictoni poole sõites. Korjasime, ninad maas, merekarpe ja nautisime suve ja vabadust.
Põhjasaar, kuhu 9. veebruaril praamiga sõitsime, tervitas meid lausvihma ja hallusega. Selgines alles järgmisel päeval kui Tongariro rahvuspargis Tongariro Crossingu matkarajale läksime. Rajale minnes tibas vihma, aga nagu siin kombeks, muutub ilm tihti ja peatselt säras taevas juba päike ning vulkaane ja laavajõgesid ning alpitaimestikku uudistav põhjamaalt tulnud ema kõrbes päikese käes tunniga tumepunaseks. Päike on siin kuri ja kui kreemi peal ei ole, võib nahale kergesti liiga teha. Sõitsime vulkaanidest vapustatud punanahalise empsuga samal päeval Napieri.
Kaks päeva olime Sherylil ja Mike´ l külas. Ema inglise keel on üllatavalt hea, nii jälitas ta Sherylit hommikul aedamööda taga ja küsis puude ja taimede nimesid. Aitasime Mike´i viinamarjaaiaias, kolasime Napieri´s, ema tegi suveniirituuri, kohvitasime ja vaatasime Art Deco stiilis linna, mis peale 1930 a maavärinat täielikult hävines ja mis hiljem siis Art Deco stiilis üles ehitati. Õhtuti jõime veini ja Vana Tallinnat (just täpselt sellises järjekorras) ning maitsesime Sheryli tehtud toitu.
Rotorua Waiotapu Thermal Wonderlandis, kus meie Atsiga küll enne käinud olime, saime kõik uskumatuid elamusi. Purskav geiser, kuumaveeallikad ja jõed-järved, väävlist helekollane järv. Kraatrid ja kõikjalt maa seest tulev aur, mädamunahais ja mulksumine tekitasid salapärase tunde. Mõnes allikas oli vesi leige, teises kuum ja mõnes keev. Ka muda kees ja mulises, iga natukese aja tagant suuremaid plurtsatusi üles tuues. Õnneks saime ilusa päikselise päeva, vee värvid tulevad nii paremini välja ja üldse on olemine mõnusam.
19. veebruar
Käisime Golden Bays ning mõnulesime päeva Motueka lähedal ilusal rannal. Korjasime rannakarpe, praadisime kana ja hommikuks tegin pannkooke. Nüüd oleme Murchisoni lähedal rohekassinise veega jõe ääres, ema teeb esimest tutvust liivakärbestega ja need tüütud tegelased on vist esimene nähtus, millega ema seni sel maal rahule ei ole jäänud. Pole ka ime - kärbeste hammustus on valus, kuigi ise on nad nii väikesed, aga peab ütlema, et vägagi suure isuga. Ats püüab kala ja mina trükin kärbestega koos me viimaseid uudiseid teile lugemiseks. Aeg lendab! Homme läheme Punakaiki pannkoogikive vaatama, siis juba mööda läänekallast alla. Ilmateade lubas vihma, loodetavasti tuleb päikest ja näeme Alpe ja jääliustikke. Olge kõik terved ja tublid, kallid kodused!
No comments:
Post a Comment