Nogasel
Frangipaanidepuudest alle majaka juurest mereni
Väga vana puu
Nogase teine külg
Meritähed Tuulise saare juures
Friday, March 19, 2010
Pildid elust saartel
Üks kaladest kes elab koralli lähedal
Nogase saarel
Kookosmahl ja lõke
Kuidas Ats kookoseid toob :)
Õhtumaius
Pika aja tagant :)
Veebruari keskpaik
Juba kolm viimast päeva on me uuel saarel olnud väga tuulised – liiva jagub küllaga nii telki, söögi ja joogi sisse kui ka patjadele ja taskutessegi. Oleme väikesel asustamata saarel (millel ei ole nimegi sest see on päris väike saar, nimetame seda ise Tuuliseks saareks) kus on mõned palmipuud ja valge liiv. Saar asub Panai ja Guimarase saare lähedal, oleme oma reisimisega Filipiinidel jõudnud ära teha juba pika tiiru ja läbi on käidud mitmeid mitmeid suuremaid ja väiksemaid saari.
Peale Tiklingit olime mõned päevad Samari saarel, auklike teedega vaene aga väga ilus saar – kõikjale paistsid kookospalmipuude meri, meri ja riisipõllud. Külad olid ehitatud pikapika joruna kõigest meeter maanteest ja paarkümmend meetrit merest, nii et kogu tegevus kohalikel jääb maantee ja mere vahele ja merele. Samari ühes suuremas linnas Calbayogis sõime jälle isu grillkanast täis, lasime pesu ära pesta ja ostsime praamipiletid Cebu saarele. Cebule viis meid seekord palju usladusväärsem meresõiduk – praamil olid isegi päästeparved ja päästevestid. Merereis kestis kaksteist tundi, õhtul kella seitsmest hommikul seitsmeni. Kajuteid olin praamil vähe, reisijad magasid välisdekil üksteise kõrvale paigutatud narivooditel, terve dekk oli siniseid narisid täis. Me soetasime endile parema une nimel mõnusa suure kajuti ja vaatasime õhtul üle pika aja dvd-si.
Cebu oli me jaoks plaanitud vaid läbisõidusaareks, Cebu on üks Filipiinidel üks suuremaid linnasid peale Manilat ning täiendasime oma raha tagavarasid Cebu city´s, siis sõitsime neli tundi lõuna Cebusse ning samal päeval sõitsime praamiga üle Negrose saarele Dumaguete linna.
Suurel Negrose saarel kasvatatakse palju suhkruroogu, suured suhkrupõllud laiutasid üle mäeküngaste. Rentsisime Dumaguetest mootorratta – oh õudust, liiklus oli veel palju hullem kui Balil sest liiklusreegleid kas ei ole või siis ei peeta neist mitte mingilgi määral kinni. Ei kehti ei parema-, ei vasakukäereegel, ei kasutata suunatulesid ning liikluses olime ohtlikuteks elementideks meie oma rattaga sest Ats oli vast ainus, kes üritas ohutult ja teistega arvestades ringi liigelda. Kanu-koeri-kasse ja teel kooserdavaid kohalikke oli teedel küll palju vähem kui Indoneesias, aga sellegipoolest jagus küllaga närvikõdi.
Sõitsime kolmekümne kilomeetri kaugusele Twin Lakes rahvusparki, kus on kaks rohekassinist kraaterjärve. Kenad vaated, aga midagi eriti ilusat ei olnud, nägime aga väga suurt sajajalgset ses rahvuspargis ja see oli midagi uut ja huvitavat.
Negroselt Guimarasele
Buss maniakaalsete sõidumaneeridega juhiga viis meid lõuna Negroselt loode Negrosele, kus veetsime paar päeva ning kust viis me tee edasi väiksele Guimartas saarele. Meresõidukiks oli seekord suurematsorti banka, ehk siis puidust paat, mis näeb välja nagu seest tühjaks õõnestatud leivakooruk ja kuhu laetakse võimalikult palju rahvast ja kaupa. Kõikidele pardale minejatele anti päevinäinud päästevestid, tavaliselt nendega siin ei jännata ja naljatamisi mõtleime, et see leivakooruk peab vist küll eriti kahtlane olema kui isegi filipiinod päästevestid kasutusele on võtnud. Pardale ronisime puitredelit mööda, mäletan, et Memmel ja Taadil oli Saare-Sopil sarnane redel kanade kanaõrrele ronimise jaoks ehitatud. Kaks kohalikku seisid redeli juures ja mängisid käsipuu rolli – üks hoidis pambusekeppi ühest otsast ja teine teisest, nii said reisijad treppi mööda käsipuud kasutades paadile.
See merereis oli seni olnutest ebameeldivaim, oli suur küljelaine, mis tõi kerge merehaiguse haigutamise ja loiu tundega nii merekarule Atsile kui ka mulle. Aeg, mil lainetel loksusime, tundus meeletult pikk, kuigi sõit kestis umbes kolmveerand tundi. Poovad ja pigistavad päästevestid söendasime alles Guimarase kaldavetes ära võtta, seal, kus lained juba väikesed. Sama treppi ja käsipuud kasutades ronisime kõik üksteise järel kindlale maapinnale ja tänasime kaldal olles mõttesseda head, kes meid ses leivakoorukis kaitses ja kes me üle vahti peab.
Guimarase saarele jõudmine tekitas pärale jõudes segadust – suur hulk kohalikke kogunes sadamas me ümber, kõik tahtisid teada, kuhu me tahame minna. Kust kurat me seda peaksime teadma, eriti veel peale sellist merereisi! Need me ümber tekkivad uudishimulike parved teevad mõnikord nalja, mõnikord aga ärritavad ja nii oli seekord, kui tahtsime natuke mõtteid koguda ja hingata. Mingitmoodi leidsime end õige pea ühel mootorrattal istutuvat – lenksul oli Atsi hiiglamasuur seljakott, sadulas kõrvetava päikse eest üleni riiete sisse mähitud juht, siis väikest seljakotti kinni hoidev mina ja minu taga Ats, minu suur seljakott seljas ja üks väikestest seljakottidest veel käes. Üllatus ka meile endile kui palju inimesi ja asju mahub ühele väiksele motikale. Peale põrgulikule paadireisule järgnes põrgulik motikareis auklikul teel, motikamees viis meid paarikümne kilomeetri kaugusele Guimarase pealinna San Migueli, kuhu jõudes kogunes me ümber veel suurem hulk kohalikke kui ennist sadamas. Sellistel hetkedel tahaks ära koju, kus kõik mõistavad su keelt ja kus teed on tuttav ja lihtne. Ma usun, et igal rännulisel tuleb selliseid hetki ette. Soovisime leida taas ühe väikse üksiku saare, et mõned päevad vaikust ja kõigest eemalolekut nautida.
Guimarase infopunktis kohtusime turismindusega tegelevat Richardit, kes viis meid algul motikaga ja siis edasi väikse bankaga Guimarase lähedal asuvale pisikesele saarele. Jõudsime saarele peale keskpäeva, ranna ilu võlus meid randudes nii palju, et ei osanud algul varjuandvate puude ja ka küttepuude vähesust tähele panna. Alles siis kui Richard oli paadiga juba kaugel ja leitsak aina halastamatuks muutus, hakkasime palavusega võideldes kaasasolevate abivahenditega rannale midagi varjutaolist kompunnima. Kõige keskele sai telk, selle kohale tamiiliga puuoksa külge riputatud telgikate ja katte ümber keskelt pooleks käristatud tekiümbrik. Kasutust leidsid ka haaknõelad, mis olid seni reisi ajal niisama kotis oma aega oodanud ning kusagilt võsast võlus Ats välja kaks pikka puuvaia, mille külge kinnitasime tekiümbrise. Varjualune sai aus ja täitis igati oma ülesannet. Tööga rahul, vedelesime tükk aega vees, siis tegime lõkke üles ja õhtustasime uuel saarel.
Uued avastused
Vesi saare lähedal oli niivõrd selge, et nägime maskitagi hästi veepõhja. Suured kühmudega ja erivärvilised - helepruunid, oranzid ja lillakad - meritähed ja suurtesse kogumikesse koondunud pikkade piikidega ja imelike helendavate silmadega merisiilikud olid eriti vahvad avastused uuel saarel. Mõõnaga nägime meritähti eriti palju, peale nende kühmudega suurte meritähtede oli saare lähedal küllaldaselt veel ka vanu tuttavaid, siniseid meritähti ja väikseid valgeid ja roosakaid tähti.
Õhtul avastasime rannalt suurematsorti krabid, kelle liha me hiljem potti panduna maitsesime – tõeline delikatess.
Ootamatu külaline
Teise saareloleku päeva hilisõhtul, just siis kui olime juba mõnuga uinunud, ärkasime korraga hullu ragina peale põõsastes. „Aim gonna meik faiier, aim gonna meik faiier, this is mai grändfaathers ailand” – keegi pisikese taskulambiga ja väga väga segi sammude ja sõnadega müdistas me telgi juures põõsastes. Unesegasena ei saanud me Atsiga kumbki kohe aru, mis toimub. Alles siis, kui see keegi üritas pool meetrit me telgist endale lõket teha, läksime välja ootamatu saarenaabriga tutvuma.
Ats kasutas oma parimat veenmisoskust, aga ülipurjus kalamees, kes saart väljamagamise ja lõkketegemise paigana tahtis kasutada, et siis koiduvalguses taas merele minna, tahtis jäärapäiselt me telgi kõrvale tuld teha. Õnneks oli mehe välgumihkel märjaks saanud või siis näpud lihtsalt kohmakad ja sõnakuulmatud ning ka tulematerjal viletsapoolne, lõke ei tahtnud ega tahtnud süttida.
Kalamees oli visa hingega ja proovis ikka uuesti ja uuesti me telgi taha oma kokku kogutud kolme kõrt süüdata, aga viimaks sai gaas välgumihklist otsa. See kainestas tuletegijat natuke, nüüd tahtis ta meie välgumihklit laenata. Kuna lõke telgis ei olnud me jaoks sellisel kellaajal eriti paeluv mõte, ütlesime, et meil tikke ja välgumihlit üldse ei olegi, seda kalamees muidugi isegi peale ärajoodud alkoholi kogust eriti uskuda ei tahtnud – kõigil kes on üksikule saarele tulnud, peab ju ometi tulesüütamise vahendid olema. Lootsime, et vennike vähemalt teisele poole randa kolib või siis oma paadiga mõnele teisele väiksele saarele läheb, aga ei olnud meil sellist õnne. Mees istus natuke aega nõutult liival ja keeras siis end pikema jututa me telgi taha kividele magama. Soovis meile head ööd, peeretas korra ja hakkas siis häälekalt norskama.
Meie Atsiga erilist sõba sel ööl silmale ei saanud, hommikul pakkisime asjad ja Ats viis enamus asjadest mõõnaga teisele saarele, ristisime uue saare Tuuliseks saareks. Oleme siin saarel juba kaheksa päeva olnud, purjus kalamehi ei ole enam käinud ja kuigi tuul teeb olemise vahel kehvaks, on see ilus saar ja avastamist saare lähedal palju. Ühel päeval ujusime umbes poole kilomeetri kaugusele koopasse, mille sees oli varjatud rand.
Natuke kõhedust tekitavad vee põhjas pikad veemaod, keda oleme mitmeid ja mitmeid kohanud. Maod on sinise-, valge- ja mustratriibulised, paaril korral olen mina otse nende peal vees ujunud. Olime madude lähedal alati ettevaatlikud ja ujusime eemale, hea oli ka sest alles hiljem saime teada, et tegu on mürgiste tegelastega, kes küll ise ei pruugi halbade mõtetega lähedale tulla, aga õnn võib muutuda, kui neil on halb tuju või munad, mille eest vaja hoolt kanda.
3. märts
Oleme sel aastal vist kõiges natuke ajas maha jäänud – pole ka ime, võtsime selle aasta tund aega hiljem Indoneesias Tirta Ganggas külas vastu. Avastasime selle apsaka alles mõned päevad tagasi, nimelt näitas me telefoni kell kuu tervelt kuu aega valet aega ja me elasime rahumeelselt seda teadmata oma telefoni kellaaja järgi. Kuna Indoneesias kellaaja teadmine niikuinii erilist rolli ei mänginud, siis ei olnud sellest kõigest ka suurt lugu. Muidugi tundus imelik, et vana aasta õhtul tuli massöör külast tund aega varem ja tund varem hakkasid raketilaskmised. Me veel imestasime, et ei tea, kas siin on kombeks kell üksteist uus aasta vastu võtta ja kui me meie kella järele kell 00.00 üle riisiväljade „Head uut aastat” karjusime ja küla oli juba vaikseks jäänud, siis ei kahtlustanudki, et hoopis meie ajast maha oleme jäänud. Jaanuarikuu lõpupoole kui kusagil juhuslikult õiget kellaaega nägime, saime alles kohalike varajase uusaastatervituse põhjuse teada.
Kuigi kellaaeg on nüüd õigeks keeratud ja teame ka, mis päev on, olen blogi kirjutamisega tõeliselt ajast maha jäänud. Päevad Filipiinidel on möödunud päikese, merekohina, tänavamüraga - ühesõnaga vaikuses ja lärmakuses - vastavalt sellele, kus me parasjagu oleme. Praegu oleme taas täielikus vaikuses, oleme leidnud jälle ühe võrratult ilusa asustamata saare, kus veedame teist päeva.
Seekordse saare nimi on Nogas saar, sõitsime kolm tundi Panai idakallast mööda Iloilo linnast väiksesse vaiksesse rannakülla Anini-y ´sse. Pool teed oli asfalteeritud, pool asfalteerimata tolmuteed ja kuna bussidel aknaid harilikult ei ole, siis saime korralikult korralikult tolmusteks. Jäime üheks ööks ranna resorti puhkama, õhtul käisime paadimeest otsimas, kes me uuel päeval Nogasele viiks ja aitasime külarahval suuri võrke päikseloojangu ajal merest välja sikutada – kalasaak oli tol õhtul kahjuks kasine.
Majakasaar Nogas
Nogase saare külastajad peavad muidu küll kella viieks õhtul lahkuma, aga me käisime kohalikus omavalitsuses ja hiljem veel majakavahi jutul ning saime mõlemast kohast loa saarele kümneks päevaks jääda. Kui meile siin eriti meeldib, toome vahepeal külast paadiga vett ja toitu juurde ja jääme pooleks kuuks. Praegu oleme küll saarega nii rahul, ilus ja vaikne, värviline korall ja kalad. Õhtupoole proovime kalaõnne ka, siis kui mõõn algab.
Anini-y ranna liiv on musta värvi, kilomeeter-poolteist eemal oleval Nogasel aga on liiv valge ja suhkurjas. Palmipuusi on mõned üksikud, saarel on majakas ja sinnani viiva tee äärde on kunagi istutatud frangipaanipuudest allee. Korall saare juures on uskumatult ilus, oleme juba mitmeid kordi snorgeldamas käinud, sadade kollaste ja helesiniste ja muud värvi kalapavede keskel ujunud ja mõndagi uut näinud. Näiteks on siin kalad, kes ujuvad täiesti teistpidi kui normaalsed kalad: ujudes hulbivad ninad neil allapoole ja sabad ülespoole, uskumatu lugu! Erakordne oli ka mitmevärviline naljakate silmadega suure kreveti taoline olevus ning siis veel keegi tegelane, kes elab koralli all ja kellel on hiiglamapikad vurrud, aga väga vähe julgust, seega ei näinudki me kunagi päris täpselt, kes pikkade vurrude omanik on.
Õnneks on saarel puid, ei pea varju ja lõkkematerjali pärast muretsema. Eile panime telgi küll natuke valesse kohta, täna hommikul paistis päike otse telki, nii et muutsime täna oma „rannamaja” asukohta. Telgi lähedusse tegime lõkkeaseme ja kogusime hea hulga puid. Vee ja veekanistrite leidmisega abistasid kohalikud ja eile hommikul saabusime oma joogi- ja toidulastiga saarele. Kui saarelt tagasi läheme, anname oma magamiskoti ja ujumislestad kellelegi toredale kalamehele, kellel neist abi on. Ka osadest riietes tahame lahti saada ja hea on neid anda just nendele, kellel neid väga vaja läheb.
Kohalikust kulinaariast ja muust
Eelmiselt tuuliselt saarelt tulles olime üle nädala Iloilo linnas, leidsime suure mõnusa toa ja kuigi saarel käimised on meeletele lõõgastavad, siis telgiööd väsitavad endale arusaamata ja peale saaretamist on hea mõnda aega jälle tsivilisatsioonis elada. Meile tähendab see grillkana söömist, külmi rummkoola kokteile ja sooja dušsi. Kehakasvult pisikesed filipiinod kosuvad silmnähtavalt sest rämpstoiduketid on laialt levinud ja kiirtoitu armastatakse. Kohalikud toidud – riis ja mingi kahtlane lihamöks kõrvale- ei ole meile eriti maitsvad ja seega sööme linnades olles tihti terve grillkana, kõrvale saab riis ja omatehtud tomati-kurgi- ja sibulasalat.
Üks ebaharilikematest söökidest, mida kohalikud armastavad, on lillaks värvitud munad. Oleme mitmetest kohtadest küsinud lihtsalt huvi pärast, et mis värk nende munadega on ja miks nad lillad on. Lillaks värvitud munas, uskuge või mitte, on juba poolenisti tibuks arenema hakanud paks sisu, mida riisi kõrvale süüakse. Munad pannakse liiva alla päikse kätte valmima, aga millest nad lillad on, ei olegi aru saanud.
Eluga Filipiinidel oleme endiselt väga rahul. Ainuke halb kogemus on senimaani õngeridvast ilma jäämine, eelmisel saarel olles jättis Ats sööda ööseks vette ja hommikuks oli ritv läinud. Isegi kui kala oli õnge otsa, ei oleks saanud ta ritva vette tõmmata, ilmselt oli õhtupimeduses kohalik kurinahk ridva ära näpanud. Natuke uskumatu lugu meie jaoks, aga muud seletust loole ei ole ja nüüd püüame peale õngest ilma jäämist kala lihtsalt tamiili, raskuse, konksu ja korgiga.
Filipiinod on helded, sõbralikud, väga viiskad, usaldavad, lihtsameelsed (natuke totud ka) ja muretud. On heal järjel olevaid ja väga väga vaeseid. Enamus maarahvast on lihtsalt väga vaesed, kes elavad palmipuudest ehitatud majakestes ja püüavad päev läbi kala. Linna vaestel on mõnelgal määral kergem elu ja paremad majad. Neid, kelle elu on mingil hetkel hoopis sassi läinud, jagub linnatänavatele kätt välja sirutama. Vaesus aga kellegi meeli ei rõhu, uskumatult rõõmsameelsed ja optimistlikud on enamik rahvast, selles mängib kindlasti rolli ka soe mõnus kliima.
9. märts
Nädal Nogasel on sipsti mööda saanud. Ats kõigutab puude vahele riputatud võrkkiiges jalgu ja uurib Lonely Planet Philippines raamatut ja mina seadsin end sisse puude all punasel tekil. Mida on toonud meile viimased päevad?
Rutiinihirmu siin ei teki, siiski on päevade jooksul välja kujunenud teatud kava. Hommik algab kella poole seitsme ja seitsme vahel, tavaliselt on hommikud tuulisevõitu ja tuul vaibub lõuna ajal täielikult maha, just siis kui on kõige kuumem aeg. Viimased ööd on olnud täiskuu, nüüd on õnneks juba keegi suure tüki kuust ära hammustanud ja kuu ei tiku enam eriti me telki und segama. Millegipärast ei lase täiskuu heal unel tulla, olete ehk isegi seda mõnikord tähele pannud. Telgis, mille seinad on õhukesed, kumab valgus eriti hästi läbi ja uni on lünklik ja segaste unenägudega.
Peale ärkamist võitleme mõnda aega tuulega, et lõket üles saada. Siinkohal peame olema ettevaatlikud, sest tulease on metsajoone lähedal ja mets krõbekuiv. Hull lugu oleks saar põlema panna, anti ju meile lahke luba siin olemiseks. Ühel õhtul juba juhtus tulega väike apsakas, mida me ei osanud ette näha. Peale söögitegemist ei visanud me sütele kohe liiva peale ja ilmselt lendas tükk sütt natuke eemale ja sütitas põlema me eemale virna kogutud tulepuud. Hea oli, et Ats märkas, poleks palju aega võtnud, et kuivad puulehed tuld oleks hakanud võtma ja siis oleks juba kõik minutitega levinud. Oleme nüüd palju ettevaatlikumad.
Kohvi- ja teevesi läheb kiiresti keema. Hommikusööki sööme puu all vilus linal. See on päeva üks mõnusamatest osadest. Tavaliselt räägime siis kodustest – teist, ja arutame maailma erinevaid asju. Peale seda hambapesu, kohvitasside pesu. Siis loen mina võrkkiiges ja Ats lesib vilus linal sest tema raamat sai läbi. Loetud ja lesitud, kreemitame end sisse ja läheme rannale jalutama. Linal päiksevõtt on mõtetu piin, päike on niivõrd kuum, et enamjaolt istume puu all linal või siis jalutame sest ülal liigub ikka rohkem õhku. Otsime rannakarpe ja mõnikord jalutame majaka juuurde. Majakavaht elab Anini-y´s, me pole teda saarel kordagi näinud ja kedagi teist siin ka eriti ei käi. Vaid eile, pühapäeval, oli saarelkäijad, aga keegi ei lärmanud ja õhtuks läksid kõik jälle ära.
Tõus ja mõõn on päris suured. Täiskuuga on tõusud ja mõõnad eriti suured, nii et nüüd on terve päev tõus olnud ja meri lähedal. Hommikuse umbes tunniajalise snorgeldamise teeme tõusu tuleku ajal. Tuulega on lained suuremad ja snorgeldamine pisut kehvem sest lained kiigutavad vees palju ja vesi ulatub vahel snorklitoruni.
Õhtuse snorgeldamise ajal hakkab mõõn ja vesi kipub poole pealt sogasemaks minema, mõõn tõmbab soga kalda poolt kaasa ja nähtavus on mõnikord natuke kehvem kui hommikul. Iga uus snorgeldamikord on teistest erinev, erinevad kalad ja kuigi korall on iga päev ju seesama, ei saa selle erinevate värvide ja kujude uudistamisest veel isu täis.
Peale õhtust snorgeldamist oleme mõnel päeval kala püüdnud, see on päris keeruline protsess sest raskus ja konksud jäävad tihti koralli taha kinni ja Ats snorgeldab siis ja päästab sukeldudes raskuse koralli tagant lahti. Mina seisan korallil ja kerin tamiili kokku ja lükin erakvähkide taguotsi konksu otsa kui sööt on konksu otsast ära söödud. Ats võtab siis me õngekompunni ja viib selle ujudes eemale vette, sinna kus ta näeb maski abiga palju kalu olevat. Selle aja jooksul oleme neli-viis väikest kala saanud, need keerame fooliumi sisse ja küpsetame vähese soolaga süte sees. Nende kalade lõhn ja maitse on üle prahi...Veest välja tõmmata on neid küll natuke kurb sest nad on värvilised ja ilusad kalad, sellised, kes koralli juures elavad. Kala maitseb meile mõlemale väga, aga kalapüük on rohkem lõbu sest igasugust süüa ostsime Iloilo linnast kaasa.
Peale kalapüüki teeme õhtusööki - see on lõkkel tehes alati maailma parim. Seekord võtsime kaasa kartulit ja maguskartulit ehk kumarat, spagette ja makarone, tomateid ja sibulat-küüslauku ning tomatikastet, kalakonserve ja konserveeritud liha. Kartulid lõikan väiksesteks tükkideks, siis ei ole nii kaua vaja neid keeta. Kartulite hulka saab tomatikaste, tükeldatud sibulad ja küüslauk, lihakonserv ja kõik see segamini miksituna peale mõnusat päeva on keelt all viiv söök.
Peale sööki laseme leiba luusse (sest muidu arvab leib, et on hundi kõhus – nii ütles Taat), peseme merevees toidunõud, liivaga hõõrumine teeb nad täieti puhtaks ja hiljem loputame mageveega üle, et tassist vett juues soolast maiku juurde ei jääks. Jalutame mitu tiiru pikal rannaribal ja siis hakkavad juba tähed välja tulema, see on umbes kella seitsme ajal õhtul. Pimedaks läheb juba kella kuuest. Kes esimest tähte näeb, on selle õhtu tähtedemängu võitja. Hiljem kui taevas juba tähti täis, laotame lina rannale, paneme paksu bambusetorust puu pea alla ja uurime taevast, otsime satelliite ja soovime soove. Soove sellepärast, et langevaid tähti on siin igal õhtul palju ja tihti näeme samu langevaid tähti. Kui soov ka ühine on, siis see peab lausa täituma. Muidugi – soovi peab ju salaja mõtlema, seda välja ütlemata.
Pealambi abiga otsime õhtul aktiivseks muutuvaid suuremaid erakvähke, keda me öösel konserikarbis hoiame ja hommikul või järgmise päeva õhtupoole kui on aeg kalale minna, siis saavad erakvähkide töntsakad ja täissöödud taguotsad söödaks üngekonksu otsa. Enne püüdsime krabisi ja kasutasime neid peibutistena, aga Tiklingi saare pere näitas, mis siinne rannarahvas söödana kasutab.
Ja ongi päev läbi. Muidugi mahuvad päeva mingisse osasse veel tulepuude kogumine ja teised erinevad toimetused ning iga päev on eri nägu.
Uskumatu aga tõsi – me reis hakkab peatselt peatselt lõpule jõudma. Rõõm on teid näha ja koju tulla, aga võrdselt kahju on ka rännuteed lõpetada. Elu on reis ja reis on selline nagu Sa ise selle kujundad ja mil määral elu naudid, on samuti enda kätes. Kes meid tunneb, see mõistab, et need päevad näiteks siin rannalgi, mis võivad ju tunduda lihtsalt redutamisena, on tegelikult maailma tähtsaimad ja mõnusaimad. Need on need päevad, kuhu me tagasi vaatame siis kui midagi igavamat tegema peame ja argieluga mässama hakkame. Tõsi, selle kokku kolme aasta jooksul rändamise peale läinud ajaliste ja rahaliste resurssidega oleksime ehk juba maja või vähemalt pool maja valmis ehitanud, aga siis ei oleks olnud me kõikides neis absurdselt ilusates paikades, kus meelel on lihtsalt nii hea olla. Kõik need maad, matkarajad, rannad, rändamise ajal kogetud Hunt Kriimsilma üheksa ametit (neid ameteid sai vist tegelikult kõvasti üle üheksa) oleks jäänud olemata ja millegi materjaalse nimel pingutades oleksime unustanud tegelikult elada. Mida nüüd kodus ette võtame, seda näitab homne päev, täna veel oleme Nogase hullutaval rannal tähti vaatamas ja soove soovimas.
See blogi on kirjutades mõeldes Sulle. On kurb, et üle kümne lehelised paberkirjad seekordse reisimise ajal korra või kaks korda kuus Memme postkasti ei potsatanud, aga õde Irge, kes ikka terve pere eest hoolt kannab, printis blogi iga kord Memmele ja saatis postiga ära kui ise minna ei sanaud. Aitäh Sulle, Irge, selle eest! Tõeliselt tore, kui ka teised, kes blogi aadressi teadsid ja seda lugesid, sellest mõnu tundsid ja me rändu jagasid. See ongi ju olnud me blogi kirjutamise eesmärk.
Aitäh sellele, kes meilegi enda eilsest, tänasest ja homsest aegajalt kirjutas! Elu ei saa olla, ei tohiks olla nii kiire, et korraks aega maha võtta ja jagaga oma päevi ja mõtteid sellega kellest hoolid.
Blogi aadressi andsime teada vaid peredele ja parematele sõpradele. Kahtlemata, nagu oleme kuulnud, levis aadress natuke eemalegi ja sedagi on tore teada. Huvitav oleks teada, kui paljud me kaheksatteist kuud võõrsail oldud aega jälgisid. Blogipostituse all on kommenteerimise nupuke. Postita sinna paar sõna, kallis pereliige, sõber või veel võõras, siis on meilgi huvitav näha, kes meid lugesid ja mis emotsioonid tekkisid.
Juba kolm viimast päeva on me uuel saarel olnud väga tuulised – liiva jagub küllaga nii telki, söögi ja joogi sisse kui ka patjadele ja taskutessegi. Oleme väikesel asustamata saarel (millel ei ole nimegi sest see on päris väike saar, nimetame seda ise Tuuliseks saareks) kus on mõned palmipuud ja valge liiv. Saar asub Panai ja Guimarase saare lähedal, oleme oma reisimisega Filipiinidel jõudnud ära teha juba pika tiiru ja läbi on käidud mitmeid mitmeid suuremaid ja väiksemaid saari.
Peale Tiklingit olime mõned päevad Samari saarel, auklike teedega vaene aga väga ilus saar – kõikjale paistsid kookospalmipuude meri, meri ja riisipõllud. Külad olid ehitatud pikapika joruna kõigest meeter maanteest ja paarkümmend meetrit merest, nii et kogu tegevus kohalikel jääb maantee ja mere vahele ja merele. Samari ühes suuremas linnas Calbayogis sõime jälle isu grillkanast täis, lasime pesu ära pesta ja ostsime praamipiletid Cebu saarele. Cebule viis meid seekord palju usladusväärsem meresõiduk – praamil olid isegi päästeparved ja päästevestid. Merereis kestis kaksteist tundi, õhtul kella seitsmest hommikul seitsmeni. Kajuteid olin praamil vähe, reisijad magasid välisdekil üksteise kõrvale paigutatud narivooditel, terve dekk oli siniseid narisid täis. Me soetasime endile parema une nimel mõnusa suure kajuti ja vaatasime õhtul üle pika aja dvd-si.
Cebu oli me jaoks plaanitud vaid läbisõidusaareks, Cebu on üks Filipiinidel üks suuremaid linnasid peale Manilat ning täiendasime oma raha tagavarasid Cebu city´s, siis sõitsime neli tundi lõuna Cebusse ning samal päeval sõitsime praamiga üle Negrose saarele Dumaguete linna.
Suurel Negrose saarel kasvatatakse palju suhkruroogu, suured suhkrupõllud laiutasid üle mäeküngaste. Rentsisime Dumaguetest mootorratta – oh õudust, liiklus oli veel palju hullem kui Balil sest liiklusreegleid kas ei ole või siis ei peeta neist mitte mingilgi määral kinni. Ei kehti ei parema-, ei vasakukäereegel, ei kasutata suunatulesid ning liikluses olime ohtlikuteks elementideks meie oma rattaga sest Ats oli vast ainus, kes üritas ohutult ja teistega arvestades ringi liigelda. Kanu-koeri-kasse ja teel kooserdavaid kohalikke oli teedel küll palju vähem kui Indoneesias, aga sellegipoolest jagus küllaga närvikõdi.
Sõitsime kolmekümne kilomeetri kaugusele Twin Lakes rahvusparki, kus on kaks rohekassinist kraaterjärve. Kenad vaated, aga midagi eriti ilusat ei olnud, nägime aga väga suurt sajajalgset ses rahvuspargis ja see oli midagi uut ja huvitavat.
Negroselt Guimarasele
Buss maniakaalsete sõidumaneeridega juhiga viis meid lõuna Negroselt loode Negrosele, kus veetsime paar päeva ning kust viis me tee edasi väiksele Guimartas saarele. Meresõidukiks oli seekord suurematsorti banka, ehk siis puidust paat, mis näeb välja nagu seest tühjaks õõnestatud leivakooruk ja kuhu laetakse võimalikult palju rahvast ja kaupa. Kõikidele pardale minejatele anti päevinäinud päästevestid, tavaliselt nendega siin ei jännata ja naljatamisi mõtleime, et see leivakooruk peab vist küll eriti kahtlane olema kui isegi filipiinod päästevestid kasutusele on võtnud. Pardale ronisime puitredelit mööda, mäletan, et Memmel ja Taadil oli Saare-Sopil sarnane redel kanade kanaõrrele ronimise jaoks ehitatud. Kaks kohalikku seisid redeli juures ja mängisid käsipuu rolli – üks hoidis pambusekeppi ühest otsast ja teine teisest, nii said reisijad treppi mööda käsipuud kasutades paadile.
See merereis oli seni olnutest ebameeldivaim, oli suur küljelaine, mis tõi kerge merehaiguse haigutamise ja loiu tundega nii merekarule Atsile kui ka mulle. Aeg, mil lainetel loksusime, tundus meeletult pikk, kuigi sõit kestis umbes kolmveerand tundi. Poovad ja pigistavad päästevestid söendasime alles Guimarase kaldavetes ära võtta, seal, kus lained juba väikesed. Sama treppi ja käsipuud kasutades ronisime kõik üksteise järel kindlale maapinnale ja tänasime kaldal olles mõttesseda head, kes meid ses leivakoorukis kaitses ja kes me üle vahti peab.
Guimarase saarele jõudmine tekitas pärale jõudes segadust – suur hulk kohalikke kogunes sadamas me ümber, kõik tahtisid teada, kuhu me tahame minna. Kust kurat me seda peaksime teadma, eriti veel peale sellist merereisi! Need me ümber tekkivad uudishimulike parved teevad mõnikord nalja, mõnikord aga ärritavad ja nii oli seekord, kui tahtsime natuke mõtteid koguda ja hingata. Mingitmoodi leidsime end õige pea ühel mootorrattal istutuvat – lenksul oli Atsi hiiglamasuur seljakott, sadulas kõrvetava päikse eest üleni riiete sisse mähitud juht, siis väikest seljakotti kinni hoidev mina ja minu taga Ats, minu suur seljakott seljas ja üks väikestest seljakottidest veel käes. Üllatus ka meile endile kui palju inimesi ja asju mahub ühele väiksele motikale. Peale põrgulikule paadireisule järgnes põrgulik motikareis auklikul teel, motikamees viis meid paarikümne kilomeetri kaugusele Guimarase pealinna San Migueli, kuhu jõudes kogunes me ümber veel suurem hulk kohalikke kui ennist sadamas. Sellistel hetkedel tahaks ära koju, kus kõik mõistavad su keelt ja kus teed on tuttav ja lihtne. Ma usun, et igal rännulisel tuleb selliseid hetki ette. Soovisime leida taas ühe väikse üksiku saare, et mõned päevad vaikust ja kõigest eemalolekut nautida.
Guimarase infopunktis kohtusime turismindusega tegelevat Richardit, kes viis meid algul motikaga ja siis edasi väikse bankaga Guimarase lähedal asuvale pisikesele saarele. Jõudsime saarele peale keskpäeva, ranna ilu võlus meid randudes nii palju, et ei osanud algul varjuandvate puude ja ka küttepuude vähesust tähele panna. Alles siis kui Richard oli paadiga juba kaugel ja leitsak aina halastamatuks muutus, hakkasime palavusega võideldes kaasasolevate abivahenditega rannale midagi varjutaolist kompunnima. Kõige keskele sai telk, selle kohale tamiiliga puuoksa külge riputatud telgikate ja katte ümber keskelt pooleks käristatud tekiümbrik. Kasutust leidsid ka haaknõelad, mis olid seni reisi ajal niisama kotis oma aega oodanud ning kusagilt võsast võlus Ats välja kaks pikka puuvaia, mille külge kinnitasime tekiümbrise. Varjualune sai aus ja täitis igati oma ülesannet. Tööga rahul, vedelesime tükk aega vees, siis tegime lõkke üles ja õhtustasime uuel saarel.
Uued avastused
Vesi saare lähedal oli niivõrd selge, et nägime maskitagi hästi veepõhja. Suured kühmudega ja erivärvilised - helepruunid, oranzid ja lillakad - meritähed ja suurtesse kogumikesse koondunud pikkade piikidega ja imelike helendavate silmadega merisiilikud olid eriti vahvad avastused uuel saarel. Mõõnaga nägime meritähti eriti palju, peale nende kühmudega suurte meritähtede oli saare lähedal küllaldaselt veel ka vanu tuttavaid, siniseid meritähti ja väikseid valgeid ja roosakaid tähti.
Õhtul avastasime rannalt suurematsorti krabid, kelle liha me hiljem potti panduna maitsesime – tõeline delikatess.
Ootamatu külaline
Teise saareloleku päeva hilisõhtul, just siis kui olime juba mõnuga uinunud, ärkasime korraga hullu ragina peale põõsastes. „Aim gonna meik faiier, aim gonna meik faiier, this is mai grändfaathers ailand” – keegi pisikese taskulambiga ja väga väga segi sammude ja sõnadega müdistas me telgi juures põõsastes. Unesegasena ei saanud me Atsiga kumbki kohe aru, mis toimub. Alles siis, kui see keegi üritas pool meetrit me telgist endale lõket teha, läksime välja ootamatu saarenaabriga tutvuma.
Ats kasutas oma parimat veenmisoskust, aga ülipurjus kalamees, kes saart väljamagamise ja lõkketegemise paigana tahtis kasutada, et siis koiduvalguses taas merele minna, tahtis jäärapäiselt me telgi kõrvale tuld teha. Õnneks oli mehe välgumihkel märjaks saanud või siis näpud lihtsalt kohmakad ja sõnakuulmatud ning ka tulematerjal viletsapoolne, lõke ei tahtnud ega tahtnud süttida.
Kalamees oli visa hingega ja proovis ikka uuesti ja uuesti me telgi taha oma kokku kogutud kolme kõrt süüdata, aga viimaks sai gaas välgumihklist otsa. See kainestas tuletegijat natuke, nüüd tahtis ta meie välgumihklit laenata. Kuna lõke telgis ei olnud me jaoks sellisel kellaajal eriti paeluv mõte, ütlesime, et meil tikke ja välgumihlit üldse ei olegi, seda kalamees muidugi isegi peale ärajoodud alkoholi kogust eriti uskuda ei tahtnud – kõigil kes on üksikule saarele tulnud, peab ju ometi tulesüütamise vahendid olema. Lootsime, et vennike vähemalt teisele poole randa kolib või siis oma paadiga mõnele teisele väiksele saarele läheb, aga ei olnud meil sellist õnne. Mees istus natuke aega nõutult liival ja keeras siis end pikema jututa me telgi taha kividele magama. Soovis meile head ööd, peeretas korra ja hakkas siis häälekalt norskama.
Meie Atsiga erilist sõba sel ööl silmale ei saanud, hommikul pakkisime asjad ja Ats viis enamus asjadest mõõnaga teisele saarele, ristisime uue saare Tuuliseks saareks. Oleme siin saarel juba kaheksa päeva olnud, purjus kalamehi ei ole enam käinud ja kuigi tuul teeb olemise vahel kehvaks, on see ilus saar ja avastamist saare lähedal palju. Ühel päeval ujusime umbes poole kilomeetri kaugusele koopasse, mille sees oli varjatud rand.
Natuke kõhedust tekitavad vee põhjas pikad veemaod, keda oleme mitmeid ja mitmeid kohanud. Maod on sinise-, valge- ja mustratriibulised, paaril korral olen mina otse nende peal vees ujunud. Olime madude lähedal alati ettevaatlikud ja ujusime eemale, hea oli ka sest alles hiljem saime teada, et tegu on mürgiste tegelastega, kes küll ise ei pruugi halbade mõtetega lähedale tulla, aga õnn võib muutuda, kui neil on halb tuju või munad, mille eest vaja hoolt kanda.
3. märts
Oleme sel aastal vist kõiges natuke ajas maha jäänud – pole ka ime, võtsime selle aasta tund aega hiljem Indoneesias Tirta Ganggas külas vastu. Avastasime selle apsaka alles mõned päevad tagasi, nimelt näitas me telefoni kell kuu tervelt kuu aega valet aega ja me elasime rahumeelselt seda teadmata oma telefoni kellaaja järgi. Kuna Indoneesias kellaaja teadmine niikuinii erilist rolli ei mänginud, siis ei olnud sellest kõigest ka suurt lugu. Muidugi tundus imelik, et vana aasta õhtul tuli massöör külast tund aega varem ja tund varem hakkasid raketilaskmised. Me veel imestasime, et ei tea, kas siin on kombeks kell üksteist uus aasta vastu võtta ja kui me meie kella järele kell 00.00 üle riisiväljade „Head uut aastat” karjusime ja küla oli juba vaikseks jäänud, siis ei kahtlustanudki, et hoopis meie ajast maha oleme jäänud. Jaanuarikuu lõpupoole kui kusagil juhuslikult õiget kellaaega nägime, saime alles kohalike varajase uusaastatervituse põhjuse teada.
Kuigi kellaaeg on nüüd õigeks keeratud ja teame ka, mis päev on, olen blogi kirjutamisega tõeliselt ajast maha jäänud. Päevad Filipiinidel on möödunud päikese, merekohina, tänavamüraga - ühesõnaga vaikuses ja lärmakuses - vastavalt sellele, kus me parasjagu oleme. Praegu oleme taas täielikus vaikuses, oleme leidnud jälle ühe võrratult ilusa asustamata saare, kus veedame teist päeva.
Seekordse saare nimi on Nogas saar, sõitsime kolm tundi Panai idakallast mööda Iloilo linnast väiksesse vaiksesse rannakülla Anini-y ´sse. Pool teed oli asfalteeritud, pool asfalteerimata tolmuteed ja kuna bussidel aknaid harilikult ei ole, siis saime korralikult korralikult tolmusteks. Jäime üheks ööks ranna resorti puhkama, õhtul käisime paadimeest otsimas, kes me uuel päeval Nogasele viiks ja aitasime külarahval suuri võrke päikseloojangu ajal merest välja sikutada – kalasaak oli tol õhtul kahjuks kasine.
Majakasaar Nogas
Nogase saare külastajad peavad muidu küll kella viieks õhtul lahkuma, aga me käisime kohalikus omavalitsuses ja hiljem veel majakavahi jutul ning saime mõlemast kohast loa saarele kümneks päevaks jääda. Kui meile siin eriti meeldib, toome vahepeal külast paadiga vett ja toitu juurde ja jääme pooleks kuuks. Praegu oleme küll saarega nii rahul, ilus ja vaikne, värviline korall ja kalad. Õhtupoole proovime kalaõnne ka, siis kui mõõn algab.
Anini-y ranna liiv on musta värvi, kilomeeter-poolteist eemal oleval Nogasel aga on liiv valge ja suhkurjas. Palmipuusi on mõned üksikud, saarel on majakas ja sinnani viiva tee äärde on kunagi istutatud frangipaanipuudest allee. Korall saare juures on uskumatult ilus, oleme juba mitmeid kordi snorgeldamas käinud, sadade kollaste ja helesiniste ja muud värvi kalapavede keskel ujunud ja mõndagi uut näinud. Näiteks on siin kalad, kes ujuvad täiesti teistpidi kui normaalsed kalad: ujudes hulbivad ninad neil allapoole ja sabad ülespoole, uskumatu lugu! Erakordne oli ka mitmevärviline naljakate silmadega suure kreveti taoline olevus ning siis veel keegi tegelane, kes elab koralli all ja kellel on hiiglamapikad vurrud, aga väga vähe julgust, seega ei näinudki me kunagi päris täpselt, kes pikkade vurrude omanik on.
Õnneks on saarel puid, ei pea varju ja lõkkematerjali pärast muretsema. Eile panime telgi küll natuke valesse kohta, täna hommikul paistis päike otse telki, nii et muutsime täna oma „rannamaja” asukohta. Telgi lähedusse tegime lõkkeaseme ja kogusime hea hulga puid. Vee ja veekanistrite leidmisega abistasid kohalikud ja eile hommikul saabusime oma joogi- ja toidulastiga saarele. Kui saarelt tagasi läheme, anname oma magamiskoti ja ujumislestad kellelegi toredale kalamehele, kellel neist abi on. Ka osadest riietes tahame lahti saada ja hea on neid anda just nendele, kellel neid väga vaja läheb.
Kohalikust kulinaariast ja muust
Eelmiselt tuuliselt saarelt tulles olime üle nädala Iloilo linnas, leidsime suure mõnusa toa ja kuigi saarel käimised on meeletele lõõgastavad, siis telgiööd väsitavad endale arusaamata ja peale saaretamist on hea mõnda aega jälle tsivilisatsioonis elada. Meile tähendab see grillkana söömist, külmi rummkoola kokteile ja sooja dušsi. Kehakasvult pisikesed filipiinod kosuvad silmnähtavalt sest rämpstoiduketid on laialt levinud ja kiirtoitu armastatakse. Kohalikud toidud – riis ja mingi kahtlane lihamöks kõrvale- ei ole meile eriti maitsvad ja seega sööme linnades olles tihti terve grillkana, kõrvale saab riis ja omatehtud tomati-kurgi- ja sibulasalat.
Üks ebaharilikematest söökidest, mida kohalikud armastavad, on lillaks värvitud munad. Oleme mitmetest kohtadest küsinud lihtsalt huvi pärast, et mis värk nende munadega on ja miks nad lillad on. Lillaks värvitud munas, uskuge või mitte, on juba poolenisti tibuks arenema hakanud paks sisu, mida riisi kõrvale süüakse. Munad pannakse liiva alla päikse kätte valmima, aga millest nad lillad on, ei olegi aru saanud.
Eluga Filipiinidel oleme endiselt väga rahul. Ainuke halb kogemus on senimaani õngeridvast ilma jäämine, eelmisel saarel olles jättis Ats sööda ööseks vette ja hommikuks oli ritv läinud. Isegi kui kala oli õnge otsa, ei oleks saanud ta ritva vette tõmmata, ilmselt oli õhtupimeduses kohalik kurinahk ridva ära näpanud. Natuke uskumatu lugu meie jaoks, aga muud seletust loole ei ole ja nüüd püüame peale õngest ilma jäämist kala lihtsalt tamiili, raskuse, konksu ja korgiga.
Filipiinod on helded, sõbralikud, väga viiskad, usaldavad, lihtsameelsed (natuke totud ka) ja muretud. On heal järjel olevaid ja väga väga vaeseid. Enamus maarahvast on lihtsalt väga vaesed, kes elavad palmipuudest ehitatud majakestes ja püüavad päev läbi kala. Linna vaestel on mõnelgal määral kergem elu ja paremad majad. Neid, kelle elu on mingil hetkel hoopis sassi läinud, jagub linnatänavatele kätt välja sirutama. Vaesus aga kellegi meeli ei rõhu, uskumatult rõõmsameelsed ja optimistlikud on enamik rahvast, selles mängib kindlasti rolli ka soe mõnus kliima.
9. märts
Nädal Nogasel on sipsti mööda saanud. Ats kõigutab puude vahele riputatud võrkkiiges jalgu ja uurib Lonely Planet Philippines raamatut ja mina seadsin end sisse puude all punasel tekil. Mida on toonud meile viimased päevad?
Rutiinihirmu siin ei teki, siiski on päevade jooksul välja kujunenud teatud kava. Hommik algab kella poole seitsme ja seitsme vahel, tavaliselt on hommikud tuulisevõitu ja tuul vaibub lõuna ajal täielikult maha, just siis kui on kõige kuumem aeg. Viimased ööd on olnud täiskuu, nüüd on õnneks juba keegi suure tüki kuust ära hammustanud ja kuu ei tiku enam eriti me telki und segama. Millegipärast ei lase täiskuu heal unel tulla, olete ehk isegi seda mõnikord tähele pannud. Telgis, mille seinad on õhukesed, kumab valgus eriti hästi läbi ja uni on lünklik ja segaste unenägudega.
Peale ärkamist võitleme mõnda aega tuulega, et lõket üles saada. Siinkohal peame olema ettevaatlikud, sest tulease on metsajoone lähedal ja mets krõbekuiv. Hull lugu oleks saar põlema panna, anti ju meile lahke luba siin olemiseks. Ühel õhtul juba juhtus tulega väike apsakas, mida me ei osanud ette näha. Peale söögitegemist ei visanud me sütele kohe liiva peale ja ilmselt lendas tükk sütt natuke eemale ja sütitas põlema me eemale virna kogutud tulepuud. Hea oli, et Ats märkas, poleks palju aega võtnud, et kuivad puulehed tuld oleks hakanud võtma ja siis oleks juba kõik minutitega levinud. Oleme nüüd palju ettevaatlikumad.
Kohvi- ja teevesi läheb kiiresti keema. Hommikusööki sööme puu all vilus linal. See on päeva üks mõnusamatest osadest. Tavaliselt räägime siis kodustest – teist, ja arutame maailma erinevaid asju. Peale seda hambapesu, kohvitasside pesu. Siis loen mina võrkkiiges ja Ats lesib vilus linal sest tema raamat sai läbi. Loetud ja lesitud, kreemitame end sisse ja läheme rannale jalutama. Linal päiksevõtt on mõtetu piin, päike on niivõrd kuum, et enamjaolt istume puu all linal või siis jalutame sest ülal liigub ikka rohkem õhku. Otsime rannakarpe ja mõnikord jalutame majaka juuurde. Majakavaht elab Anini-y´s, me pole teda saarel kordagi näinud ja kedagi teist siin ka eriti ei käi. Vaid eile, pühapäeval, oli saarelkäijad, aga keegi ei lärmanud ja õhtuks läksid kõik jälle ära.
Tõus ja mõõn on päris suured. Täiskuuga on tõusud ja mõõnad eriti suured, nii et nüüd on terve päev tõus olnud ja meri lähedal. Hommikuse umbes tunniajalise snorgeldamise teeme tõusu tuleku ajal. Tuulega on lained suuremad ja snorgeldamine pisut kehvem sest lained kiigutavad vees palju ja vesi ulatub vahel snorklitoruni.
Õhtuse snorgeldamise ajal hakkab mõõn ja vesi kipub poole pealt sogasemaks minema, mõõn tõmbab soga kalda poolt kaasa ja nähtavus on mõnikord natuke kehvem kui hommikul. Iga uus snorgeldamikord on teistest erinev, erinevad kalad ja kuigi korall on iga päev ju seesama, ei saa selle erinevate värvide ja kujude uudistamisest veel isu täis.
Peale õhtust snorgeldamist oleme mõnel päeval kala püüdnud, see on päris keeruline protsess sest raskus ja konksud jäävad tihti koralli taha kinni ja Ats snorgeldab siis ja päästab sukeldudes raskuse koralli tagant lahti. Mina seisan korallil ja kerin tamiili kokku ja lükin erakvähkide taguotsi konksu otsa kui sööt on konksu otsast ära söödud. Ats võtab siis me õngekompunni ja viib selle ujudes eemale vette, sinna kus ta näeb maski abiga palju kalu olevat. Selle aja jooksul oleme neli-viis väikest kala saanud, need keerame fooliumi sisse ja küpsetame vähese soolaga süte sees. Nende kalade lõhn ja maitse on üle prahi...Veest välja tõmmata on neid küll natuke kurb sest nad on värvilised ja ilusad kalad, sellised, kes koralli juures elavad. Kala maitseb meile mõlemale väga, aga kalapüük on rohkem lõbu sest igasugust süüa ostsime Iloilo linnast kaasa.
Peale kalapüüki teeme õhtusööki - see on lõkkel tehes alati maailma parim. Seekord võtsime kaasa kartulit ja maguskartulit ehk kumarat, spagette ja makarone, tomateid ja sibulat-küüslauku ning tomatikastet, kalakonserve ja konserveeritud liha. Kartulid lõikan väiksesteks tükkideks, siis ei ole nii kaua vaja neid keeta. Kartulite hulka saab tomatikaste, tükeldatud sibulad ja küüslauk, lihakonserv ja kõik see segamini miksituna peale mõnusat päeva on keelt all viiv söök.
Peale sööki laseme leiba luusse (sest muidu arvab leib, et on hundi kõhus – nii ütles Taat), peseme merevees toidunõud, liivaga hõõrumine teeb nad täieti puhtaks ja hiljem loputame mageveega üle, et tassist vett juues soolast maiku juurde ei jääks. Jalutame mitu tiiru pikal rannaribal ja siis hakkavad juba tähed välja tulema, see on umbes kella seitsme ajal õhtul. Pimedaks läheb juba kella kuuest. Kes esimest tähte näeb, on selle õhtu tähtedemängu võitja. Hiljem kui taevas juba tähti täis, laotame lina rannale, paneme paksu bambusetorust puu pea alla ja uurime taevast, otsime satelliite ja soovime soove. Soove sellepärast, et langevaid tähti on siin igal õhtul palju ja tihti näeme samu langevaid tähti. Kui soov ka ühine on, siis see peab lausa täituma. Muidugi – soovi peab ju salaja mõtlema, seda välja ütlemata.
Pealambi abiga otsime õhtul aktiivseks muutuvaid suuremaid erakvähke, keda me öösel konserikarbis hoiame ja hommikul või järgmise päeva õhtupoole kui on aeg kalale minna, siis saavad erakvähkide töntsakad ja täissöödud taguotsad söödaks üngekonksu otsa. Enne püüdsime krabisi ja kasutasime neid peibutistena, aga Tiklingi saare pere näitas, mis siinne rannarahvas söödana kasutab.
Ja ongi päev läbi. Muidugi mahuvad päeva mingisse osasse veel tulepuude kogumine ja teised erinevad toimetused ning iga päev on eri nägu.
Uskumatu aga tõsi – me reis hakkab peatselt peatselt lõpule jõudma. Rõõm on teid näha ja koju tulla, aga võrdselt kahju on ka rännuteed lõpetada. Elu on reis ja reis on selline nagu Sa ise selle kujundad ja mil määral elu naudid, on samuti enda kätes. Kes meid tunneb, see mõistab, et need päevad näiteks siin rannalgi, mis võivad ju tunduda lihtsalt redutamisena, on tegelikult maailma tähtsaimad ja mõnusaimad. Need on need päevad, kuhu me tagasi vaatame siis kui midagi igavamat tegema peame ja argieluga mässama hakkame. Tõsi, selle kokku kolme aasta jooksul rändamise peale läinud ajaliste ja rahaliste resurssidega oleksime ehk juba maja või vähemalt pool maja valmis ehitanud, aga siis ei oleks olnud me kõikides neis absurdselt ilusates paikades, kus meelel on lihtsalt nii hea olla. Kõik need maad, matkarajad, rannad, rändamise ajal kogetud Hunt Kriimsilma üheksa ametit (neid ameteid sai vist tegelikult kõvasti üle üheksa) oleks jäänud olemata ja millegi materjaalse nimel pingutades oleksime unustanud tegelikult elada. Mida nüüd kodus ette võtame, seda näitab homne päev, täna veel oleme Nogase hullutaval rannal tähti vaatamas ja soove soovimas.
See blogi on kirjutades mõeldes Sulle. On kurb, et üle kümne lehelised paberkirjad seekordse reisimise ajal korra või kaks korda kuus Memme postkasti ei potsatanud, aga õde Irge, kes ikka terve pere eest hoolt kannab, printis blogi iga kord Memmele ja saatis postiga ära kui ise minna ei sanaud. Aitäh Sulle, Irge, selle eest! Tõeliselt tore, kui ka teised, kes blogi aadressi teadsid ja seda lugesid, sellest mõnu tundsid ja me rändu jagasid. See ongi ju olnud me blogi kirjutamise eesmärk.
Aitäh sellele, kes meilegi enda eilsest, tänasest ja homsest aegajalt kirjutas! Elu ei saa olla, ei tohiks olla nii kiire, et korraks aega maha võtta ja jagaga oma päevi ja mõtteid sellega kellest hoolid.
Blogi aadressi andsime teada vaid peredele ja parematele sõpradele. Kahtlemata, nagu oleme kuulnud, levis aadress natuke eemalegi ja sedagi on tore teada. Huvitav oleks teada, kui paljud me kaheksatteist kuud võõrsail oldud aega jälgisid. Blogipostituse all on kommenteerimise nupuke. Postita sinna paar sõna, kallis pereliige, sõber või veel võõras, siis on meilgi huvitav näha, kes meid lugesid ja mis emotsioonid tekkisid.
Me laager Nogasel
Thursday, February 4, 2010
Veel üks pilt Mt Mayonist
Mayon ja väike osa alles jäänud kirikust
Mayoni vulkaan on alates 1900 aastast pursanud kuusteist korda, juunis 2006 voolas laavat juulikuust septembrini ja vahetult peale laavapurset tuli Legazpisse taifuun, mis hävitas osa linnast ja tappis üle 1000 inimese.
Elu saartel
28. jaanuar
Oma saar.
„Ootab paat ja me peatselt jõuame sinna
kus on vaikus ja meeletu rahu.
Kui kaob komapass, ma tean, me oskame minna
ka läbi lainetevahu.
Pika kevade, talve ja sügise meid,
kaht kokku kasvanud südant on oodand see saar.
Et risträstlevaid, õdusaid metsateid
taasavastaks päikesest põlenud jalgadepaar.
Pole õnneks palju tarvis meil kahel-
mustikapõõsaid, vana katelt ja telki.
Seal puuviiru taga kivide vahel
näeb punakat loojuvat päikesehelki.
Sõnu sosistad kõrva, ei – ära ütle, ma tean!
Hing rõkatab siiski ja valla toob hõike:
„Sinuga olla on hea, nii lõputult hea
näha, maitsta, kogeda kõike!”
Nii kirjutasin (vähemalt umbes nii) mõned aastad tagasi kallile Atsile, siis, kui hakkasime suviti Pedassaarel telkimas käima. Võtsime kaks seljakotti, raamatud ja toiduasjad ning lasime Valklas end kellelgi paadiga Pedassaarele viia. Läksime harilikult juulis-augustis, siis kui nõmmliivatee juba õitses ja üks pool saarest lõhnas magusasti. Keetsime mereveega kartuleid, vesi oli just parajalt soolane, nii et soola ei olnudki vaja lisada ning küpsetasime lõkkel maalt kaasa ostetud forelli. Magustoiduks sai mustikamoos ja kui ei olnud mustika aasta, siis maiustasime millegi muu heaga, mida saarele kaasa olime toonud. Viimati kui saarel käisime, oli meil mask ja snorklitoru kaasas ning seal nägime esimest korda vee all suure halli kivi juures väikest kalapoega, sama halli kui kivi ise. Sealt see kõik vist algaski...
Tikling
Nüüd oleme natuke teistsugusel saarel kui Pedassaar. Männimetsa asemel on kookokspalmipuud, suured rohelised viljad küljes. Pähklid veel päris valmis ei ole, küll aga on vili täis maitsvat mahla, Ats sudis ühe kookose eile puult maha ja nii saime mõlemad poolteist kruusitäit kookosemahla juua. Liiv on sel saarel valge ja suureteraline. Lainetekohin väga tugev ja kaks korda ööpäevas on tõus ning mõõn. Vesi kalda ääres on hele hele sinine, kaldale on uhutud palju korallitükke, mille seast leiame tihti aardeid – võrratult ilusaid merekarpe, mida on me telgi ette kogunud juba paras kogus. Hiljem tuleb teha valik ja meiega koos tulevad koju vaid ilusamatest ilusamad karbid. Korilased on jälle hoos :)
Täna on ilm pilvine ja öösel sadas, meri on aga täiesti vaikne, pilved aga ei rebene vaid hiilivad vaikselt ringi. Kas see tähendab vaikust enne tormi? Kes teab, meie ei tunne veel piisavalt selle maa ilma, seega jääb üle vaid oodata ja vaadata. Hommikukohvi ja -tee tegemisega nägime rohkem vaeva kui kuiva ilmaga, Ats kogus küll kuivi kookospähklikoori eile telgi alla varjule, aga hommikul selgus, et mingitmoodi olid enamus koortest telgi alt välja pugenud. Kookosekoored ja nende sees olev kuiv säsi (kas on selline sõna olemas?) on hea lõkkematerjal, seda õpetasid meile kunagi külamehed Sri Lankal kui koos lõkkel suurt kala küpsetasime.
Lasime kalameestel end üleeile sellele väikesele paradiisisaarele – Tikling´i saarele, tuua. Saare teisel pool elab üks kaluriperekond, peale nende ja mõne pääsukese, sisaliku ja gecko ning öösiti puude ümber tiirlevate põlevate taguotstega lendputukate (Fireflies – tulekärbsed) siin teisi elanikke ei ole. Meie seadsime end sisse varju andvate puude alla, puude vahele riputasime võrkkiige, ookean on kümne-paarikümne sammu kaugusel, olenevalt tõusust ja mõõnast kord lähemal, kord kaugemal.
Õhtuti oleme käinud mõõnaga kivide vahelt krabisid otsimas, need on saanud peibutisteks õngeridva otsas, aga seni ei ole kalaõnne veel olnud. On võimalik, et kala me kalda ääres ei ujugi, ju pole neile siin mingit toitu, aga proovime ikka ja hoiame ridva sees. Värskest kalast küll ära ei ütleks. Seni oleme õhtusöögiks keetnud lõkkel riisi ja makarone ning maitset lisavad küüslaugune kaste ja sardiinid, sedapuhku konservikarbist mitte ookeanist. Kuna ookeanivesi on meeletult soolane, siis lisame toidu keetmisel mereveele juurde ka maalt suurte pudelitega kaasa võetud magevett. Esimesel päeval keetsime makarone puhtas merevees, need tulid nii tulisoolased, et ei kõlvanudki süüa. Lõkkel söögi tegemisel on abiks Memme õhukese põhjaga kauss, vesi läheb ses kausis ruttu keema, Ats meisterdas kausile pika saba ka, nüüd näeb kauss välja nagu pika varrega kopsik. Pambusest saba laseb kausi lõkke kohale riputada, saba ots käib suure korallitüki all, nii et ise ei pea sabast kinni hoidma. Siis jääb üle vaid lõket elavana hoida, selleks kõlbavad kookosekoorte sekka kõige paremini peenikesed puutükid, need teevad vihase tule ja toit valmib ruttu.
Telk on kodust kaasa võetud lapiline telk, see sama, millega Pedasaarelgi käisime. Avar ja mahutab peale meie kahe veel ka me seljakotid ja muu vajaliku. Madratsiks on rannaliiv ja üks magamiskott, mis olemise veidi pehmemaks teeb. Täna öösel kogesime maavärinat, lühikeste vahedega liikus maa me telgi all kahel korral, põnev tunne, aga loodame, et väga palju suuremaid maavärinaid ei tule. Loodusjõud teevad Filipiinidele igal aastal meeletult kahju – maavärinad, taifuunid, vulkaanipursked. Filipiinode hoiak on: tuleb see, mis tuleb ja ikka ja jälle taasehitatakse oma onnid rannaveest mõne sammu kaugusele või siis suurest ohtlikust vulkaanist paari-kolme-nelja kilomeetri kaugusele.
Palju kära, vähe villa
Siia vaiksele saarele saamine oli paras seiklus – olime teel Luzoni saarelt Matnogi nimelisest sadamakülast teisele saarele, Samari saarele. Suurel roostes praamil olles nägime õige pea peale sadamast väljumist saart valge pika rannaribaga. Peale paari kaluripaadi me rannal muud ei silmanud, seega paistis see ideaalne koht rannal telkimiseks ja omaette olemiseks – kalapüügiks, lugemiseks, lainepahina kuulamiseks ja päiksetõusudeks ja –loojanguteks. Soov leida sellist saart oli meil juba ammu, nüüd aga purjetasime praamiga hoopis Samarile ja väike kaunis saar jäi selja taha. Arutasime mitmeid kordi, kas peaksime äkki samal päeval praamiga tagasi üle sõitma ja siis laskma mõnel kaluril Matnogis meid saarele viia, aga tagasiminek tundus natuke mõtetu ning lootsime Samari lähedal samasuguse ilusa vaikse saare leida.
Mõningased uurimistööd olid meil enne tehtud, Samari põhjatipu lähedal on Biri saarestik ning sinna me sel päeval läksimegi. Birile viis väike paat, mis läks kohalikust väikesest sadamast välja alles siis kui paadis kakskümmend inimest oli. Lained olid sel päeval nagu üldiselt igal päeval siin piirkonnas, suured, ja paat kahekümne inimesega raske - vett pritsis paadisolijatele tihti peale ja salamisi hiilisime igaks juhuks päästevestide asukohta, aga Filipiinidel ei ole paraku päästevestid paadis kõige tähtsamad asjad. Õnneks hoidis paadikapten paadi saarte lähedusse ja kuna kohalikud, nii ka me kapten, on siin vist kõik paadis ja merel sündinud, siis saime turvaliselt tunni ajaga Biri saarele.
Biril oli esmapilgul kõik see, mida me otsima ei tulnud. Juba enne randumist kostus lärm ja trall – suur grupp kohalikke harjutasid tantsu ja laulu tulevaseks festivaliks, me lootus leida väikest saart mõne asunikuga oli ilmselgelt luhta läinud. Palju tihedasti üksteise kõrvale tipitud väikeseid ja suuremaid palmiokstest ehitatud maju ning tsemendist tänavateed. Õnneks leidsime mõnusa toaga öömaja Villa Amor´i nimelises majutuskohas, otse ookeani ääres.
Plaanisime järgmisel päeval Birilt ära minna, et vaikse saare otsinguid jätkata, aga ilm oli nii ilus ja otsustasime Birile võimaluse anda, teist saart on ju alati aeg leida. Biri teine pool oli hoopis kütkestavam kui see, kuhu eelmisel õhtul randusime. Ilusad suured kaljutipud ookeanis, lained olid kaljudesse auke ja kumerusi voolinud. Ujusime palju ja hiljem lasime kaljudel end soojendada, kaljude vahel olid sellised kanalimoodi veeaugud ja hiljem kõndisime rannal ning leidsime palju merekarpe, selliseid, milliseid enne teistelt maadelt ei olnud leidnud.
Biril olid omad võlud, aga siiski jäi praamilt nähtud idülliline rand kripeldama ning järgmisel hommikul pakkisime taas seljakotid, et Samarile ja siis tagasi Matnogi purjetada. Biri sadamasse jõudes nägime kaist eemalduvat kaubapaati, kus olid mõned reisijad samuti peal ning need hõikusid, et paat läheb Matnogi – just sinna, kuhu meil vaja minna oli. Mehed tõmbasid paadi jälle kai juurde ja me astusime pardale. Sedapuhku pidime otse avmerele minema, kuigi lained ei olnud väga suured, pritsis vett paati ja loksutas meid korralikult, aga siiski oli kindlam tunne kui päev tagasi selles väikses täislaetud paadis sõita.
Matnogis ei saanud keegi kohalikest aru, mille kirevase pärast me tahame pea asustamata saarele minna ja veel nädalaks. Ennekuulmatu! Pidime leidma paadiga kohaliku, kes nii palju inglise keelt oskab, et aru saada, et ta peab meid nädala pärast saarelt ka ära tooma. Palju kära ja vähe villa: olime juba vahepeal käega löömas ja otsustasime uuesti Matnogist Samarile sõita, aga viimasel hetkel kohtasime kohalikku inglise keelt rääkivat meest, kes sebis meile paadi, paadimehe ja tunni pärast olime teel oma saare poole. Siin me oleme, siin ja praegu. Vahepeal on päike loojunud ja ma ei näe enam kirjutada. Head õhtut ja ööd, teil on alles keskpäev, meie aga läheme taskulampidega krabideotsingule, siis istume rannal ja vaatame tähti ning kuulame laineid. Head ööd!
30. jaanuar
Viimased paar päeva on meri väga tasane olnud, pealegi on täiskuuööd ja kalamehed on paatidega väljas nii päeval kui öösel. Siin ei ole väikestes külades elektrit, isegi mitte generaatoritega, ning see tähendab seda, et toidupoolist ei saa säilitada külmakapis vaid iga päev püütakse värske kala ja otsitakse krabisi, et perel toit laual oleks ja kõik söönuks saaks.
Eile randusid Tikling´i saarel kaks kalameest – Jesus ja Salvador. Jesus rääkis head inglise keelt ja saarelt ära minnes käisid mehed meiega juttu ajamas ja oma kalasaaki näitamas. Päris kena kogus väikseid kalu oli neil mõne tunniga püütud ja mehed olid heatujulised. Jesus on oma nime üle väga uhke, Filipiinid on katolike maa ning kuna kalamees Jesus sündis 24. detsembril, siis pani ema talle nimeks Jeesus. Palju pannakse lastele siin hispaanipäraseid nimesid ja on ka neid nimesi, mida annab naerda – näiteks oli ühe Somaalia vetes piraatide kätte sattunud filipiinost laevapere liikme nimi Chivas Regal. Nimi meest ei riku kuigi ise ei tahaks küll näiteks Milla Piim või Põltsamaa Kuldne olla :)
Perekond, kes saare teises otsa elab, on päev päevalt meile lähemale hiilinud, uudishimu on suur, et kes need valged sama saare peal on ja mida nad teevad ja kuidas ja miks. Eile tuli natuke purjakil külamees juttu ajama ja kutsus meid saare kuklapoolele külla, aga me keetsime just lõkkel riisi ja see ei olnud meie jaoks hea aeg küllaminekuks. Onkel jalutas siis mööda valget rannariba tagasi ja oli jälle platsis just siis kui kui õhtusööki sõime. Seekord ei tulnud ta üksi vaid noore suurt dzunglinuga kandva poisiga, kes ronis kolme sekundiga kõrgele palmi otsa ja viskas alla neli-viis suurt kookospähklit. Poiss ronis siis jälle alla ja lõi ühe kookose kaheks nii kiiresti, et tilkagi piima ei jõudnud kummastki poolest välja loksuda. Kookosed olid meile ja onkel kutsus meid järgmiseks hommikuks endale külla.
Kohalike hommik on natuke teine kui meie oma, nende oma algab juba enne kukke ja koitu. Seega kuna külalised ei saabunud ega saabunud, siis tuli onkel vaatama kuhu me jäime. Me olime just kohvi ja tee joomise lõpetanud ja pool paljad, aga onkel tahtis kangesti Atsile oma haipüügivarustust näidata ja Ats läks onkliga kaasa. Poole tunni pärast tuli terve perekond meie poole saart, pereema Rowena tõi meile võrratult maitsvaid küpsetatud banaane ja teokarbi, Rowena mees kaevas rannalt krabi ja andis Atsile õnge otsa söödaks, onkel tõi paar väiksemat õngekonksu ja väikese kala söödaks ning üks väike poiss saabus kilekotitäie teokarpidega. Nad olid meid eelmistel päevadel näinud rannal karpe otsimas ja nii tõi poiss oma kogu mulle. Tõeliselt tore on kogeda nii piskut omavate inimeste siirast külalislahkust, ka vähest jagatakse sooja südamega. Hiljem hullasid poisid vees me snorklivarustusega, nende jaoks oli see tore – maski abiga kalu vee all näha.
Oleme oma siinveedetud päevadega väga rahul olnud. Eemal sadadest erinevatest müratekitajatest ja kiirustavast maailmast. Kuhu see ülejäänud maailm küll kiirustab? Ja misjaoks? Kas keegi teab?
2. veebruar
Head aega, Tikling!
Nädal Tiklingil möödus kiiresti, viimastel päevadel ujusime, snorgeldasime, tegime suure lõkke ja jõime palju kookosemahla ning proovisime veel kalapüüki, aga tulemusteta.
Täna hommikul tõid saarenaabrid meid väikese paadiga Matnogi ja nüüd ootame praamil Samari saarele jõudmist. Praam on suur roosteuss. Kunagi, parematel päevadel, on ta olnud üleni valget värvi, aga nüüd on pigem kollakaspruun, pruunikaskollane. Sissekäigu juures ilutseb suur märk „Safety first” (turvalisus ennekõike), ehk siis siin võime end küll turvaliselt tunda.
Praam läheb välja siis kui ta täis on, teadagi. Oleme paar tundi oodanud, aga ikka veel ei ole piisavalt reisijaid ega autosid. Laevapereliikmeteks ehk siis tüüriks ja kapteniks ja teisteks asjapulkadeks on noored kahe-kolmekümneaastased mehed, kes on just just alles salongi toolidelt pikutamast äraganud, silmad veel pooleldi kinni. Kui poisid võidunud maikade peale valged särgid tõmbasid, siis sai alles aru, et tegu on nendega, kes meid turvaliselt praamiga Samarile viivad. Mõnel särgil olid triibud ka õlgadel, kellel üks, kellel kaks, aga mida rohkem oli triipe, seda uhkem oli muidugi olek ja kõnnak.
Et kogunevatel reisijatel praamil igav ei oleks ja et Matnogi küla poisikesed kommiraha saaksid, on siin sadamates üles seatud väike etendus. Reisija viskab pardalt mündi - olgu see siis ühe peesone või viie peesone - vette ning väike sitke murjam sukeldub vette mündile järele. Poistele endile pakub kogu asi palju nalja ja reisijatele samuti, aga meile tundub see sukeldumine küll pisut veider. Osad poisid ronivad praami laele ja hüppavad kõrgelt õlisesse tumedasse vette, praami ja kai vaheline vahe on kitsas ja loodetavasti ei tee poisid valesi liigutusi...
Praami tagaosas, kust me rutuga ära kolisime, on karaoke baar, karaoke on siin suur meelelahutus ja kui Tiklingil olime ja praamid saarest kaugemalt mööda sõitsid, oli karaoke alati hästi kuulda.
Peale nädalast rannakat tunneme, et nüüd on aeg mõned ööd voodis magada ja dušši all käia, mu juuksed on rohkem vetikad kui juuksed, tulisoolane merevesi on neid leotanud ja päike kuivatanud. Kahju oli saarelt lahkuda, meil oli seal tõeliselt mõnus. Teel Samarile paistab Tiklingi helevalge liivaga rannariba, lehvitame oma saarenaabritele veel kord. Head aega, Tikling!
Pildid Tikling saarest ja Birilt ka
Aarded
Mõnulev ema- ja lapspühvel Biril
Kallis
Biril
Kanalites ujumas
Tiklingil kalaõnne proovimas
Mmm---makaronid
Tikling
Ja teiselt poolt
Ranna ühelt poolelt paistis Mt Mayon
Söögitegu 
Mahl joodud, nüüd saab kookoselusikaga pähklit süüa
Just kookoseraksust tulnud
Leiud merepõhjast
Snorgeldaja
Seiklused merel ja jeepney´ des
Teel Birilt Matnogi
Selline oli Matnogist Samarile viiva praami esiots :)
Praam ise
Täistuubitud ühistaksos jeepney´ s
Sulgedega ja sulgedeta kanad ja kuked ei pea piletiraha maksma
Friday, January 22, 2010
Filipiinidel
18. jaanuar
7000 saarega maal – Filipiinidel
Meie lend Indoneesiast Kuala Lumpurisse ja sealt edasi Filipiinidele oli lend nagu lend ikka: sirvid istmetaskus oleva ajakirja läbi, uurid pilvi, jälgid lähedal istuvaid inimesi, uurid pilvi ja sirvid istmetaskus oleva ajakirja läbi. Kui ajakiri on kolm-neli korda läbi sirvitud, siis jääb üle vaid pilvi uurida. Ühesõnaga mitte eriti põnev. Pealegi odavlennufirmades, sealhulgas ka Air Asias, millega viimasel ajal lennanud oleme, ei pakuta lennu ajal mingit söögi-ega joogipoolist. Hea oli, et sõime lennujaama kohvikus pirukaid, muidu oleks tühja kõhuga pilvi pidanud vaatama.
Veetsime ühe öö Kuala Lumpuris ühe Austraalia mehe ja tema Filipiinost noore naise kodus, kohtasime neid kahte Kuala Lumpuri Filipiinide saatkonnas kus üritasime kolmekuulise viisasi taodelda, viisasi me kahjuks ei saanudki kuna viisataotluse läbivaatamine võtab kolm päeva aega ja mingisugust erandit ei tehta. Olime löödud ja kuna lend Kualasse algas väga vara, siis andis magamatus, tüdimus ja tõsine vastumeelsus paberiasju ajada ja bürokraatiaga võidelda, tunda. Olime pool Kuala Lumpurit bussiga läbi sõitnud, et Filipiinide saatkond leida ja nüüd öeldi meile, et viisasi ei saa. Nüüd on meil vaid 21-päevased viisad, mida saame hiljem õnneks pikendada.
Küsisime ühe saatkonnas oleva valge mehe käest nõu, kust kandist võiksime Kualas leida öömaja ning saime lahke küllakutse autraallase Patricku ja filipiinlase Lea koju. Igas teises olukorras puhanute ja energilistena oleksime pakkumise viisakalt tagasi lükanud - proovime alati oma nõu ja jõuga hakkama saada - aga seekord võtsime lahke pakkumise vastu. Järgmisel hommikul kella nelja ajal sõidutas Patrick meid lennujaama kust lendasime paar-kolm tundi Filipiinide pealinna Manila lähedale Clarki lennujaama.
Kolmteist tundi bussisõitu ja kella ühe ajal öösel olime Naga linnas. Buss peatus vahetevahel, et inimesed süüa, vetsus käia ja end sirutada saaksid. Igas väiksemas ja suuremas linnas hüppasid bussile kaubitsejad – kes pakkus pudelivett, kes küpsetatud maisitõlvikuid, kes pirukaid, kes komme. Sellised bussikaubitsejad on mitmetes Aasia maades, aga Filipiinidel on pakutavate toodete valik bussis eriti suur. Me maitsesime kookosepirukaid, mis olid tõeliselt head.
Esimesed muljed sellest maast on mõnusad – loodus on roheline ja ilus, inimesed on toredad ja mitte pealetükkivad. Meie suureks rõõmuks on siin iga nurga peal pagariärid, Nagast ostetud kaneelirullid olid väga maitsvad ja absurdselt odavad – väike kaneelirull maksab 24 senti. Suur pudel kohalikku rummi maksab 50 peesot ehk 12 krooni ning pooleteiseliitrine kokakoola teist sama palju. Liitrine pudel kohalikku San Migueli õlut maksab restoranis 22 krooni. Majutus on kahele üheks ööks olenevalt kohast kesmiselt 120-300 krooni ja söögiportsion umbkaudu 25 krooni. Muidugi kui kusagil on midagi eriti ilusat ja võimsat mis turiste tõmbab, siis sellistes kohtades küsitakse suuri summasid nii elamise, söögi kui ka trantspordi pealt, aga üldiselt on siin väga odav elu.
Taksodeks on mootorrattad, millele väike kabiin külge ehitatud ja kuhu lahedalt umbes kolmekesi peale mahub (kiitsakaid kohalikke mahub sinna noo umbes kuni viisteist). On ka minibussid ja suured aeglased akendeta bussid ning ühistaksode – jeepneyd, ehk suured pikad pilte ja kleepekaid täis kleebitud stiilsed džiibisõidukid, kuhu mahub umbes 20 inimest.
Filipiinlased on tänu hispaanlastele (Filipiinid olid 16. sajandil Hispaania kolonisiaalmaa, hiljem Ameerika kolonisiaalmaa) kristlased ja igapäevast moslemijorutamist õnneks kuulda ei ole. Viimast moššeed nägime, õieti kuulsime keset ööd, Balil, Kuta linnas. Kirikud on siin suured ja uhked, neid on igas linnas ja suurtes linnades mitu.
Põnev, põnev
Praegu oleme Manilast lõuna pool Donsoli nimelises külas. Me tänane päev on olnud ärev – kõigepealt uudis, et jäime nädal-paar hiljaks maailma ühe ohtlikuma, aktiivsema ja ilusaima vulkaani Mt Mayoni laavapurskele. Teadsime juba Indoneesias olles, et üks Filipiinidel olev vulkaan hakkab varsti laavat välja ajama, aga me ei olnud kindlad, milline neist. Täna Mt Mayoni juures olevasse Legazpi linna jõudes ütles üks kohalik, et veel nädal tagasi oli ilusa ilmaga laava alla voolamist ja kerkivat suitsu hästi näha. Laava võib mõnikord veel mitu kuud voolata, nii et lootus seda näha on veel alles, läheme peale Donsoli paariks päevaks Legazpisse tagasi. Täna oli hiigelsuur Mt Mayon üleni pilvedes ja me ei näinud peale alumiste piirjoonte, keskosal ja tipus paksu lösutava pilvepahmaka mitte midagi.
Teine meis erilist ärevust tekitav asi on Donsoli vaalhaid, keda me homme või ülehomme näha loodame. Vaalhaid ei ole inimestele ohtlikud, nad söövad planktonit ja väikesi kalu. Homme varahommikul läheme paneme nimed paadisõiduks kirja ja päeva peale kui ilm on ilus ja ilmaennustus taifuuni tulekut ei tõota, läheme paadiga merele. Kui veab, siis saame nende hiigelsuurte sõbralike kalade keskel snorgeldada ja neid väga lähedalt näha. Hoiame pöidlad pihus!!!
20. jaanuar
Perse märg aga mitte üks särg
Eile asusime kahe hollandlase, kahe rootslase ja nelja filipiinost paadimeeskonna liikmega merele, lainetus oli päris suur ja ärevus kasvas iga minutiga – kas tõesti on meil võimalus ujuda vaalhaidega ühtedes vetes!? Esimesed kolm tundi ei leidnud üleval mastis seisev vahti pidav kohalik ja tema mitu abilist ühtegi vaalhaid, lained segasid nähtavust ja päike oli pilvede taga - see tegi samuti suurte kalade leidmise kehvaks.
Neljandal tunnil märkas vahis olev filipiino haid, paadis läks lahti suur mäsu – igaüks püüdis ruttu lestasid jalga ja maski ning toru pähe saada. Meie giid hüppas esimesena vette, teised tema järel ja viimasena hüppasin lainetesse kõhklev mina. Päike oli pilve taga ja vesi oli nii tume ja lainetav. Muidugi läks toru esimesel sekundil tulisoolast merevett täis ja lained kiigutasid vees tugevalt siia ja sinna, nähtavus lainete tõttu oli vee all nullilähedane, aga maksku mis maksab – haini tuleb ujuda, Sirts, haini tuleb ujudaaaa!!!
Asjad arenesid otsustaval hetkel hoopis teisel moel kui olime ette kujutanud. Arvasime, et vaalhai ei tee snorgeldajatest suurt väljagi ja ujub aeglaselt edasi, aga nii kui esimesed uudistajad temani jõudsid, siis sukeldus hai ja kadus aina alla ja allapoole. Nii et paadist haini tuleb ujuda ahvikiirusel ja kes õigeks ajaks ei jõua, ei näe suure kala sabaotsagi. Nii juhtus minuga, olin asjade kiirest käigust hämmingus ning tagasi paadis olles, just heade suurte sõõmudega soolast vett janu täis juues, ei olnud mingit himu uut haid minna uudistama. Nii oligi, et kui Ats ja neli teist paadikaaslast teist korda vette hüppasid, vaatasin mina kahtlevalt mäslevaid laineid, neelatasin soolast sülge ja ka teine vaalhai jäi mul sel päeval nägemata. Ats aga nägi haid väga lähedalt, vette hüpates põrkas ta temaga peaagu et kokku ja jälitas teda siis nii kaua kui hai viimaks põhja sukeldus ja silmist kadus.
Olin endas meeletult pettunud – mitu korda elus avaneb võimalus kuni 18-meetriste, 40-tonniste ja 100- aastaste kaladega snorgeldada... Olime juba neli tundi merel olnud ja renditud paadi aeg tiksus täis, mina olin oma võimaluse maha maganud ja olin tõeliselt löödud.
Mis kehvasti, see uuesti
Täna hommikul olin tükk ega kahe vahel - kas läheme täna veel kord merele ja katsume veel kord õnne. Otsustasime randa minna ja vaadata, mis ilm teeb, kas ka täna on suured lained ja tuuline.
Kaldalt paistis meri rahulik ja kuigi olin eilset meenutades ikka veel hirmul, oli soov vaalhaisid näha siiski suurem. Ootasime veel teisi turiste, kellega paati jagada ning tunni pärast läksime eestlase (!) Marteni ja tema Leedu tüdruku Jevaga merele.
Ilm oli päikseline, tagapool muutusid laines suuremaks, aga kuna teadsin ette mismoodi asjad käivad ning tänase paadi ehitus erines eilse paadi omast samuti – vette ei pidanud enam nii kõrgelt hüppama, tänases paadis oli toeks jäme pambusest pide, kust sai enne vettehüpet kinni hoida ning tänu sellele ei läinud vett snorklitorusse.
Esimese hai leidsime üpris ruttu - minu esimene ja viimane vaalhai oli suur ja hõbedaste täppidega, ujus täpselt minu all ja sukeldus siis põhja poole. Nägime ta laia selga, saba ja uime juba enne vette hüppamist paadistki. Otsisime veel kolm tundi teisi haisi, leidsime ka ühe, aga see kala sukeldus juba enne kui keegi meist vette oli jõudnud. Päris vaalhai hooaeg jõuab Donsoli alles veeburuaris-märtsis, meil läks isegi hästi, et nägime neid juba nüüd. Oleme rahul sellega mida nägime!
Sunday, January 17, 2010
:)
Üks pilt veel väävlikaevandusest
Riisipõllud Tirta Ganggas
Vana aasta viimane päev oli ka kohalikele pidupäev
Külanaised kandamitega
Vana tädi ja suur kala ehk seiklused autokastis sõites
Üks uulitsapoissidest
Tirta Gangga külas
Algul tegi nalja
Gunung Agung vulkaan, Bali suurim 
Vana aasta õhtul
Subscribe to:
Posts (Atom)
