Friday, July 24, 2009


Pühapäev, pannkoogipäev

5. juuli

Kallid, tere!

Olen viimasel ajal kergema vastupanu teed läinud ja teinud pühapäevahommikusi pannkooke juba valmis pannkoogijahust, aga täna tegin vanu häid pannkooke piima, munade ja jahuga. Mõnus!

Eile hommikul käisime internetis ning selgus, et minu tööviisaga ei ole kõige paremad lood, teistkordset viisat on mul võimatu saada. Kahju - lootsin kusagile väiksesse poodi tööle minna või kontoritööd tegema hakata, aga nüüd peab teisiti hakkama saama. Paljud töötavad siin tööviisadeta, aga sel juhul ei saa alati 100 % kindel olla, et palka makstakse õigel päeval ja et üldse makstakse, sellised nö ümbrikupalka maksvad ettevõtjad ei ole harilikult kõige usaldusväärsemad.

Tuleb olla õigel ajal õiges kohas, sain nädal tagasi väga hea töö Essington koolis kus on kuuajane koolivaheaeg ja kuhu võeti mitmeid seljakotirändureid korrastustöödele abilisteks. Palka saab sularahas ja makse maksmata, ime küll kooli puhul. Loodetavasti on seal tööd ka terve järgmise nädala, midagi kontimurdvat ei ole – kerged aiatööd, aiapostide värvimine ja koristustööd ja tasu on super hea, nii et hoian kohast kinni, järgmiseks nädalaks jäetkase vaid kolm-neli töötajat sest tehtud on juba tublisti ja loodan väga töölejääjate hulka saada.

Kallis Ats teeb ikka teede ääres tööd, paigaldavad kohalike meestega torusid, mille sisse hiljem kaableid pannakse. Seda kui kauaks Atsil tööd on, ei tea samuti, võtame rahulikult ja ei tee suuri plaane. Millagi peame turistiviisa tõttu riigist korraks väljas käima, arvatavasti läheme Balile ja siis saab Ats juba loodetavasti oma koha Dereku juures ehitusel tagasi ja mina leian kindlasti ka midagi. Natuke ebamugav on tööviisata, aga teadsime juba siia tulles, et võtame suure riski, seni oleme hästi hakkama saanud, peab lihtsalt lihtsamaid töid tegema.

Eile peesitasime rannas, vette ei julge eriti minna sest kahe viimase nädala jooksul on lähedalolevatelt randadelt leitud kaks soolaveekrokodilli. Enamkäidavate randade kaldapoolsetesse vetesse pannakse küll võrke välja, aga need ei aita alati ja ikka pääseb kuni seitsmemeetriseid soolaveekrokodille randadele. Me pole neid siin Darwini randadel kunagi näinud, kolm aastat tagasi mujal jõgede ääres luusides nägime neid küllaga – õhtupimeduses käisime kallaste juures krokodille lugemas, nende silmad paistavad taskulambivalguses tumepunased, nii saime teada kui palju krokodille mingi jõe ääres meil parasjagu naabriteks on.

12 AASTAT

Eile õhtul käisime mere ääres mereandide restoranis söömas ja tähistasime oma tosinat käsikäes käidud aastat. Oli ja on hea. Rohkem sõnu ei ole vaja.

Meie majast ja majasokust

Üürime tuba samas majas kus kolm aasta tagasi elasime. Kööki jagame ühe Taiwani tüdrukug Jo´ga , kohaliku taksisti Ryaniga, kahe saksa tüdruku Yvonne ja Micke´ga ja kahe Bali poisiga- Wewini ja Mady´ga. Tänu majasokule Ryanile on maja puhas ja vaikne on siin õnneks ka, me tuba on küll tänavapoolne, aga õhtuks vaibub tänavamüra.

Viimasel ajal on elust varjuna läbi käiv emotsioonitu ja mitte millstki huvituv Ryan kangetes piinades – tema elu armastus, Taiwani tüdruk Sandy kolis majast välja ja nüüd on Ryanil süda murtud. Enne oli Taiwaane siin kokku kolm, Ats nimetas neid suusakoondiseks sest nagu teised asiaadid, ei oska nemadki kõndides jalgu tõsta ja nii nad siis sahistavad koridorides edasi-tagasi, aegajaalt koperdavad millegi nähtamatu otsa ja lohisevad siis jälle edasi. Neist saaks suurepärased klassikalise suusatamise maailmameistrid kui nende maadele natuke lund tuleks.

14. juuli


Käisime nädalavahetusel Atsi töökaaslase Chris´i jahiga päikseloojangukruiisil. Kuna Chris pole tegelikult suurem asi purjetaja, siis tiirutasime sadamast välja sõites esialgu mõned minutid ringiratast ringi, siis said kaptenid õnneks sihi enam-vähem paika ja edasi jätkus sõit mõnusalt sillerdaval veel päris otse. Meie Atsiga hõivasime kohad purjeka ninas, teised – Chris, Atsi kunagine ülemus Derek ja veel mõned Chrisi sõbrad istusid ahtriosas ja lobisesid seal. Tõeliselt mõnus oli üle pika aja merel olla. Käime tihti lähedaloleval Mindil´i rannal päikseloojangut vaatamas, alati on merel mitmeid loojangule vastu purjetavaid paate ja jahte, seekord olime siis meie veel ja mitte kaldal. Päikseloojangu ajaks oli vist koterman purjedesse hakanud, olime jõudnud poolsaare juurde ning päike loojus poolsaare taha ja kahjuks jäime sellest kõige ilusamast vaatest ilma. Kaptenitele oli õlu sedavõrd maitsema hakanud, et ei märganud nad enam päikest ega keskit, valisid lihtsalt natuke vale suuna.

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Ats paneb nüüd oma tiimiga südalinnas gaasitorusid maasse, mina olen kolmandat nädalat Essingtoni koolis vuntsimas ja värvimas. Järgmisel nädalal algab kool ja siis peavad tööd valmis olema. Terve eelmise nädala olime kahe teise tüdruku – Kanada prantslase Audrey ja Lätist pärit Marinaga lasteaias seinu, uksi ja aknaraame värvimas. Appi, appi, umbes sadu lapsi lippas seal ringi ja kõik nad tahtsid teada, et mida me teeme ja kas see värv on kollane ja see sinine. Ja et mis me nimed on ja kas nad tõepoolest ei tohi värskelt värvitud seinu katsuda ja miks ometi. Seda viimast tegid mitmed neist ja siis ma puhastasin aegajalt nende väikseid varbaid tumesinisest või helekollasest värvis. Magamisajal tundusid need koledad armsad väiksed monstrumid päris toredad, aga kui siis keegi kisa lahti lõi, siis järgnesid teisedki ja päev tundus seal lasteaaias ikka kohe väga väga pikk. Nüüd oleme õnneks koolis tagasi. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis järgmisel nädalal alustan tööd liikluskorraldajana – samal ajal kui Ats ja ta töökaaslased torusid maasse panevad, peab tänavatel liikluse sulgema või ümber suunama. Kindlasti koguneb meil siin kuhjaga naljakaid tööotsi ja täitsa mõnus on selline vaheldus, kus ei teki rutiini ja kus tead, et käid küll tööl, aga tegelikult oled vaba Hunt Kriimsilm.

24. juulikuu päev

On reede õhtu, Ats serveeris suure portsu jäätist ja läks oma taldrikuitäit telekatuppa maiustama. Mina tunnen, et on aeg jälle mõned read kirja panna.

Jälle üks töine nädal sai läbi, küll on hea tunne reedel kui söök on valmis ja pesugi juba masinasse pesema pandud – järgmised kaks päeva oleme kohe täitsa niisama. Ats tegeleb tööl ikka oma torudega, see on tunduvalt lihtsam töö kui see, mida ta kolm aastat tagasi ehitusel tegi ja Atsi kui töötegijat hinnatakse kõrgelt – endine ülemus Derek proovis vahepeal juba Atsi enda juurde tagasi saada, aga praegu on Ats veel Dereku sõbra Chrisi firmas.

Mina olen ikka koolis tööl ja endiselt väga rahul oma tööga, veel paariks nädalaks peaks seal mulle tegemist jätkuma. Peale minu on veel meie seltskonnast tööle jäänud viis tegelast – inglased Sam ja Andrew, Kanada prantslased Audrey ja Ben ning Lätist pärit venelane Marina.

Sammy ja Andrew on sõbrad kes enne siia tulekut käisid kolme kuu jooksul mitmetes Aasia maades ja nüüd plaanivad Austraalia läänekallast mööda alla reisida. Mõlemad on tõeliselt vaiksed kujud, algul kahtlustasin, et ehk nad ei oskagi üldse rääkida, aga hiljem selgus, et natuke oskavad kui väga peale pressida.

Kanada prantslased Audrey ja Ben on rohkem prantslased kui kanadalased. Kuna me ise Prantsusmaal käinud ei ole, siis ei tea me, kuidas nad omal maal on, aga rändavad prantslased keda me kohanud oleme, on peaagu alati sellised natuke kasimata ja kriimud – juuksed sassis ja riided aukus. Nii ka meie prantslased. Panin nädala alguses meie omadele lastele mõeldud konnapiltidega tatoveeringud peale (jah, ka selliste asjadege tegelen ma töö ajal) ja Audrey oma oli nädala lõpus veel ilus ja kulumata samal ajal kui minu, Sammy ja Marina oma olid juba nahalt kadunud. Keegi kardab vett ja need keegi ei ole viimased kolm.

Elasime mõne prantslasega kunagi Darwinis koos ühes majas ja kasutasime ühiselt kööki. Ainuüksi kraanikausini jõudmine osutus iga päevaga aina kontimurdvamaks tegevuseks ja kui siis konte murdmata ikka kraanikausini jõudsime, siis oli see alati paksult musti nõusi täis ja konnasöödikud olid ise kadunud nagu tina tuhka. Lõpuks joonistasin suure sea näo paberile ja panin selle kööki üles. Prantslased imetlesid väga mu joonistusoskust.

Nüüd siis töökaaslastest edaisi - Ben naerab sellise häälega nagu kärgataks kusagil kõu, nii et arema verega juuresolijad vakka jäävad ja Benile ehmunult otsa vaatvad.

Marina on viimased seitse aastat Iirimaal elanud ja tuli nüüd oma elukaaslasega siia sest elukaaslase puiduäri oli sunnitud majanduslanguse tõttu uksed sulgema, ka Iirimaal on lood halvad. Algul oli ka Marina elukaaslane Peter koolimajas tööl, aga tundub, et ta oli natuke laisavõitu ning üle nädala teda tööle edasi ei jäetud. Nüüd teeb ta Darwini äärelinnas puusepatööd ja on rahul, kas tööandjal on sama tunne, ei oska öelda. Marina on linnatüdruk, kes õpib nüüd töö käigus maalri- ja aiatöid, täna istutas ta maha esimese taime.

Kinu

Eelmisel teisipäeval sai kinu - käisime peale tööd kinos Brunot vaatamas, oli veel naljakam kui Borat – ainuke asi, mis kahtlusi tekitas oli see, kui palju ses filmis ehtsusut ja palju kokkumängu on. Igatahes naerda sai kõvasti ja kuigi me kinos käimist eriti ei armasta sest alati mätsutab keegi su kõrval popkorne või krabistab kommipaberitega. Nii ka seekord – kaks hüääninaeruga naist istusid midagi mugistades me kõrval ja lasid aegajalt ebainimlikke narupahvakaid välja. Siin ei aita kuidagimoodi see kui proovid olla sallivam, lihtsalt ilmvõimatu on filmile keskenduda kui keegi oma popkorni soola sulle peale pudistab ja siis ise hullumeelselt hirnub. Siinkohal tuleb meelde viimane Draamateatri külastus kus naabriks oli vanadaam, kes oli endale terve pudeli Elizabeth Ardeni Red Doori parfüümi peale piserdanud ja kuigi tükk ja näitlejad olid suurepärased, ei saanud õhupuuduse tõttu õhtut kuidagi nautida. Hihii!

Raamatukogu ukse taga

Ootame et raamatukogu uksed avaks, tulime laupäevasel päeval linna peale patseerima ja asju ajama ning panen nüüd üle pika aja blogi üles, et oleksite me tegemistega kursis. Peame nüüd kahe nädala jooksul maalt koraks väljas käima, millegipärast on turistiviisal sellinbe kohustus ja lendame ilmselt päevaks Balile. See kõik tuleb nii äkki kuigi teadsime juba ammu ette et enne 6. augustit peame korra väljas käima. Nüüd otsime häid lennupakkumisi, homme aga võtame raamatud ja läheme parki vaba päeva nautima, midagi head söögipoolist ja külmad joogid võtame samuti ühes :)
Marina, Ben ja Audrey
Pintslijäätis

Üks loojang Darwini lahel


See mees tegi selle maja vundamendi, ok, mitte päris üksi




Kruiisimas

Merekarud Ats ja Chris :-)