Adressi muutus

Kolisime tana, meie uus aadress on

Sirli ja Ats
52 Budge Street
Blenheim
South Island
New Zealand

Kaikoura ymbusest veel moned pildid teile

Blenheim

18. oktoober

Ja jõudimegi Blenheimi järgmisel päeval, vaatasime randadest ja seal pikutavatest hüljestest kuidagimoodi mööda, raske see oli ja mõelda vaid, millised karbid sinna randadele maha jäid... 

Juba järgmisel päeval leidime Blenheimis ka tööd – kaks päeva oleme käinud pisikesi viinamarjataimi pookimas lähedalolevas kasvanduses. Oh milline tegu selle veinimaqjandusega ikka on, enne kui klaasid valget või siis punast veini täis saab valada. Austraalias nägime kasvanduse üht osa, siin aga saame jällegi targemaks ja näeme, mismoodi taimi poogitakse. Vähe sellest, teeme seda ise nüüd kuu aega ja siis peale seda hakkame jälle ringi rändama, vabad kui tuul.

Kirjutan siia ka meile telefoninumbri igaks juhuks, kui kellegi miskit pakilist või tahab niisama helistada: (0064) 021 061 40 97.

0064 peab alati ette võtma. Aadress on meil ka kuuks ajaks, see on

Blenheim Backpackers

27 Budge Street

Blenheim

South Island

New Zealand

Nii et kel soovi, pastakad pihku, novembri lõpuni saame kirjad sellelt aadressilt kätte. Kiri peaks siia tulema umbes 2 nädalat. Memmele palun teatage kindlasti me aadress, nii tahaks tema tegemistest teada!

13. oktoober

13. oktoober

Laisklesime eile terve päeva Kaikoura lähedal, pühapäev, mis algas pannkookidega. Hommikusöögilaua ja toolid seatsime üles nii, et einestamise ajal majesteetlikke mäetippe nägime, all voolas jõgi ja kõikjal me ümber õitsesid kollaste õitega eiteamispõõsad kogu oma ilus. Hiljem võidsime end päiksekreemiga kokku ja laislesime lihtsalt terve päeva päikse käes. Õhtupoole kippus küll viluks, aga saime siiski dušivee soojaks ja end kord pilve alt välja tuleva, kord pilve alla mineva päikse all mõnusalt puhtaks nühkida. Matkadušš on meil sedapuhku samasugune nagu Austraalias rännates, ajab kenasti asja ära.

Lootsime Kaikouras tööd leida, aga üsna ruttu sai selgeks, et praegu ei ole nii väikses kohas veel abilisi vaja. Õige hooaeg, kui vaalakuulus Kaikoura mattub turistihordide alla, algab alles kuu-pooleteise pärast. Siis on hädasti köökidesse, restoranidesse, poodidesse ja mujale abijõudu vaja. Meie aga ei taha nii kaua oodata ja nii liikusimegi täna üles lõuna poole, Blenheimi linna suunas. Mitte et me muidugi neid sadat kilomeetrit oleks suutnud ära sõita...kaugel sellest, sest ette jäi nii palju randasid. Mina ei tea, kust Ats selle koriluse kombe sai, aga mina tean küll, kust see minule külge hakkas. Mäletan selgelt, kuidas tädi Lehte endale Samuli hoovi veskikivile rannakive kogus ja kui talle külla läksin, siis näitas oma kivikogu. Ja ega nii kaugele suguvõsavõrestikku ei tasugi minna – Memmel ju hakkavad kohe käed sügelema, kui rannal mõnd ilusat kivi näeb, mis tema aias oi kui kena võiks välja näha. Ja liiv on talle alati ilus ja merekarbid ja puujuurikad. Isegi pea igas pilves oskab ta mõnd looma või eset näha, pingutagu ma silmi nii palju kui jaksan, aga tihti jääb minu silmadele nägemata mõni draakon või koer või kes teab kes veel. Alles see oli möödunud suvel, kui me memme ja Atsiga maja taga sašlõkki ja sinihallitusjuustušampinjone sõime ja memm juhtis üsna ootamatult me tähelepanu taeva all ringi purjetavale teekannule. Hetkeks panin selle rummkoola arvele, mis memmele soojal lahedal suvepäeval mekkima hakkas, aga siis kauaaegsel vaatlemisel tundsime meiegi taevas midagi kannu ja kaanetaolist ujuvat. Kaas oli küll teekannust mõned sentimeetrid eespool, aga see ei oma tegelikult üldse tähtsust. Oli kann mis kann.

Igatahes oleme me siin pool maakera paar parajat korilast, kes ei saa mitte randa maha jätta kenasi karpe, kive ega puujuppe. Muidugi asume leidudega õhinal oma karupruuni kodu kaunistama, sest inimesel on juba kord totter komme kõik asjad oma koju tassida ja siis hiljem neid silmitseda. Nii on me auto armatuurlaual mõnikümmend kivi ja merekarpi, üks suur käbi. Peegli küljes ripub suur Paua karp, mida leidub vaid Uus-Meremaal. Otse raadio all on linnupesa. Atsi akna juures on ookeanis täiuslikult siledaks uhutud puu ja samalaadne väike puunott ripub minu päiksevarjukalapaka küljes. Loodan vaid, et Ats väga kibedat sõitu ei tee, muidu kukub see nott mulle pähe, aga mujale panna teda ka ei saa, sest ta sobib sinna päikesevarjuklapaka külge nii hästi.

Voodi all on kaks kotti – ühes kivid, teised parimad Pauad, mida rannalt leidnud oleme. Paua on ühe suure ilusa merekarbi nimi maoori keeles. Pauasi süüakse ka ja eriti moes on ehted nendest. Meiegi seisime kaua poes neid ehteid silmitsedes, aga ei ostnud ühtegi. Tahaks ise midagi valmis meisterdada, sest omatehtud asjadel, teadagi, on kordi ja kordi rohkem soojust sees.

Niisiis oleme täna vaid umbes viiskümmend kilomeetrit Blenheimi poole sõitnud. Randadel aga mitmeid tunde veetnud. Siinsed rannad ei ole kõige ilusamat laadi – musta vulkaanilise liivaga. Küll aga on vee värv võrratu, kui päike paistab. Lõunasööki jagasime parve kajakatega, kes nagu kajakad ikka, omavahel iga iva pärast kaklema hakkasid ja nokad inetult üksteise poole ähvardavalt õieli ajasid.

Pauaotisimistuhinas, nina maas, vaatasime tihti ka ookeani poole- äkki, nii imekombel, kuigi ei ole see hooaeg, tuleb rannale üks hüljes ja killer whale tuleb ja napsab ta kinni. Mitte et me hüljeste otsa näha sooviks, oo ei, aga lihtsalt väga tahaks tapjavaalu näha. Loodusfilmides oleme sellist vaalade kaldale sööstmist näinud, seda võib juhtuda nii Uus-Meremaal kui ka Tšiilis. Praegu aga ei ole kahjkuks tapjavaalad siinsetes vetes. Nii et jääb vaid üle Tšiili...

Küll aga nägime mitmeid ja mitmeid ja mitmeid hülgeid – küll poegi, küll paksukssöönud emaseid ja isaseid. Ühele hülgepojale, kes kividel magas, tegime pai ka, ei osanud meid vist veel eriti karta ja mis meist ikka karta. Teised, suuremad aga olid küll arglikumad, sammuke neile lähemale ja juba nad loivasid vaevaliselt kivemööda mere poole. Üks eriti julge tegelane aga suutis meid algul oma julgusega üllatada, siis meid mõlemaid ehmatada. See oli üks päris suur isasloom, kes Atsist kõvasti kõrgemal kaljunukil lebas ja siis äkki ootamatult kiiresti alla hakkas liikuma. Ats püsis ühel kohal, sest arvas, et hüljes lihtsalt tahab temast mööda minna, aga tegelikult tahtis hoopis Atsi hammustada. Väiksel kivil nagu Ats seal oli, selja taga lained, tundus hetkeks, et hülgel on kindel plaan Ats kivilt maha lainetemöllu lükata. Õnneks aga nii ei juhtunud, küll aga hakkas hüljes põgenevat Atsi taga ajama. Kohmakad maa peal, vilkad vee all, jäi siiski kahejalgne õnneks võitu ja hüljes jäi laisalt kivile edasi põõnutama. Kui ohtlik osa sai läbi, tekkis Atsil väike kiusamismoment, et vaat kus hülgešaakal, ah et ajab teda taga. Nii ta siis kordas seda tagaajamist veel paaril-kolmel korral ja siis oli nalja palju. Ja mina muidugi jäädvustasin eemal seda hetke. Vaat kui kiuslikud me oleme...

Albatrossid olid eemal rannal seda vaatemängu jälgimas, aga hoidsid targu distantsi. Eelmisel korral Uus-Meremaal rannaalasid kammides võttis Ats ju pingviini sülle, mis siis veel albatrossidega juhtuda oleks võinud, kes teab

Õhtu käes

Nüüd oleme õhtule jäänud, mina klõbistan vaikselt voodis arvutil ja Ats vaatab lakke. Voodi on mõnus ja mugav. Eelmine kord hääletamisreis sel maal oli küll eriti meeldejääv ja omamoodi, aga tuleb tunnistada, et oma autoga on ikka parem ringi liikuda. Saame olla nii kaua seal, kus parasjagu tahame olla. Vihmapäevadel (seni on olnud vaid üks vihmane pärastlõuna) saame vabalt olla bussis seest ja mitte ainult voodil, sest voodi on kavalat konstrueeritud, nii et päeval saab ta poolenisti siise lükata ja nii jääb vaba ruumi

Õhtud ja hommikud on külmad. Hommikud natuke ebameeldivad, eriti siis, kui päike tõuseb kusagilt mägede või suurte puude tagant. Kuna uni läheb vara ära, siis ootame tavaliselt voodis päikese tulekut, loeme niikaua. Hommikusöögiks oleme peekonit ja muna praadinud, eilsed pannkoogid olid heaks vahelduseks. Kodusööki igatseme taga, siin on asjad teise maitsega. Gaaspliit on õnneks kahe auguga, saame lõuna ajal õhel ajal nii kartuleid keeta kui ka näiteks mingit kastet teha. Makaronid ja kiirnuudlid on endiselt päevakorral, kuna neid hea lihtne teha ja tunduvad tegusa päeva järel alati maailma parima toiduna. Puuvilja sööme palju, kiivid on siin eriti maitsvad ja magusad, eks kiivi sünnimaal ju peagi nii olema.

Homme siis üritame randadest mööda vaadata ja Blenhaimi jõuda. 50 kilomeetri...ma ei tea . Kui saab, teeme seal tööd. Rahaliselt saame veel mõnda ega ilusti hakkama, aga kuni veel päris soojaks läinud ei ole ja mägedes alles lumi maas, siis teeksime enne umbes kuu aega kusagil tööd ja siis soojade ilmadega hakkaks matkama. Saapad on juba sisse kantud ja muu varustuski kibeleb juba matkaradadele minema. Telki oleme vaid kodus kord proovinud. Sulgmagamiskotid on eriti soojad ja uni neis hea. Vastu hommikut poeme tavaliselt kottidesse, siis kui päike tõuseb, on kõige jahedam. Öösel piisab kahest üksteise peale pandud topeltlaiast tekist.

Hoiame MP3-e mängija aega ikka veel nii nagu ta kodust lahkudes jäi. Siis teme alati, mis kell teil seal on. Naljakas, mõtlesin just täna rannal kõndides - telefon ei helise kunagi enam viimasel ajal. Mõnus on olla selle helinata, vähemalt praegu. Olla ja elada looduse keskel ja kiusata vahetevahel ainult natunatuke mõnd hüljest või kajakat.

Nüüd aga, hea ööd. Leidsime mõnusa koha ookeanist natuke eemal, võimsate lainete kohin aga on siiski piisavalt lähedal, et uinutava kohinaga meid tänasest päevast homsesse suigutada. Head und, kallid kodused! Me pole tegelikult üldse kaugel maal. Maailm on tegelikult nii väikene, hea on seda teades magama heita :-)

Kuidas Ats hyljest kiusas

Kaikouras

back in business

Punaste kardinatega karupruun kodu :-) 6. oktoober

Viimased viis päeva oleme agaralt matkaautot otsinud. Praegu ei ole veel turismihooaeg ja seega on ka autode pakkumine väiksem. Käisime vaatamas mitmeid ja mitmeid päevinäinud matkabusse, mis olid juba kordi ja kordi ja kordi Uus-Meremaale tiiru peale teinud, kord ühe, kord teise omanikuga. Voodid on neile autodele tavaliselt juba sisse ehitatud ja ka muu kama – matkavarustus alates gaasipliidi ja laua-toolidega, lõpetades voodiriiete ja kööginõudega, antakse tavaliselt autoga alati kaasa. Ühe ränduri pärandus teisele.

Need autod, mida meie nägime, olid juba natuke LIIGA palju neid maanteid mööda vuranud. Kui roosteuss ei olnud bussi purenud, siis kindlasti logises kusagilt või nägi auto üldse õnnetukene välja. Kõmpisime ühest linnaosast teise ja otsisime seda õiget. Mitte liiga vana, mitte liiga suure mootoriga, mitte liiga väikest jne jne. Head infot ja ostu-müügikuulutusi leiab tavaliselt hostelite teadetetahvlitelt, saatsime kuulutuste peale sõnumeid ja panime ka ise kuulutuse üles. Eile leidimegi endale sellise vahva karupruuni kodu, millel punased kardinad akendel. Sakslastest seljakotirändurid olid selle autoga kolm kuud ringi tiirutanud, enne seda aga ei olnud auto backpackerite kasutuses olnud. Seega ei olnud ka voodit ega mingit muud varustust.

Aga pole hullu, saamegi ise oma kodu kujundada :-) - Ats kruvis oma kuldsete töömehekätega tagumised pingid bussist välja ja nüüd kujundame üksteisevõidu oma uut ratastega kodu. Täna ostsime voodimaterjali ja homme loodame voodi sisse saada. Madratsid saime oma hostelipidajalt ja tekid-padjad-voodiriided soetasime ka täna. Voodi tuleb kõrgemate jalgadega, nii et sinna alla mahuvad me seljakotid ja toidukastid ja osad riided.

Ülehomme loodame linnast ära minna, tahaks juba siit minema! Siiski päris rändama me veel ei lähe, plaanime algul leida ühe väiksema koha, kus natuke töötada ja siis, soojemate ilmade saabudes, oma rännuteed alustada. Kuidas tgelikult läheb, eks see ole paista, pikemaid plaane me endiselt teinud ei ole.

Praegu on ilmad veel muutlikud. Üleeile oli suvesoe ilm, eile aga vihmane ja hall. Täna kord nii, kord naa. Kõrged lumised mäetipud eemal aga annavad märku sellest, et kõrgemates kantides kevad veel nii kiiresti ei tule. Aga mida kauem ta tuleb, seda ilusam ta tuleb – nii ütles meile muhe naabrihärra, kes eile meiega juttu tuli ajama, kui me just parasjagu oma äsjasoetatud matkabussi vuntsisime.

Õitsevate puude ilu ei jõua ära imetleda. Õitsevad ka võilill, igihali ja meelespea, täpselt samasugused nagu meie kodu võilill, igihali ja meelespea. Kask ei ole veel täies lehes, aga saialill õitseb hoolega – naljakas, meil ju õitseb saialill alles suve lõpupoole ja siin juba kevadel vara...

Nüüd on meil ka sim-kaart ja telefoninumber. Asjad hakkavad arenema ja palju on juba korda aetud. Õigete poodide, inimeste, kaupade, teenuste jms leidmine võõras kohas ei ole alati kõige lihtsam, aga see ongi ju mujal hakkama saamise üks osa – otsima ja leidma lihtsalt peab, muud võimalust ei ole :-).

Oih ja minu kott tuli ka viimaks kohale, oli selline natuke patukahetseja olekuga. Ma hakkasin juba vaikselt pabistama, et kott ei tulegi, aga Ats lohutas siis, et küllap on mu kott nagu mina ise - jään Atsis hetkeks maha midagi kusagil vaatama ja uurima ja olengi korraks eksinud :-)

Taas seda vorratut maad avastamas 10. oktoober

Tana on 10. oktoober ja oleme Lounasaare idarannikul Kaikouras, see paik siin on kuulus vaalavaatluste poolest. Hylgeid oleme kohanud ja loodus on siin vorratu, tana oobisime lumiste magede juures, joe aares. Vaalu tahaks naha, aga vaatame veel enne ringi - paris kulukas on see paadisoit - 1400 krooni yks inimene. Ehk saame kuidagi teisel moel, ei tahaks tuurile minna vaid vaalu ise kuidagi loomulikumal moel naha...kindlasti millagi leiame selleks voimaluse. Kui mitte nyyd, siis kindlasti hiljem :-)

Paar pilti ka :-)

Seiklus algab nüüd

1.oktoober 2008


Uus-Meremaal on kevad. Oleme lõunasaare suurimas linnas Christchurchis. Saabusime eile ja veel ei ole aru saanud, mis ajavööndis täpselt viibime. Eile lennujaamast bussiga kesklinna sõites ja oma hostelit otsides olime väsinud, kuid siiski küllalt erksad, et selle maa kevadet õhus ja oma ümber tunda ja tajuda. Aedades ja parkides õitsevad nartsissid, paljud teised lilledki ning puud ja põõsad on õitekuhilate all lookas - imetlust tekitavad roosipuud, milliseid me enne näinud ei ole. Meetri-pooleteise kõrgused jämeda tüvega roosipuud. Urmas ehk oskaks neile täpse nime ka anda, aga meie jaoks täiesti haruldased. Rododendronid õitsevad ja paljud puud, kellele me nime ei oska anda – võrratute õitega. Palju on ka vanu tuttavaid – tõlvikpuu ehk cabbage tree, kelle taimetited meil endilgi kodus pottides sirguvad. Linaliiliad ehk flaxid on tavalised ja neid kohtab aedades palju. Linnud laulavad, on tõeline kevade tunne.

Teel siia

Irge ja Mart lehvitasid meile viimase hetkeni Tallinna lennujaamas järele – veel siiski, kui me turvaväravate vahel hetkelises kimbatuse olime ja muudkui piiksusime ja piiksusime. Selgus, et me saapad olid need piiksumise tekitajad ja nii tuli meil saapad enne turvaväravatest läbi minemist jalast ära võtta ja needki valvsa skanneerimismasina sisse sööta. Mina võitlesin alles oma saabastega ja need paeltega, kui Ats juba väravast läbi oli ja nägin teda ja turvatöötajat hoolega me käsipagasisse kaasa võetud kotti kroukimas jai Ats ise tegi ta mulle sellised kahtlased nägusi, nagu ma oleksin millegagi hakkama saanud. No ega siis mina ei teadnud, et isegi nüridat võinuga ei tohi lennukisse kaasa võtta :-) Nuga muidugi konfiskeeriti ja millegipärast ka sulatatud juustu karp. Ma oleksin kangesti teada tahtnud, miks see juust meilt ära võeti, juustukuklid jäeti alles, aga juust võeti ära. Mida ohtlikku me selle juustuga küll lennukis oleksime võinud ette võtta… Juustupommi valmistada? :-) No kuradile see juust, õnneks oli meil vorsti ka ja Frankfurdi lennujaamas valmistasime endale mõnusa söömaaja vaiksemas nurgakeses. Sealne lennujaam on üüratult suur ja lai, tükk aega võttis, enne kui leidsime oma terminaali üles, pidime sinna skyline-ga ehk siis sellise väikese metrooga sõitma. Dubais oli vist kunagi midagi taolist, aga enam ei mäleta kindlalt. Igatahes väga suur ja eksitav lennujaam. Leidsime oma terminaali, sõime ja tegime aega parajaks – seitse tundi tuli järgmist lendu oodata ja lennujaamad ei ole teadagi kõige lõbusamad kohad, kus aega veeta. Väsimusega tuli ja külmatunne, õnneks olime kodus oma pagasisse pooliku pudeli Vana Tallinnat sokutanud, nüüd kulus see marjaks ära. Soe tuli kehasse ja lõbusam hakkas ka, aga see mõju kestis paraku vaid lühikest aega - asemele hiilis aina tugevnev tung end kusagile pikali sokutada ja lihtsalt kõike unustades magada. Aga kus sa saad – on ju vaja minna maailma avastama ja lennukist une pärast maha jääda oleks ka pisut täbar. Tiksusime siis pisitasa, kuni viimaks tehti check-in lahti.

Keegi peab maha jääma…

Vahel juhtub nii, et lennufirmad on mõned lennud üle müünud ja tegelikult ei ole võimalik kõigil pileti soetanutel oma sihtkohta saada. Keegi peab maha jääma…. Oma kõige armastusväärsemat “Good evening-ut” check- ini müüjale öeldes ja salaja lootes, et see kena “good evening” annab meil võimaluse saada aknaalust kahele mõeldud istekohta tegi Qantase lennufirma deskitöötaja meile teatavaks, et just täna on selline päev, kus kõik ei mahu lennukile. Vabatahtlikele mahajääjatele pakuti majutust lennujaama hotellis Frankfurdis ja 600 euro suurust valuraha. Juba see esmalt mainitud suur voodi, padi ja tekk tegid meid eriti erksateks, mis siis veel 18 000 kroonist rääkida. SOLD! Me ei lenda täna! Tegime siis hästi kannatajad näod ette, nagu oleks sel õhtul lendamine meile siiski eriti tähtis ja lasime end hotelli sõidutada :-)

Juba tund hiljem mõnulesime vahuvannis, vaatasime aknast õhtuseid linnatulesid ning tõstsime Qantase ja Frankfurdi tervituseks viimase Vana Tallinna klaasid. Tegelikult küll, tuleb tunnistada, jõime otse pudelist, sest seda vähest allesjäänut oleks lausa narr olnud klaasist juua… :-)

Järgmisel päeval sõime Qantase kulul mõnusas restoranis, mina valisin kala- ja Ats hirveliha. Ka hiidkrevetid ja pannkoogid maitsesid hästi. Õhtul olime jälle tagasi lennujaamas, sedapuhku aga puhanumad ja valmis lendama tunde ja tunde ja tunde.

Tasuta õhtusööke ei ole olemas

Ja me lendasimegi tunde ja tunde ja tunde. Vahepeatused olid Singapuris ja Sydneys. Esimeses neist ostsime endale väikese sülearvuti, et te meile reisiblogi kaudu aimu saaksite, mida me siin ette võtame. Samas on hea, kui on oma arvuti ja programmid seal sees, sest paljudes internetikohvikutes siin Skaipi üldse installeeritud ei olegi ja ise ei tohi seda samuti teha. Praegu teen selle väikese arvuti-vidinaga tutvust, vahepeal viskab mulle mingeid vimpkasid, aga muidu on hea ja kerge – kaalub kõigest natuke üle kilo ja seega hea seltsiline reisimisel. Loomulikult ei unusta ma ära ka paberkirju – neil on teatavasti ju hoopis teine lõhn ja sõnum. Sellist saada on ju imehea! Ja kirjutamisega on sama tunne…paber on parem. Aga teie, kullaksesed, olete ju nii laiali ja kõik ei saa ju ka kogu aeg memme juures me paberkirju käia lugemas. Kuigi võiksite…

Kott, tule juba!

Nüüd kaldusin teemast kõrvale…there are no such thing like free dinners! Ja see sai meile üha selgemaks ja selgemaks, kui me Christchurchi lennujaamas oma seljakotte kogu oma maise varaga ootasime. Ja kuidas siis saal üha tühjemaks ja tühjemaks jäi ja lõpuks olime seal vaid meie kaks ja veel paar õnnetukest, kelle kotid olid kaduma läinud. Qantas kaotas me pagasi ära! Midagi pidi halvasti minema :-)) Meile anti esmatarvete pakike hiigelsuurte t-särkide ja lühikeste pükstega ja hambaharjad-pastad ja muud vidinad ja lubati otsida me kotte maa alt ja maa pealt. Täna toodi Atsi kott, aga minu kotist pole lõhnagi. Ja võite arvata – kogu me uus varustus on neis kottides… Nii me siin praegu oleme – Ats magab ajavahe väsimust keset päist päeva ja mina ootan oma kotti ja kriban. Kott, tule juba!!!!