Seiklus algab nüüd

1.oktoober 2008


Uus-Meremaal on kevad. Oleme lõunasaare suurimas linnas Christchurchis. Saabusime eile ja veel ei ole aru saanud, mis ajavööndis täpselt viibime. Eile lennujaamast bussiga kesklinna sõites ja oma hostelit otsides olime väsinud, kuid siiski küllalt erksad, et selle maa kevadet õhus ja oma ümber tunda ja tajuda. Aedades ja parkides õitsevad nartsissid, paljud teised lilledki ning puud ja põõsad on õitekuhilate all lookas - imetlust tekitavad roosipuud, milliseid me enne näinud ei ole. Meetri-pooleteise kõrgused jämeda tüvega roosipuud. Urmas ehk oskaks neile täpse nime ka anda, aga meie jaoks täiesti haruldased. Rododendronid õitsevad ja paljud puud, kellele me nime ei oska anda – võrratute õitega. Palju on ka vanu tuttavaid – tõlvikpuu ehk cabbage tree, kelle taimetited meil endilgi kodus pottides sirguvad. Linaliiliad ehk flaxid on tavalised ja neid kohtab aedades palju. Linnud laulavad, on tõeline kevade tunne.

Teel siia

Irge ja Mart lehvitasid meile viimase hetkeni Tallinna lennujaamas järele – veel siiski, kui me turvaväravate vahel hetkelises kimbatuse olime ja muudkui piiksusime ja piiksusime. Selgus, et me saapad olid need piiksumise tekitajad ja nii tuli meil saapad enne turvaväravatest läbi minemist jalast ära võtta ja needki valvsa skanneerimismasina sisse sööta. Mina võitlesin alles oma saabastega ja need paeltega, kui Ats juba väravast läbi oli ja nägin teda ja turvatöötajat hoolega me käsipagasisse kaasa võetud kotti kroukimas jai Ats ise tegi ta mulle sellised kahtlased nägusi, nagu ma oleksin millegagi hakkama saanud. No ega siis mina ei teadnud, et isegi nüridat võinuga ei tohi lennukisse kaasa võtta :-) Nuga muidugi konfiskeeriti ja millegipärast ka sulatatud juustu karp. Ma oleksin kangesti teada tahtnud, miks see juust meilt ära võeti, juustukuklid jäeti alles, aga juust võeti ära. Mida ohtlikku me selle juustuga küll lennukis oleksime võinud ette võtta… Juustupommi valmistada? :-) No kuradile see juust, õnneks oli meil vorsti ka ja Frankfurdi lennujaamas valmistasime endale mõnusa söömaaja vaiksemas nurgakeses. Sealne lennujaam on üüratult suur ja lai, tükk aega võttis, enne kui leidsime oma terminaali üles, pidime sinna skyline-ga ehk siis sellise väikese metrooga sõitma. Dubais oli vist kunagi midagi taolist, aga enam ei mäleta kindlalt. Igatahes väga suur ja eksitav lennujaam. Leidsime oma terminaali, sõime ja tegime aega parajaks – seitse tundi tuli järgmist lendu oodata ja lennujaamad ei ole teadagi kõige lõbusamad kohad, kus aega veeta. Väsimusega tuli ja külmatunne, õnneks olime kodus oma pagasisse pooliku pudeli Vana Tallinnat sokutanud, nüüd kulus see marjaks ära. Soe tuli kehasse ja lõbusam hakkas ka, aga see mõju kestis paraku vaid lühikest aega - asemele hiilis aina tugevnev tung end kusagile pikali sokutada ja lihtsalt kõike unustades magada. Aga kus sa saad – on ju vaja minna maailma avastama ja lennukist une pärast maha jääda oleks ka pisut täbar. Tiksusime siis pisitasa, kuni viimaks tehti check-in lahti.

Keegi peab maha jääma…

Vahel juhtub nii, et lennufirmad on mõned lennud üle müünud ja tegelikult ei ole võimalik kõigil pileti soetanutel oma sihtkohta saada. Keegi peab maha jääma…. Oma kõige armastusväärsemat “Good evening-ut” check- ini müüjale öeldes ja salaja lootes, et see kena “good evening” annab meil võimaluse saada aknaalust kahele mõeldud istekohta tegi Qantase lennufirma deskitöötaja meile teatavaks, et just täna on selline päev, kus kõik ei mahu lennukile. Vabatahtlikele mahajääjatele pakuti majutust lennujaama hotellis Frankfurdis ja 600 euro suurust valuraha. Juba see esmalt mainitud suur voodi, padi ja tekk tegid meid eriti erksateks, mis siis veel 18 000 kroonist rääkida. SOLD! Me ei lenda täna! Tegime siis hästi kannatajad näod ette, nagu oleks sel õhtul lendamine meile siiski eriti tähtis ja lasime end hotelli sõidutada :-)

Juba tund hiljem mõnulesime vahuvannis, vaatasime aknast õhtuseid linnatulesid ning tõstsime Qantase ja Frankfurdi tervituseks viimase Vana Tallinna klaasid. Tegelikult küll, tuleb tunnistada, jõime otse pudelist, sest seda vähest allesjäänut oleks lausa narr olnud klaasist juua… :-)

Järgmisel päeval sõime Qantase kulul mõnusas restoranis, mina valisin kala- ja Ats hirveliha. Ka hiidkrevetid ja pannkoogid maitsesid hästi. Õhtul olime jälle tagasi lennujaamas, sedapuhku aga puhanumad ja valmis lendama tunde ja tunde ja tunde.

Tasuta õhtusööke ei ole olemas

Ja me lendasimegi tunde ja tunde ja tunde. Vahepeatused olid Singapuris ja Sydneys. Esimeses neist ostsime endale väikese sülearvuti, et te meile reisiblogi kaudu aimu saaksite, mida me siin ette võtame. Samas on hea, kui on oma arvuti ja programmid seal sees, sest paljudes internetikohvikutes siin Skaipi üldse installeeritud ei olegi ja ise ei tohi seda samuti teha. Praegu teen selle väikese arvuti-vidinaga tutvust, vahepeal viskab mulle mingeid vimpkasid, aga muidu on hea ja kerge – kaalub kõigest natuke üle kilo ja seega hea seltsiline reisimisel. Loomulikult ei unusta ma ära ka paberkirju – neil on teatavasti ju hoopis teine lõhn ja sõnum. Sellist saada on ju imehea! Ja kirjutamisega on sama tunne…paber on parem. Aga teie, kullaksesed, olete ju nii laiali ja kõik ei saa ju ka kogu aeg memme juures me paberkirju käia lugemas. Kuigi võiksite…

Kott, tule juba!

Nüüd kaldusin teemast kõrvale…there are no such thing like free dinners! Ja see sai meile üha selgemaks ja selgemaks, kui me Christchurchi lennujaamas oma seljakotte kogu oma maise varaga ootasime. Ja kuidas siis saal üha tühjemaks ja tühjemaks jäi ja lõpuks olime seal vaid meie kaks ja veel paar õnnetukest, kelle kotid olid kaduma läinud. Qantas kaotas me pagasi ära! Midagi pidi halvasti minema :-)) Meile anti esmatarvete pakike hiigelsuurte t-särkide ja lühikeste pükstega ja hambaharjad-pastad ja muud vidinad ja lubati otsida me kotte maa alt ja maa pealt. Täna toodi Atsi kott, aga minu kotist pole lõhnagi. Ja võite arvata – kogu me uus varustus on neis kottides… Nii me siin praegu oleme – Ats magab ajavahe väsimust keset päist päeva ja mina ootan oma kotti ja kriban. Kott, tule juba!!!!