Friday, October 17, 2008

13. oktoober

13. oktoober


Laisklesime eile terve päeva Kaikoura lähedal, pühapäev, mis algas pannkookidega. Hommikusöögilaua ja toolid seatsime üles nii, et einestamise ajal majesteetlikke mäetippe nägime, all voolas jõgi ja kõikjal me ümber õitsesid kollaste õitega eiteamispõõsad kogu oma ilus. Hiljem võidsime end päiksekreemiga kokku ja laislesime lihtsalt terve päeva päikse käes. Õhtupoole kippus küll viluks, aga saime siiski dušivee soojaks ja end kord pilve alt välja tuleva, kord pilve alla mineva päikse all mõnusalt puhtaks nühkida. Matkadušš on meil sedapuhku samasugune nagu Austraalias rännates, ajab kenasti asja ära.


Lootsime Kaikouras tööd leida, aga üsna ruttu sai selgeks, et praegu ei ole nii väikses kohas veel abilisi vaja. Õige hooaeg, kui vaalakuulus Kaikoura mattub turistihordide alla, algab alles kuu-pooleteise pärast. Siis on hädasti köökidesse, restoranidesse, poodidesse ja mujale abijõudu vaja. Meie aga ei taha nii kaua oodata ja nii liikusimegi täna üles lõuna poole, Blenheimi linna suunas. Mitte et me muidugi neid sadat kilomeetrit oleks suutnud ära sõita...kaugel sellest, sest ette jäi nii palju randasid. Mina ei tea, kust Ats selle koriluse kombe sai, aga mina tean küll, kust see minule külge hakkas. Mäletan selgelt, kuidas tädi Lehte endale Samuli hoovi veskikivile rannakive kogus ja kui talle külla läksin, siis näitas oma kivikogu. Ja ega nii kaugele suguvõsavõrestikku ei tasugi minna – Memmel ju hakkavad kohe käed sügelema, kui rannal mõnd ilusat kivi näeb, mis tema aias oi kui kena võiks välja näha. Ja liiv on talle alati ilus ja merekarbid ja puujuurikad. Isegi pea igas pilves oskab ta mõnd looma või eset näha, pingutagu ma silmi nii palju kui jaksan, aga tihti jääb minu silmadele nägemata mõni draakon või koer või kes teab kes veel. Alles see oli möödunud suvel, kui me memme ja Atsiga maja taga sašlõkki ja sinihallitusjuustušampinjone sõime ja memm juhtis üsna ootamatult me tähelepanu taeva all ringi purjetavale teekannule. Hetkeks panin selle rummkoola arvele, mis memmele soojal lahedal suvepäeval mekkima hakkas, aga siis kauaaegsel vaatlemisel tundsime meiegi taevas midagi kannu ja kaanetaolist ujuvat. Kaas oli küll teekannust mõned sentimeetrid eespool, aga see ei oma tegelikult üldse tähtsust. Oli kann mis kann.


Igatahes oleme me siin pool maakera paar parajat korilast, kes ei saa mitte randa maha jätta kenasi karpe, kive ega puujuppe. Muidugi asume leidudega õhinal oma karupruuni kodu kaunistama, sest inimesel on juba kord totter komme kõik asjad oma koju tassida ja siis hiljem neid silmitseda. Nii on me auto armatuurlaual mõnikümmend kivi ja merekarpi, üks suur käbi. Peegli küljes ripub suur Paua karp, mida leidub vaid Uus-Meremaal. Otse raadio all on linnupesa. Atsi akna juures on ookeanis täiuslikult siledaks uhutud puu ja samalaadne väike puunott ripub minu päiksevarjukalapaka küljes. Loodan vaid, et Ats väga kibedat sõitu ei tee, muidu kukub see nott mulle pähe, aga mujale panna teda ka ei saa, sest ta sobib sinna päikesevarjuklapaka külge nii hästi.


Voodi all on kaks kotti – ühes kivid, teised parimad Pauad, mida rannalt leidnud oleme. Paua on ühe suure ilusa merekarbi nimi maoori keeles. Pauasi süüakse ka ja eriti moes on ehted nendest. Meiegi seisime kaua poes neid ehteid silmitsedes, aga ei ostnud ühtegi. Tahaks ise midagi valmis meisterdada, sest omatehtud asjadel, teadagi, on kordi ja kordi rohkem soojust sees.


Niisiis oleme täna vaid umbes viiskümmend kilomeetrit Blenheimi poole sõitnud. Randadel aga mitmeid tunde veetnud. Siinsed rannad ei ole kõige ilusamat laadi – musta vulkaanilise liivaga. Küll aga on vee värv võrratu, kui päike paistab. Lõunasööki jagasime parve kajakatega, kes nagu kajakad ikka, omavahel iga iva pärast kaklema hakkasid ja nokad inetult üksteise poole ähvardavalt õieli ajasid.


Pauaotisimistuhinas, nina maas, vaatasime tihti ka ookeani poole- äkki, nii imekombel, kuigi ei ole see hooaeg, tuleb rannale üks hüljes ja killer whale tuleb ja napsab ta kinni. Mitte et me hüljeste otsa näha sooviks, oo ei, aga lihtsalt väga tahaks tapjavaalu näha. Loodusfilmides oleme sellist vaalade kaldale sööstmist näinud, seda võib juhtuda nii Uus-Meremaal kui ka Tšiilis. Praegu aga ei ole kahjkuks tapjavaalad siinsetes vetes. Nii et jääb vaid üle Tšiili...


Küll aga nägime mitmeid ja mitmeid ja mitmeid hülgeid – küll poegi, küll paksukssöönud emaseid ja isaseid. Ühele hülgepojale, kes kividel magas, tegime pai ka, ei osanud meid vist veel eriti karta ja mis meist ikka karta. Teised, suuremad aga olid küll arglikumad, sammuke neile lähemale ja juba nad loivasid vaevaliselt kivemööda mere poole. Üks eriti julge tegelane aga suutis meid algul oma julgusega üllatada, siis meid mõlemaid ehmatada. See oli üks päris suur isasloom, kes Atsist kõvasti kõrgemal kaljunukil lebas ja siis äkki ootamatult kiiresti alla hakkas liikuma. Ats püsis ühel kohal, sest arvas, et hüljes lihtsalt tahab temast mööda minna, aga tegelikult tahtis hoopis Atsi hammustada. Väiksel kivil nagu Ats seal oli, selja taga lained, tundus hetkeks, et hülgel on kindel plaan Ats kivilt maha lainetemöllu lükata. Õnneks aga nii ei juhtunud, küll aga hakkas hüljes põgenevat Atsi taga ajama. Kohmakad maa peal, vilkad vee all, jäi siiski kahejalgne õnneks võitu ja hüljes jäi laisalt kivile edasi põõnutama. Kui ohtlik osa sai läbi, tekkis Atsil väike kiusamismoment, et vaat kus hülgešaakal, ah et ajab teda taga. Nii ta siis kordas seda tagaajamist veel paaril-kolmel korral ja siis oli nalja palju. Ja mina muidugi jäädvustasin eemal seda hetke. Vaat kui kiuslikud me oleme...


Albatrossid olid eemal rannal seda vaatemängu jälgimas, aga hoidsid targu distantsi. Eelmisel korral Uus-Meremaal rannaalasid kammides võttis Ats ju pingviini sülle, mis siis veel albatrossidega juhtuda oleks võinud, kes teab


Õhtu käes


Nüüd oleme õhtule jäänud, mina klõbistan vaikselt voodis arvutil ja Ats vaatab lakke. Voodi on mõnus ja mugav. Eelmine kord hääletamisreis sel maal oli küll eriti meeldejääv ja omamoodi, aga tuleb tunnistada, et oma autoga on ikka parem ringi liikuda. Saame olla nii kaua seal, kus parasjagu tahame olla. Vihmapäevadel (seni on olnud vaid üks vihmane pärastlõuna) saame vabalt olla bussis seest ja mitte ainult voodil, sest voodi on kavalat konstrueeritud, nii et päeval saab ta poolenisti siise lükata ja nii jääb vaba ruumi


Õhtud ja hommikud on külmad. Hommikud natuke ebameeldivad, eriti siis, kui päike tõuseb kusagilt mägede või suurte puude tagant. Kuna uni läheb vara ära, siis ootame tavaliselt voodis päikese tulekut, loeme niikaua. Hommikusöögiks oleme peekonit ja muna praadinud, eilsed pannkoogid olid heaks vahelduseks. Kodusööki igatseme taga, siin on asjad teise maitsega. Gaaspliit on õnneks kahe auguga, saame lõuna ajal õhel ajal nii kartuleid keeta kui ka näiteks mingit kastet teha. Makaronid ja kiirnuudlid on endiselt päevakorral, kuna neid hea lihtne teha ja tunduvad tegusa päeva järel alati maailma parima toiduna. Puuvilja sööme palju, kiivid on siin eriti maitsvad ja magusad, eks kiivi sünnimaal ju peagi nii olema.


Homme siis üritame randadest mööda vaadata ja Blenhaimi jõuda. 50 kilomeetri...ma ei tea . Kui saab, teeme seal tööd. Rahaliselt saame veel mõnda ega ilusti hakkama, aga kuni veel päris soojaks läinud ei ole ja mägedes alles lumi maas, siis teeksime enne umbes kuu aega kusagil tööd ja siis soojade ilmadega hakkaks matkama. Saapad on juba sisse kantud ja muu varustuski kibeleb juba matkaradadele minema. Telki oleme vaid kodus kord proovinud. Sulgmagamiskotid on eriti soojad ja uni neis hea. Vastu hommikut poeme tavaliselt kottidesse, siis kui päike tõuseb, on kõige jahedam. Öösel piisab kahest üksteise peale pandud topeltlaiast tekist.


Hoiame MP3-e mängija aega ikka veel nii nagu ta kodust lahkudes jäi. Siis teme alati, mis kell teil seal on. Naljakas, mõtlesin just täna rannal kõndides - telefon ei helise kunagi enam viimasel ajal. Mõnus on olla selle helinata, vähemalt praegu. Olla ja elada looduse keskel ja kiusata vahetevahel ainult natunatuke mõnd hüljest või kajakat.


Nüüd aga, hea ööd. Leidsime mõnusa koha ookeanist natuke eemal, võimsate lainete kohin aga on siiski piisavalt lähedal, et uinutava kohinaga meid tänasest päevast homsesse suigutada. Head und, kallid kodused! Me pole tegelikult üldse kaugel maal. Maailm on tegelikult nii väikene, hea on seda teades magama heita :-)

No comments: