Tants Legazpi tanavatel

Vaalhai vetes

Filipiinidel

18. jaanuar

7000 saarega maal – Filipiinidel

Meie lend Indoneesiast Kuala Lumpurisse ja sealt edasi Filipiinidele oli lend nagu lend ikka: sirvid istmetaskus oleva ajakirja läbi, uurid pilvi, jälgid lähedal istuvaid inimesi, uurid pilvi ja sirvid istmetaskus oleva ajakirja läbi. Kui ajakiri on kolm-neli korda läbi sirvitud, siis jääb üle vaid pilvi uurida. Ühesõnaga mitte eriti põnev. Pealegi odavlennufirmades, sealhulgas ka Air Asias, millega viimasel ajal lennanud oleme, ei pakuta lennu ajal mingit söögi-ega joogipoolist. Hea oli, et sõime lennujaama kohvikus pirukaid, muidu oleks tühja kõhuga pilvi pidanud vaatama.

Veetsime ühe öö Kuala Lumpuris ühe Austraalia mehe ja tema Filipiinost noore naise kodus, kohtasime neid kahte Kuala Lumpuri Filipiinide saatkonnas kus üritasime kolmekuulise viisasi taodelda, viisasi me kahjuks ei saanudki kuna viisataotluse läbivaatamine võtab kolm päeva aega ja mingisugust erandit ei tehta. Olime löödud ja kuna lend Kualasse algas väga vara, siis andis magamatus, tüdimus ja tõsine vastumeelsus paberiasju ajada ja bürokraatiaga võidelda, tunda. Olime pool Kuala Lumpurit bussiga läbi sõitnud, et Filipiinide saatkond leida ja nüüd öeldi meile, et viisasi ei saa. Nüüd on meil vaid 21-päevased viisad, mida saame hiljem õnneks pikendada.

Küsisime ühe saatkonnas oleva valge mehe käest nõu, kust kandist võiksime Kualas leida öömaja ning saime lahke küllakutse autraallase Patricku ja filipiinlase Lea koju. Igas teises olukorras puhanute ja energilistena oleksime pakkumise viisakalt tagasi lükanud - proovime alati oma nõu ja jõuga hakkama saada - aga seekord võtsime lahke pakkumise vastu. Järgmisel hommikul kella nelja ajal sõidutas Patrick meid lennujaama kust lendasime paar-kolm tundi Filipiinide pealinna Manila lähedale Clarki lennujaama.

Kolmteist tundi bussisõitu ja kella ühe ajal öösel olime Naga linnas. Buss peatus vahetevahel, et inimesed süüa, vetsus käia ja end sirutada saaksid. Igas väiksemas ja suuremas linnas hüppasid bussile kaubitsejad – kes pakkus pudelivett, kes küpsetatud maisitõlvikuid, kes pirukaid, kes komme. Sellised bussikaubitsejad on mitmetes Aasia maades, aga Filipiinidel on pakutavate toodete valik bussis eriti suur. Me maitsesime kookosepirukaid, mis olid tõeliselt head.

Esimesed muljed sellest maast on mõnusad – loodus on roheline ja ilus, inimesed on toredad ja mitte pealetükkivad. Meie suureks rõõmuks on siin iga nurga peal pagariärid, Nagast ostetud kaneelirullid olid väga maitsvad ja absurdselt odavad – väike kaneelirull maksab 24 senti. Suur pudel kohalikku rummi maksab 50 peesot ehk 12 krooni ning pooleteiseliitrine kokakoola teist sama palju. Liitrine pudel kohalikku San Migueli õlut maksab restoranis 22 krooni. Majutus on kahele üheks ööks olenevalt kohast kesmiselt 120-300 krooni ja söögiportsion umbkaudu 25 krooni. Muidugi kui kusagil on midagi eriti ilusat ja võimsat mis turiste tõmbab, siis sellistes kohtades küsitakse suuri summasid nii elamise, söögi kui ka trantspordi pealt, aga üldiselt on siin väga odav elu.

Taksodeks on mootorrattad, millele väike kabiin külge ehitatud ja kuhu lahedalt umbes kolmekesi peale mahub (kiitsakaid kohalikke mahub sinna noo umbes kuni viisteist). On ka minibussid ja suured aeglased akendeta bussid ning ühistaksode – jeepneyd, ehk suured pikad pilte ja kleepekaid täis kleebitud stiilsed džiibisõidukid, kuhu mahub umbes 20 inimest.

Filipiinlased on tänu hispaanlastele (Filipiinid olid 16. sajandil Hispaania kolonisiaalmaa, hiljem Ameerika kolonisiaalmaa) kristlased ja igapäevast moslemijorutamist õnneks kuulda ei ole. Viimast moššeed nägime, õieti kuulsime keset ööd, Balil, Kuta linnas. Kirikud on siin suured ja uhked, neid on igas linnas ja suurtes linnades mitu.

Põnev, põnev

Praegu oleme Manilast lõuna pool Donsoli nimelises külas. Me tänane päev on olnud ärev – kõigepealt uudis, et jäime nädal-paar hiljaks maailma ühe ohtlikuma, aktiivsema ja ilusaima vulkaani Mt Mayoni laavapurskele. Teadsime juba Indoneesias olles, et üks Filipiinidel olev vulkaan hakkab varsti laavat välja ajama, aga me ei olnud kindlad, milline neist. Täna Mt Mayoni juures olevasse Legazpi linna jõudes ütles üks kohalik, et veel nädal tagasi oli ilusa ilmaga laava alla voolamist ja kerkivat suitsu hästi näha. Laava võib mõnikord veel mitu kuud voolata, nii et lootus seda näha on veel alles, läheme peale Donsoli paariks päevaks Legazpisse tagasi. Täna oli hiigelsuur Mt Mayon üleni pilvedes ja me ei näinud peale alumiste piirjoonte, keskosal ja tipus paksu lösutava pilvepahmaka mitte midagi.

Teine meis erilist ärevust tekitav asi on Donsoli vaalhaid, keda me homme või ülehomme näha loodame. Vaalhaid ei ole inimestele ohtlikud, nad söövad planktonit ja väikesi kalu. Homme varahommikul läheme paneme nimed paadisõiduks kirja ja päeva peale kui ilm on ilus ja ilmaennustus taifuuni tulekut ei tõota, läheme paadiga merele. Kui veab, siis saame nende hiigelsuurte sõbralike kalade keskel snorgeldada ja neid väga lähedalt näha. Hoiame pöidlad pihus!!!

20. jaanuar

Perse märg aga mitte üks särg

Eile asusime kahe hollandlase, kahe rootslase ja nelja filipiinost paadimeeskonna liikmega merele, lainetus oli päris suur ja ärevus kasvas iga minutiga – kas tõesti on meil võimalus ujuda vaalhaidega ühtedes vetes!? Esimesed kolm tundi ei leidnud üleval mastis seisev vahti pidav kohalik ja tema mitu abilist ühtegi vaalhaid, lained segasid nähtavust ja päike oli pilvede taga - see tegi samuti suurte kalade leidmise kehvaks.

Neljandal tunnil märkas vahis olev filipiino haid, paadis läks lahti suur mäsu – igaüks püüdis ruttu lestasid jalga ja maski ning toru pähe saada. Meie giid hüppas esimesena vette, teised tema järel ja viimasena hüppasin lainetesse kõhklev mina. Päike oli pilve taga ja vesi oli nii tume ja lainetav. Muidugi läks toru esimesel sekundil tulisoolast merevett täis ja lained kiigutasid vees tugevalt siia ja sinna, nähtavus lainete tõttu oli vee all nullilähedane, aga maksku mis maksab – haini tuleb ujuda, Sirts, haini tuleb ujudaaaa!!!

Asjad arenesid otsustaval hetkel hoopis teisel moel kui olime ette kujutanud. Arvasime, et vaalhai ei tee snorgeldajatest suurt väljagi ja ujub aeglaselt edasi, aga nii kui esimesed uudistajad temani jõudsid, siis sukeldus hai ja kadus aina alla ja allapoole. Nii et paadist haini tuleb ujuda ahvikiirusel ja kes õigeks ajaks ei jõua, ei näe suure kala sabaotsagi. Nii juhtus minuga, olin asjade kiirest käigust hämmingus ning tagasi paadis olles, just heade suurte sõõmudega soolast vett janu täis juues, ei olnud mingit himu uut haid minna uudistama. Nii oligi, et kui Ats ja neli teist paadikaaslast teist korda vette hüppasid, vaatasin mina kahtlevalt mäslevaid laineid, neelatasin soolast sülge ja ka teine vaalhai jäi mul sel päeval nägemata. Ats aga nägi haid väga lähedalt, vette hüpates põrkas ta temaga peaagu et kokku ja jälitas teda siis nii kaua kui hai viimaks põhja sukeldus ja silmist kadus.

Olin endas meeletult pettunud – mitu korda elus avaneb võimalus kuni 18-meetriste, 40-tonniste ja 100- aastaste kaladega snorgeldada... Olime juba neli tundi merel olnud ja renditud paadi aeg tiksus täis, mina olin oma võimaluse maha maganud ja olin tõeliselt löödud.

Mis kehvasti, see uuesti

Täna hommikul olin tükk ega kahe vahel - kas läheme täna veel kord merele ja katsume veel kord õnne. Otsustasime randa minna ja vaadata, mis ilm teeb, kas ka täna on suured lained ja tuuline.

Kaldalt paistis meri rahulik ja kuigi olin eilset meenutades ikka veel hirmul, oli soov vaalhaisid näha siiski suurem. Ootasime veel teisi turiste, kellega paati jagada ning tunni pärast läksime eestlase (!) Marteni ja tema Leedu tüdruku Jevaga merele.

Ilm oli päikseline, tagapool muutusid laines suuremaks, aga kuna teadsin ette mismoodi asjad käivad ning tänase paadi ehitus erines eilse paadi omast samuti – vette ei pidanud enam nii kõrgelt hüppama, tänases paadis oli toeks jäme pambusest pide, kust sai enne vettehüpet kinni hoida ning tänu sellele ei läinud vett snorklitorusse.

Esimese hai leidsime üpris ruttu - minu esimene ja viimane vaalhai oli suur ja hõbedaste täppidega, ujus täpselt minu all ja sukeldus siis põhja poole. Nägime ta laia selga, saba ja uime juba enne vette hüppamist paadistki. Otsisime veel kolm tundi teisi haisi, leidsime ka ühe, aga see kala sukeldus juba enne kui keegi meist vette oli jõudnud. Päris vaalhai hooaeg jõuab Donsoli alles veeburuaris-märtsis, meil läks isegi hästi, et nägime neid juba nüüd. Oleme rahul sellega mida nägime!

Meie telefoni nr Filipiinidel

(63)9062488266

:)

Üks pilt veel väävlikaevandusest

Riisipõllud Tirta Ganggas

Vana aasta viimane päev oli ka kohalikele pidupäev

Külanaised kandamitega

Vana tädi ja suur kala ehk seiklused autokastis sõites

Üks uulitsapoissidest

Tirta Gangga külas

Algul tegi nalja

Gunung Agung vulkaan, Bali suurim

Vana aasta õhtul

Vana aasta õhtu ja Ubud

31. detsember 2009

On selle aasta viimased tunnid. Oleme pisikeses Tirta Gangga külas, igal pool nii kaugele kui silm ulatub, on vahvalt astmelised riisipõllud. Meie bungalow on mäe otsas, vaated riisipõldudele on ilusad. Nagu igal pool, tõmbame ka siin loomi ligi. Hommikul käis kukk ja kanad, eile õhtul lesisid kaks Kirbukustit me terrassil ja üks neist hakkas end me juures nii koduselt tundma, et tuli meiega täna pikale jalutuskäigulegi riisipõldudude vahele kaasa.

Panime pudeli rummi külma vette, hiljem toome meile öömaja välja üürinud tädi käest väikse koti jääd, šampust me poodidest ei leidnud, seega teeme rummkoola kokteili ja ootame aastavahetust. Lund ei ole...Päeval käisime riisipõldude vahel ringi, siis tulime oma mäe otsa tagasi ja kella kaheks tuli massöör me seljakottide kandmisest väsinud õlgu masseerima, väga head käed olid mehel, pärast oli hea lõõgastunud tunne. Hiljem jalutasime alla külla ja sõime, mina sõin praekartuleid kanaga sest viimasel ajal on kole kartuli isu olnud. Ats võttis kana ja karri. Magustoiduks sõime küpsetatud banaane šokolaadikastmes ning banaanipannkooki, mmmmm.

Tagasi tulles lugesime võrkkiiges nii kaua kuni valgust oli, vaatasime arvutist Uus-Meremaa matkaradade pilte, tegime suupisteid ja Ats kooris rambutane – selliseid punaseid karvikpuuvilju, millel sees mahlane magus vili. Varsti vahetub aasta, meil mõned tunnid varem kui teil kodus. Rõõmsat ja särtsu täis aastavahetust, las šampusekorgid lendavad!!!

12. jaanuar

Homme on me viimane päev Indoneesias. Vahepeal on mõndagi juhtunud, aga ei ole õiget tunnet olnud, et kohe kõik kirja panna, nüüd siis tagantjärele.

Olime nädal tagasi suured snorgeldajad Bali idarannikul Padangpais ja Ahmedi rannaaladel, korall on siin üllatavalt ilus ja värviline. Arvasime alguses, et sellisel populaarsel troopilisel saarel ei ole ehk ilusat elus koralli palju alles, aga õnneks eksisime. Mõõna ajal oli korall täiesti kalda ääres, pidime ettevaatlikult ujuma, et end ära ei kriibiks. Tõusu ajal pidi natuke kauem ujuma, et korallini jõuda. Kui vahetevahel pead vees välja ei pista, et vaadata kui kaugel kallas on, siis tekib tunne, et oled kusagil kaugel kaugel merel, täiesti omaette veealuses maailmas. Põnevas elust kihavas maailmas värviliste suurte ja väikeste kalade keskel, suurte siniste meritähtede ja merekarpide vahel. Meritähed olid vee all umbes viieteise sentimeetrise läbimõõduga, kui Ats põhja sukeldus ja meritähe üles tõi, siis kahanes meritäht silmnähtavalt. Merisiilikuid sealkands ei ole, küll aga nägime enda jaoks uusi ja huvitavaid kalu, keda enne ei olnud meres kohanud.

Proovisime kaldalt paaril päeval ka kalaõnne, aga pisikesed kalad sõid sekunditega konksu otsa pandud sööda ära, Ats nägi kurja vaeva, et suuri kalu sööda juurde meelitada, üks suur tuli ka õnge otsa aga läks koos konksuga ära, küllap oli tamiil liiga nõrk.

Rannad on idakaldal musta vulkaanilise liivaga ning suurim mägi Balil – vulkaan Gunung Agung on tundub selge ilmaga rannalt kiviviske kaugusel. Kui pilved ei sega, on vaade vulkaanile ja küladele vulkaani lähedal ilusad.

Ahmedist viis me tee edasi põhja poole Kubutambahani ning sealt Penuliasani. Penulisanis asub Bali kõrgeim tempel, aga meie sinna jõudmise ajal kallas vihma nagu oavarrest ning sõitsime samal päeval bussiga edasi Ubudi linna. Vahepeale jäi Penelokan ja Kedisan ilusa suure järvega ning Gunung Baturi vulkaan, aga bussiaknast nägime sel vihmapäeval vaid hallust ja pilvi.

Ubud ja halvad Mr Nilssonid

Ubudis oli ilm ilus, otsisime vaikse bungalow ja veetsime mitu päeva ses linnas. Ühel päeval läksime linna ääres asuvasse „püha ahvi metsa”, kuhu on alles jäetud pisike tükk džunglit ning kus elavad hallid pikkade sabadega ja äärmiselt ülbed makaagid, kes on harjunud inimestelt süüa saama. Algul tundusid makaagid süütute silmadega pärdikud olevat, aga nii kui nad nägid kellelgi midagi söögipoolist käes olevat, nii hüppasid nad inimeste õlgadele, käe peale või selga ja nõudsid banaani või küpsist või midagi muud mis parasjagu käes juhtus olevat.

Meil ei olnud midagi käes, aga paar makaaki hüppasid Atsi õlale ja üks hakkas Atsi lihtsalt kiusamise pärast seljast hammustama, neil karvastel uulitsapoistel on pikad teravad hambad ja see ahv hammustas nii kõvasti et veri oli väljas. Atsil õnnestus see sitavares õlalt maha raputada ja kui ma kotist desinfitseerija pudeli välja otsisin, et igaks juhuks makaagi hammustused Atsi seljal ära puhastada, siis ründasid mind mitmed ahvid ja üks hüppas pähe ja varastas endale pooliku küpsise paki, mis meil kotis oli.

Looduses on ahve palju toredam vaadata, seal Ubudis on nad aga inimeste poolt ära rikutud vastikud pärdikud. Otsivad üksteiselt kirpe, paarituvad, kaklevad ja kui neid ära proovid ajada, siis ainult kriiskavad ja näitavad hambaid. Selline kogemus oli meil Ubudis linnaahvidega.

Motikaga teel ja Bali politsei

Kuna vihmapäev ei lasknud meil tol korral Kedisani küla ääres olevat järve ja vulkaani vaadata, siis rentisime mootorratta ja sõitsime tagasi põhja poole. Atsil oli see esimene kord Aasias mootorrattaga sõita ja tal tuli see õnneks kohe hästi välja. Liiklus Aasias on suur sigrimigri eri liiki sõidukitega, teedel pidevalt ringi kooserdavate kirbukustidega, kes ei suuda kunagi õigel ajal otsustada, kuhu poole teed nad minna tahavad. Kui nad, saba seljas, vasakult teepervelt parema poole sörgivad, siis otsustavad nad ilmtingimata viimasel hetkel ringi - just mootorratta ees- ja pööravad otsa ringi, et tee keskelt vasakule teepervele tagasi lonkida. Peale koerte kõnnivad teedel veel kanad ja kuked ning pealael suuri korve kandvad kohalikud naised. Suuna näitamine ei ole moes või ei tööta lihtsalt kellelgi suunatuled, eesliiklejast võib mööduda nii paremalt kui vasakult ja kellel on suurem sõiduk, see on kunn. Üks asi mis kellelgi ei tööta, on suunatuli, aga asi, mis kõigil eriti efektiivselt töötab, on pasun ja seda kasutatakse igas olukorras ja nii igaks juhuks mitu korda järjest.

Vulkaan ja järv ning küla järve ääres olid kenad, me motikas oli väike ja tubli ja Ats juhtis oskuslikult. Päris järsk oli tee alla külla ja käänuline samuti, mõtlesime, et kas hiljem motikas meid mägedest üles ka veab, aga ei olnud mingit probleemi. Meie ees sõitsid aga suured täis laetud kastiautod ja neil läksid küll suure surmaga üles ja lasid sellist musta suitsu sumbutitest välja, et me mattusime nende taga suurde musta pilve.

Penelokanist Ubudi tagasi sõites pidas Indoneesia politsei meid kinni ja küsis motika kohta, et kust me selle rentisime ja kas kindlustus on olemas ja tahtis rahvusvahelisi juhilubasi näha. Motika paberid olid meil korralikult olemas, politseivunts neid ei uurinudki. Load olid Atsil maha ununenud, jäid hommikul teise pluusi taskusse. Seisime siis seal kolmekesi ja mõtlesime mida teha, teised politseinikud seisid grupis pisut eemal oma autode juures. Ats pakkus välja, et las keegi sõidab meile järele ja toome load Ubudist ära. Politseinik aga arvas, et olukorda saab palju valutumalt ja kiiremini lahendada „Maybe you will give some money to my friend” ja näitas teiste politseinike suunas. Tegelikult ei tundnud nad loomulikult lubade ega motika vastu mingit huvi vaid lootsis lihtsalt palgalisa saada. Meil raha kaasas ei olnud ja kohalikud korravalvurid soovisid meile peale mõneajalist omavahel arutlemist head teed ja lasid meil minna :-)

Ubud on kusnstnike ja käsitööliste linn, kirev turg hinna üle kauplevate müüjate ja ostjatega ning ilusate käsitööesemetega on see, mis paljusi turiste Ubudi tõmbab. Kohalikud seal kandis on tõeliselt kuldsete kätega ja palju aega ja vaeva nõudnud töö müüakse väikese hinnaga maha sest pakkumine on suur ja ostjaid pole piisavalt. Igat sorti puunikerdisi, võrratuid vaagnaid, kenasi maale ja batikut ning riideid on palju. Turul kaubeldakse taskuarvuti abil. Müüja ütleb algul igale pisikesele asjalegi kõrge hinna ja jääb siis alla kauplemist ootama. Ostja ütleb oma hinna kuni müüja ja ostja jõuavad nende kahe hinna vahepeale. Kui on alles hommik ja kisub vihmale, läheb turul suur mäsu lahti, kõik kaubitsejad püüavad enne vihma kasvõi ühe tootegi maha müüa, muidu tähendab see nende jaoks terveks päevaks halba õnne.

Ijeni uskumatute meeste ja vaavlijarve pildid

Paksu myrgise pilve sees

Meie tulek alt yles

All jarve aares

80-90 kg puhast vaavlit

Viimaks siis Bromo vulkaani pildid

Kylamehed hobustega vulkaani all kyyti pakkums

Kraatri jalami rajal

Bromo

Pildid tulevad hiljem

Nii tahaks Bromo vulkaani ja Ijeni pildid yles panna, aga internetiyhendus on Ubudis ja mujalgi Balil nii aeglane. Hiljem siis...

ILUSAT UUT AASTAT KOIGILE!!!