Vana aasta õhtu ja Ubud

31. detsember 2009

On selle aasta viimased tunnid. Oleme pisikeses Tirta Gangga külas, igal pool nii kaugele kui silm ulatub, on vahvalt astmelised riisipõllud. Meie bungalow on mäe otsas, vaated riisipõldudele on ilusad. Nagu igal pool, tõmbame ka siin loomi ligi. Hommikul käis kukk ja kanad, eile õhtul lesisid kaks Kirbukustit me terrassil ja üks neist hakkas end me juures nii koduselt tundma, et tuli meiega täna pikale jalutuskäigulegi riisipõldudude vahele kaasa.

Panime pudeli rummi külma vette, hiljem toome meile öömaja välja üürinud tädi käest väikse koti jääd, šampust me poodidest ei leidnud, seega teeme rummkoola kokteili ja ootame aastavahetust. Lund ei ole...Päeval käisime riisipõldude vahel ringi, siis tulime oma mäe otsa tagasi ja kella kaheks tuli massöör me seljakottide kandmisest väsinud õlgu masseerima, väga head käed olid mehel, pärast oli hea lõõgastunud tunne. Hiljem jalutasime alla külla ja sõime, mina sõin praekartuleid kanaga sest viimasel ajal on kole kartuli isu olnud. Ats võttis kana ja karri. Magustoiduks sõime küpsetatud banaane šokolaadikastmes ning banaanipannkooki, mmmmm.

Tagasi tulles lugesime võrkkiiges nii kaua kuni valgust oli, vaatasime arvutist Uus-Meremaa matkaradade pilte, tegime suupisteid ja Ats kooris rambutane – selliseid punaseid karvikpuuvilju, millel sees mahlane magus vili. Varsti vahetub aasta, meil mõned tunnid varem kui teil kodus. Rõõmsat ja särtsu täis aastavahetust, las šampusekorgid lendavad!!!

12. jaanuar

Homme on me viimane päev Indoneesias. Vahepeal on mõndagi juhtunud, aga ei ole õiget tunnet olnud, et kohe kõik kirja panna, nüüd siis tagantjärele.

Olime nädal tagasi suured snorgeldajad Bali idarannikul Padangpais ja Ahmedi rannaaladel, korall on siin üllatavalt ilus ja värviline. Arvasime alguses, et sellisel populaarsel troopilisel saarel ei ole ehk ilusat elus koralli palju alles, aga õnneks eksisime. Mõõna ajal oli korall täiesti kalda ääres, pidime ettevaatlikult ujuma, et end ära ei kriibiks. Tõusu ajal pidi natuke kauem ujuma, et korallini jõuda. Kui vahetevahel pead vees välja ei pista, et vaadata kui kaugel kallas on, siis tekib tunne, et oled kusagil kaugel kaugel merel, täiesti omaette veealuses maailmas. Põnevas elust kihavas maailmas värviliste suurte ja väikeste kalade keskel, suurte siniste meritähtede ja merekarpide vahel. Meritähed olid vee all umbes viieteise sentimeetrise läbimõõduga, kui Ats põhja sukeldus ja meritähe üles tõi, siis kahanes meritäht silmnähtavalt. Merisiilikuid sealkands ei ole, küll aga nägime enda jaoks uusi ja huvitavaid kalu, keda enne ei olnud meres kohanud.

Proovisime kaldalt paaril päeval ka kalaõnne, aga pisikesed kalad sõid sekunditega konksu otsa pandud sööda ära, Ats nägi kurja vaeva, et suuri kalu sööda juurde meelitada, üks suur tuli ka õnge otsa aga läks koos konksuga ära, küllap oli tamiil liiga nõrk.

Rannad on idakaldal musta vulkaanilise liivaga ning suurim mägi Balil – vulkaan Gunung Agung on tundub selge ilmaga rannalt kiviviske kaugusel. Kui pilved ei sega, on vaade vulkaanile ja küladele vulkaani lähedal ilusad.

Ahmedist viis me tee edasi põhja poole Kubutambahani ning sealt Penuliasani. Penulisanis asub Bali kõrgeim tempel, aga meie sinna jõudmise ajal kallas vihma nagu oavarrest ning sõitsime samal päeval bussiga edasi Ubudi linna. Vahepeale jäi Penelokan ja Kedisan ilusa suure järvega ning Gunung Baturi vulkaan, aga bussiaknast nägime sel vihmapäeval vaid hallust ja pilvi.

Ubud ja halvad Mr Nilssonid

Ubudis oli ilm ilus, otsisime vaikse bungalow ja veetsime mitu päeva ses linnas. Ühel päeval läksime linna ääres asuvasse „püha ahvi metsa”, kuhu on alles jäetud pisike tükk džunglit ning kus elavad hallid pikkade sabadega ja äärmiselt ülbed makaagid, kes on harjunud inimestelt süüa saama. Algul tundusid makaagid süütute silmadega pärdikud olevat, aga nii kui nad nägid kellelgi midagi söögipoolist käes olevat, nii hüppasid nad inimeste õlgadele, käe peale või selga ja nõudsid banaani või küpsist või midagi muud mis parasjagu käes juhtus olevat.

Meil ei olnud midagi käes, aga paar makaaki hüppasid Atsi õlale ja üks hakkas Atsi lihtsalt kiusamise pärast seljast hammustama, neil karvastel uulitsapoistel on pikad teravad hambad ja see ahv hammustas nii kõvasti et veri oli väljas. Atsil õnnestus see sitavares õlalt maha raputada ja kui ma kotist desinfitseerija pudeli välja otsisin, et igaks juhuks makaagi hammustused Atsi seljal ära puhastada, siis ründasid mind mitmed ahvid ja üks hüppas pähe ja varastas endale pooliku küpsise paki, mis meil kotis oli.

Looduses on ahve palju toredam vaadata, seal Ubudis on nad aga inimeste poolt ära rikutud vastikud pärdikud. Otsivad üksteiselt kirpe, paarituvad, kaklevad ja kui neid ära proovid ajada, siis ainult kriiskavad ja näitavad hambaid. Selline kogemus oli meil Ubudis linnaahvidega.

Motikaga teel ja Bali politsei

Kuna vihmapäev ei lasknud meil tol korral Kedisani küla ääres olevat järve ja vulkaani vaadata, siis rentisime mootorratta ja sõitsime tagasi põhja poole. Atsil oli see esimene kord Aasias mootorrattaga sõita ja tal tuli see õnneks kohe hästi välja. Liiklus Aasias on suur sigrimigri eri liiki sõidukitega, teedel pidevalt ringi kooserdavate kirbukustidega, kes ei suuda kunagi õigel ajal otsustada, kuhu poole teed nad minna tahavad. Kui nad, saba seljas, vasakult teepervelt parema poole sörgivad, siis otsustavad nad ilmtingimata viimasel hetkel ringi - just mootorratta ees- ja pööravad otsa ringi, et tee keskelt vasakule teepervele tagasi lonkida. Peale koerte kõnnivad teedel veel kanad ja kuked ning pealael suuri korve kandvad kohalikud naised. Suuna näitamine ei ole moes või ei tööta lihtsalt kellelgi suunatuled, eesliiklejast võib mööduda nii paremalt kui vasakult ja kellel on suurem sõiduk, see on kunn. Üks asi mis kellelgi ei tööta, on suunatuli, aga asi, mis kõigil eriti efektiivselt töötab, on pasun ja seda kasutatakse igas olukorras ja nii igaks juhuks mitu korda järjest.

Vulkaan ja järv ning küla järve ääres olid kenad, me motikas oli väike ja tubli ja Ats juhtis oskuslikult. Päris järsk oli tee alla külla ja käänuline samuti, mõtlesime, et kas hiljem motikas meid mägedest üles ka veab, aga ei olnud mingit probleemi. Meie ees sõitsid aga suured täis laetud kastiautod ja neil läksid küll suure surmaga üles ja lasid sellist musta suitsu sumbutitest välja, et me mattusime nende taga suurde musta pilve.

Penelokanist Ubudi tagasi sõites pidas Indoneesia politsei meid kinni ja küsis motika kohta, et kust me selle rentisime ja kas kindlustus on olemas ja tahtis rahvusvahelisi juhilubasi näha. Motika paberid olid meil korralikult olemas, politseivunts neid ei uurinudki. Load olid Atsil maha ununenud, jäid hommikul teise pluusi taskusse. Seisime siis seal kolmekesi ja mõtlesime mida teha, teised politseinikud seisid grupis pisut eemal oma autode juures. Ats pakkus välja, et las keegi sõidab meile järele ja toome load Ubudist ära. Politseinik aga arvas, et olukorda saab palju valutumalt ja kiiremini lahendada „Maybe you will give some money to my friend” ja näitas teiste politseinike suunas. Tegelikult ei tundnud nad loomulikult lubade ega motika vastu mingit huvi vaid lootsis lihtsalt palgalisa saada. Meil raha kaasas ei olnud ja kohalikud korravalvurid soovisid meile peale mõneajalist omavahel arutlemist head teed ja lasid meil minna :-)

Ubud on kusnstnike ja käsitööliste linn, kirev turg hinna üle kauplevate müüjate ja ostjatega ning ilusate käsitööesemetega on see, mis paljusi turiste Ubudi tõmbab. Kohalikud seal kandis on tõeliselt kuldsete kätega ja palju aega ja vaeva nõudnud töö müüakse väikese hinnaga maha sest pakkumine on suur ja ostjaid pole piisavalt. Igat sorti puunikerdisi, võrratuid vaagnaid, kenasi maale ja batikut ning riideid on palju. Turul kaubeldakse taskuarvuti abil. Müüja ütleb algul igale pisikesele asjalegi kõrge hinna ja jääb siis alla kauplemist ootama. Ostja ütleb oma hinna kuni müüja ja ostja jõuavad nende kahe hinna vahepeale. Kui on alles hommik ja kisub vihmale, läheb turul suur mäsu lahti, kõik kaubitsejad püüavad enne vihma kasvõi ühe tootegi maha müüa, muidu tähendab see nende jaoks terveks päevaks halba õnne.