Filipiinidel

18. jaanuar

7000 saarega maal – Filipiinidel

Meie lend Indoneesiast Kuala Lumpurisse ja sealt edasi Filipiinidele oli lend nagu lend ikka: sirvid istmetaskus oleva ajakirja läbi, uurid pilvi, jälgid lähedal istuvaid inimesi, uurid pilvi ja sirvid istmetaskus oleva ajakirja läbi. Kui ajakiri on kolm-neli korda läbi sirvitud, siis jääb üle vaid pilvi uurida. Ühesõnaga mitte eriti põnev. Pealegi odavlennufirmades, sealhulgas ka Air Asias, millega viimasel ajal lennanud oleme, ei pakuta lennu ajal mingit söögi-ega joogipoolist. Hea oli, et sõime lennujaama kohvikus pirukaid, muidu oleks tühja kõhuga pilvi pidanud vaatama.

Veetsime ühe öö Kuala Lumpuris ühe Austraalia mehe ja tema Filipiinost noore naise kodus, kohtasime neid kahte Kuala Lumpuri Filipiinide saatkonnas kus üritasime kolmekuulise viisasi taodelda, viisasi me kahjuks ei saanudki kuna viisataotluse läbivaatamine võtab kolm päeva aega ja mingisugust erandit ei tehta. Olime löödud ja kuna lend Kualasse algas väga vara, siis andis magamatus, tüdimus ja tõsine vastumeelsus paberiasju ajada ja bürokraatiaga võidelda, tunda. Olime pool Kuala Lumpurit bussiga läbi sõitnud, et Filipiinide saatkond leida ja nüüd öeldi meile, et viisasi ei saa. Nüüd on meil vaid 21-päevased viisad, mida saame hiljem õnneks pikendada.

Küsisime ühe saatkonnas oleva valge mehe käest nõu, kust kandist võiksime Kualas leida öömaja ning saime lahke küllakutse autraallase Patricku ja filipiinlase Lea koju. Igas teises olukorras puhanute ja energilistena oleksime pakkumise viisakalt tagasi lükanud - proovime alati oma nõu ja jõuga hakkama saada - aga seekord võtsime lahke pakkumise vastu. Järgmisel hommikul kella nelja ajal sõidutas Patrick meid lennujaama kust lendasime paar-kolm tundi Filipiinide pealinna Manila lähedale Clarki lennujaama.

Kolmteist tundi bussisõitu ja kella ühe ajal öösel olime Naga linnas. Buss peatus vahetevahel, et inimesed süüa, vetsus käia ja end sirutada saaksid. Igas väiksemas ja suuremas linnas hüppasid bussile kaubitsejad – kes pakkus pudelivett, kes küpsetatud maisitõlvikuid, kes pirukaid, kes komme. Sellised bussikaubitsejad on mitmetes Aasia maades, aga Filipiinidel on pakutavate toodete valik bussis eriti suur. Me maitsesime kookosepirukaid, mis olid tõeliselt head.

Esimesed muljed sellest maast on mõnusad – loodus on roheline ja ilus, inimesed on toredad ja mitte pealetükkivad. Meie suureks rõõmuks on siin iga nurga peal pagariärid, Nagast ostetud kaneelirullid olid väga maitsvad ja absurdselt odavad – väike kaneelirull maksab 24 senti. Suur pudel kohalikku rummi maksab 50 peesot ehk 12 krooni ning pooleteiseliitrine kokakoola teist sama palju. Liitrine pudel kohalikku San Migueli õlut maksab restoranis 22 krooni. Majutus on kahele üheks ööks olenevalt kohast kesmiselt 120-300 krooni ja söögiportsion umbkaudu 25 krooni. Muidugi kui kusagil on midagi eriti ilusat ja võimsat mis turiste tõmbab, siis sellistes kohtades küsitakse suuri summasid nii elamise, söögi kui ka trantspordi pealt, aga üldiselt on siin väga odav elu.

Taksodeks on mootorrattad, millele väike kabiin külge ehitatud ja kuhu lahedalt umbes kolmekesi peale mahub (kiitsakaid kohalikke mahub sinna noo umbes kuni viisteist). On ka minibussid ja suured aeglased akendeta bussid ning ühistaksode – jeepneyd, ehk suured pikad pilte ja kleepekaid täis kleebitud stiilsed džiibisõidukid, kuhu mahub umbes 20 inimest.

Filipiinlased on tänu hispaanlastele (Filipiinid olid 16. sajandil Hispaania kolonisiaalmaa, hiljem Ameerika kolonisiaalmaa) kristlased ja igapäevast moslemijorutamist õnneks kuulda ei ole. Viimast moššeed nägime, õieti kuulsime keset ööd, Balil, Kuta linnas. Kirikud on siin suured ja uhked, neid on igas linnas ja suurtes linnades mitu.

Põnev, põnev

Praegu oleme Manilast lõuna pool Donsoli nimelises külas. Me tänane päev on olnud ärev – kõigepealt uudis, et jäime nädal-paar hiljaks maailma ühe ohtlikuma, aktiivsema ja ilusaima vulkaani Mt Mayoni laavapurskele. Teadsime juba Indoneesias olles, et üks Filipiinidel olev vulkaan hakkab varsti laavat välja ajama, aga me ei olnud kindlad, milline neist. Täna Mt Mayoni juures olevasse Legazpi linna jõudes ütles üks kohalik, et veel nädal tagasi oli ilusa ilmaga laava alla voolamist ja kerkivat suitsu hästi näha. Laava võib mõnikord veel mitu kuud voolata, nii et lootus seda näha on veel alles, läheme peale Donsoli paariks päevaks Legazpisse tagasi. Täna oli hiigelsuur Mt Mayon üleni pilvedes ja me ei näinud peale alumiste piirjoonte, keskosal ja tipus paksu lösutava pilvepahmaka mitte midagi.

Teine meis erilist ärevust tekitav asi on Donsoli vaalhaid, keda me homme või ülehomme näha loodame. Vaalhaid ei ole inimestele ohtlikud, nad söövad planktonit ja väikesi kalu. Homme varahommikul läheme paneme nimed paadisõiduks kirja ja päeva peale kui ilm on ilus ja ilmaennustus taifuuni tulekut ei tõota, läheme paadiga merele. Kui veab, siis saame nende hiigelsuurte sõbralike kalade keskel snorgeldada ja neid väga lähedalt näha. Hoiame pöidlad pihus!!!

20. jaanuar

Perse märg aga mitte üks särg

Eile asusime kahe hollandlase, kahe rootslase ja nelja filipiinost paadimeeskonna liikmega merele, lainetus oli päris suur ja ärevus kasvas iga minutiga – kas tõesti on meil võimalus ujuda vaalhaidega ühtedes vetes!? Esimesed kolm tundi ei leidnud üleval mastis seisev vahti pidav kohalik ja tema mitu abilist ühtegi vaalhaid, lained segasid nähtavust ja päike oli pilvede taga - see tegi samuti suurte kalade leidmise kehvaks.

Neljandal tunnil märkas vahis olev filipiino haid, paadis läks lahti suur mäsu – igaüks püüdis ruttu lestasid jalga ja maski ning toru pähe saada. Meie giid hüppas esimesena vette, teised tema järel ja viimasena hüppasin lainetesse kõhklev mina. Päike oli pilve taga ja vesi oli nii tume ja lainetav. Muidugi läks toru esimesel sekundil tulisoolast merevett täis ja lained kiigutasid vees tugevalt siia ja sinna, nähtavus lainete tõttu oli vee all nullilähedane, aga maksku mis maksab – haini tuleb ujuda, Sirts, haini tuleb ujudaaaa!!!

Asjad arenesid otsustaval hetkel hoopis teisel moel kui olime ette kujutanud. Arvasime, et vaalhai ei tee snorgeldajatest suurt väljagi ja ujub aeglaselt edasi, aga nii kui esimesed uudistajad temani jõudsid, siis sukeldus hai ja kadus aina alla ja allapoole. Nii et paadist haini tuleb ujuda ahvikiirusel ja kes õigeks ajaks ei jõua, ei näe suure kala sabaotsagi. Nii juhtus minuga, olin asjade kiirest käigust hämmingus ning tagasi paadis olles, just heade suurte sõõmudega soolast vett janu täis juues, ei olnud mingit himu uut haid minna uudistama. Nii oligi, et kui Ats ja neli teist paadikaaslast teist korda vette hüppasid, vaatasin mina kahtlevalt mäslevaid laineid, neelatasin soolast sülge ja ka teine vaalhai jäi mul sel päeval nägemata. Ats aga nägi haid väga lähedalt, vette hüpates põrkas ta temaga peaagu et kokku ja jälitas teda siis nii kaua kui hai viimaks põhja sukeldus ja silmist kadus.

Olin endas meeletult pettunud – mitu korda elus avaneb võimalus kuni 18-meetriste, 40-tonniste ja 100- aastaste kaladega snorgeldada... Olime juba neli tundi merel olnud ja renditud paadi aeg tiksus täis, mina olin oma võimaluse maha maganud ja olin tõeliselt löödud.

Mis kehvasti, see uuesti

Täna hommikul olin tükk ega kahe vahel - kas läheme täna veel kord merele ja katsume veel kord õnne. Otsustasime randa minna ja vaadata, mis ilm teeb, kas ka täna on suured lained ja tuuline.

Kaldalt paistis meri rahulik ja kuigi olin eilset meenutades ikka veel hirmul, oli soov vaalhaisid näha siiski suurem. Ootasime veel teisi turiste, kellega paati jagada ning tunni pärast läksime eestlase (!) Marteni ja tema Leedu tüdruku Jevaga merele.

Ilm oli päikseline, tagapool muutusid laines suuremaks, aga kuna teadsin ette mismoodi asjad käivad ning tänase paadi ehitus erines eilse paadi omast samuti – vette ei pidanud enam nii kõrgelt hüppama, tänases paadis oli toeks jäme pambusest pide, kust sai enne vettehüpet kinni hoida ning tänu sellele ei läinud vett snorklitorusse.

Esimese hai leidsime üpris ruttu - minu esimene ja viimane vaalhai oli suur ja hõbedaste täppidega, ujus täpselt minu all ja sukeldus siis põhja poole. Nägime ta laia selga, saba ja uime juba enne vette hüppamist paadistki. Otsisime veel kolm tundi teisi haisi, leidsime ka ühe, aga see kala sukeldus juba enne kui keegi meist vette oli jõudnud. Päris vaalhai hooaeg jõuab Donsoli alles veeburuaris-märtsis, meil läks isegi hästi, et nägime neid juba nüüd. Oleme rahul sellega mida nägime!