Thursday, February 4, 2010

Elu saartel


28. jaanuar

Oma saar.

„Ootab paat ja me peatselt jõuame sinna
kus on vaikus ja meeletu rahu.
Kui kaob komapass, ma tean, me oskame minna
ka läbi lainetevahu.

Pika kevade, talve ja sügise meid,
kaht kokku kasvanud südant on oodand see saar.
Et risträstlevaid, õdusaid metsateid
taasavastaks päikesest põlenud jalgadepaar.

Pole õnneks palju tarvis meil kahel-
mustikapõõsaid, vana katelt ja telki.
Seal puuviiru taga kivide vahel
näeb punakat loojuvat päikesehelki.

Sõnu sosistad kõrva, ei – ära ütle, ma tean!
Hing rõkatab siiski ja valla toob hõike:
„Sinuga olla on hea, nii lõputult hea
näha, maitsta, kogeda kõike!”


Nii kirjutasin (vähemalt umbes nii) mõned aastad tagasi kallile Atsile, siis, kui hakkasime suviti Pedassaarel telkimas käima. Võtsime kaks seljakotti, raamatud ja toiduasjad ning lasime Valklas end kellelgi paadiga Pedassaarele viia. Läksime harilikult juulis-augustis, siis kui nõmmliivatee juba õitses ja üks pool saarest lõhnas magusasti. Keetsime mereveega kartuleid, vesi oli just parajalt soolane, nii et soola ei olnudki vaja lisada ning küpsetasime lõkkel maalt kaasa ostetud forelli. Magustoiduks sai mustikamoos ja kui ei olnud mustika aasta, siis maiustasime millegi muu heaga, mida saarele kaasa olime toonud. Viimati kui saarel käisime, oli meil mask ja snorklitoru kaasas ning seal nägime esimest korda vee all suure halli kivi juures väikest kalapoega, sama halli kui kivi ise. Sealt see kõik vist algaski...

Tikling

Nüüd oleme natuke teistsugusel saarel kui Pedassaar. Männimetsa asemel on kookokspalmipuud, suured rohelised viljad küljes. Pähklid veel päris valmis ei ole, küll aga on vili täis maitsvat mahla, Ats sudis ühe kookose eile puult maha ja nii saime mõlemad poolteist kruusitäit kookosemahla juua. Liiv on sel saarel valge ja suureteraline. Lainetekohin väga tugev ja kaks korda ööpäevas on tõus ning mõõn. Vesi kalda ääres on hele hele sinine, kaldale on uhutud palju korallitükke, mille seast leiame tihti aardeid – võrratult ilusaid merekarpe, mida on me telgi ette kogunud juba paras kogus. Hiljem tuleb teha valik ja meiega koos tulevad koju vaid ilusamatest ilusamad karbid. Korilased on jälle hoos :)

Täna on ilm pilvine ja öösel sadas, meri on aga täiesti vaikne, pilved aga ei rebene vaid hiilivad vaikselt ringi. Kas see tähendab vaikust enne tormi? Kes teab, meie ei tunne veel piisavalt selle maa ilma, seega jääb üle vaid oodata ja vaadata. Hommikukohvi ja -tee tegemisega nägime rohkem vaeva kui kuiva ilmaga, Ats kogus küll kuivi kookospähklikoori eile telgi alla varjule, aga hommikul selgus, et mingitmoodi olid enamus koortest telgi alt välja pugenud. Kookosekoored ja nende sees olev kuiv säsi (kas on selline sõna olemas?) on hea lõkkematerjal, seda õpetasid meile kunagi külamehed Sri Lankal kui koos lõkkel suurt kala küpsetasime.

Lasime kalameestel end üleeile sellele väikesele paradiisisaarele – Tikling´i saarele, tuua. Saare teisel pool elab üks kaluriperekond, peale nende ja mõne pääsukese, sisaliku ja gecko ning öösiti puude ümber tiirlevate põlevate taguotstega lendputukate (Fireflies – tulekärbsed) siin teisi elanikke ei ole. Meie seadsime end sisse varju andvate puude alla, puude vahele riputasime võrkkiige, ookean on kümne-paarikümne sammu kaugusel, olenevalt tõusust ja mõõnast kord lähemal, kord kaugemal.

Õhtuti oleme käinud mõõnaga kivide vahelt krabisid otsimas, need on saanud peibutisteks õngeridva otsas, aga seni ei ole kalaõnne veel olnud. On võimalik, et kala me kalda ääres ei ujugi, ju pole neile siin mingit toitu, aga proovime ikka ja hoiame ridva sees. Värskest kalast küll ära ei ütleks. Seni oleme õhtusöögiks keetnud lõkkel riisi ja makarone ning maitset lisavad küüslaugune kaste ja sardiinid, sedapuhku konservikarbist mitte ookeanist. Kuna ookeanivesi on meeletult soolane, siis lisame toidu keetmisel mereveele juurde ka maalt suurte pudelitega kaasa võetud magevett. Esimesel päeval keetsime makarone puhtas merevees, need tulid nii tulisoolased, et ei kõlvanudki süüa. Lõkkel söögi tegemisel on abiks Memme õhukese põhjaga kauss, vesi läheb ses kausis ruttu keema, Ats meisterdas kausile pika saba ka, nüüd näeb kauss välja nagu pika varrega kopsik. Pambusest saba laseb kausi lõkke kohale riputada, saba ots käib suure korallitüki all, nii et ise ei pea sabast kinni hoidma. Siis jääb üle vaid lõket elavana hoida, selleks kõlbavad kookosekoorte sekka kõige paremini peenikesed puutükid, need teevad vihase tule ja toit valmib ruttu.

Telk on kodust kaasa võetud lapiline telk, see sama, millega Pedasaarelgi käisime. Avar ja mahutab peale meie kahe veel ka me seljakotid ja muu vajaliku. Madratsiks on rannaliiv ja üks magamiskott, mis olemise veidi pehmemaks teeb. Täna öösel kogesime maavärinat, lühikeste vahedega liikus maa me telgi all kahel korral, põnev tunne, aga loodame, et väga palju suuremaid maavärinaid ei tule. Loodusjõud teevad Filipiinidele igal aastal meeletult kahju – maavärinad, taifuunid, vulkaanipursked. Filipiinode hoiak on: tuleb see, mis tuleb ja ikka ja jälle taasehitatakse oma onnid rannaveest mõne sammu kaugusele või siis suurest ohtlikust vulkaanist paari-kolme-nelja kilomeetri kaugusele.


Palju kära, vähe villa

Siia vaiksele saarele saamine oli paras seiklus – olime teel Luzoni saarelt Matnogi nimelisest sadamakülast teisele saarele, Samari saarele. Suurel roostes praamil olles nägime õige pea peale sadamast väljumist saart valge pika rannaribaga. Peale paari kaluripaadi me rannal muud ei silmanud, seega paistis see ideaalne koht rannal telkimiseks ja omaette olemiseks – kalapüügiks, lugemiseks, lainepahina kuulamiseks ja päiksetõusudeks ja –loojanguteks. Soov leida sellist saart oli meil juba ammu, nüüd aga purjetasime praamiga hoopis Samarile ja väike kaunis saar jäi selja taha. Arutasime mitmeid kordi, kas peaksime äkki samal päeval praamiga tagasi üle sõitma ja siis laskma mõnel kaluril Matnogis meid saarele viia, aga tagasiminek tundus natuke mõtetu ning lootsime Samari lähedal samasuguse ilusa vaikse saare leida.

Mõningased uurimistööd olid meil enne tehtud, Samari põhjatipu lähedal on Biri saarestik ning sinna me sel päeval läksimegi. Birile viis väike paat, mis läks kohalikust väikesest sadamast välja alles siis kui paadis kakskümmend inimest oli. Lained olid sel päeval nagu üldiselt igal päeval siin piirkonnas, suured, ja paat kahekümne inimesega raske - vett pritsis paadisolijatele tihti peale ja salamisi hiilisime igaks juhuks päästevestide asukohta, aga Filipiinidel ei ole paraku päästevestid paadis kõige tähtsamad asjad. Õnneks hoidis paadikapten paadi saarte lähedusse ja kuna kohalikud, nii ka me kapten, on siin vist kõik paadis ja merel sündinud, siis saime turvaliselt tunni ajaga Biri saarele.

Biril oli esmapilgul kõik see, mida me otsima ei tulnud. Juba enne randumist kostus lärm ja trall – suur grupp kohalikke harjutasid tantsu ja laulu tulevaseks festivaliks, me lootus leida väikest saart mõne asunikuga oli ilmselgelt luhta läinud. Palju tihedasti üksteise kõrvale tipitud väikeseid ja suuremaid palmiokstest ehitatud maju ning tsemendist tänavateed. Õnneks leidsime mõnusa toaga öömaja Villa Amor´i nimelises majutuskohas, otse ookeani ääres.

Plaanisime järgmisel päeval Birilt ära minna, et vaikse saare otsinguid jätkata, aga ilm oli nii ilus ja otsustasime Birile võimaluse anda, teist saart on ju alati aeg leida. Biri teine pool oli hoopis kütkestavam kui see, kuhu eelmisel õhtul randusime. Ilusad suured kaljutipud ookeanis, lained olid kaljudesse auke ja kumerusi voolinud. Ujusime palju ja hiljem lasime kaljudel end soojendada, kaljude vahel olid sellised kanalimoodi veeaugud ja hiljem kõndisime rannal ning leidsime palju merekarpe, selliseid, milliseid enne teistelt maadelt ei olnud leidnud.

Biril olid omad võlud, aga siiski jäi praamilt nähtud idülliline rand kripeldama ning järgmisel hommikul pakkisime taas seljakotid, et Samarile ja siis tagasi Matnogi purjetada. Biri sadamasse jõudes nägime kaist eemalduvat kaubapaati, kus olid mõned reisijad samuti peal ning need hõikusid, et paat läheb Matnogi – just sinna, kuhu meil vaja minna oli. Mehed tõmbasid paadi jälle kai juurde ja me astusime pardale. Sedapuhku pidime otse avmerele minema, kuigi lained ei olnud väga suured, pritsis vett paati ja loksutas meid korralikult, aga siiski oli kindlam tunne kui päev tagasi selles väikses täislaetud paadis sõita.

Matnogis ei saanud keegi kohalikest aru, mille kirevase pärast me tahame pea asustamata saarele minna ja veel nädalaks. Ennekuulmatu! Pidime leidma paadiga kohaliku, kes nii palju inglise keelt oskab, et aru saada, et ta peab meid nädala pärast saarelt ka ära tooma. Palju kära ja vähe villa: olime juba vahepeal käega löömas ja otsustasime uuesti Matnogist Samarile sõita, aga viimasel hetkel kohtasime kohalikku inglise keelt rääkivat meest, kes sebis meile paadi, paadimehe ja tunni pärast olime teel oma saare poole. Siin me oleme, siin ja praegu. Vahepeal on päike loojunud ja ma ei näe enam kirjutada. Head õhtut ja ööd, teil on alles keskpäev, meie aga läheme taskulampidega krabideotsingule, siis istume rannal ja vaatame tähti ning kuulame laineid. Head ööd!

30. jaanuar

Viimased paar päeva on meri väga tasane olnud, pealegi on täiskuuööd ja kalamehed on paatidega väljas nii päeval kui öösel. Siin ei ole väikestes külades elektrit, isegi mitte generaatoritega, ning see tähendab seda, et toidupoolist ei saa säilitada külmakapis vaid iga päev püütakse värske kala ja otsitakse krabisi, et perel toit laual oleks ja kõik söönuks saaks.

Eile randusid Tikling´i saarel kaks kalameest – Jesus ja Salvador. Jesus rääkis head inglise keelt ja saarelt ära minnes käisid mehed meiega juttu ajamas ja oma kalasaaki näitamas. Päris kena kogus väikseid kalu oli neil mõne tunniga püütud ja mehed olid heatujulised. Jesus on oma nime üle väga uhke, Filipiinid on katolike maa ning kuna kalamees Jesus sündis 24. detsembril, siis pani ema talle nimeks Jeesus. Palju pannakse lastele siin hispaanipäraseid nimesid ja on ka neid nimesi, mida annab naerda – näiteks oli ühe Somaalia vetes piraatide kätte sattunud filipiinost laevapere liikme nimi Chivas Regal. Nimi meest ei riku kuigi ise ei tahaks küll näiteks Milla Piim või Põltsamaa Kuldne olla :)

Perekond, kes saare teises otsa elab, on päev päevalt meile lähemale hiilinud, uudishimu on suur, et kes need valged sama saare peal on ja mida nad teevad ja kuidas ja miks. Eile tuli natuke purjakil külamees juttu ajama ja kutsus meid saare kuklapoolele külla, aga me keetsime just lõkkel riisi ja see ei olnud meie jaoks hea aeg küllaminekuks. Onkel jalutas siis mööda valget rannariba tagasi ja oli jälle platsis just siis kui kui õhtusööki sõime. Seekord ei tulnud ta üksi vaid noore suurt dzunglinuga kandva poisiga, kes ronis kolme sekundiga kõrgele palmi otsa ja viskas alla neli-viis suurt kookospähklit. Poiss ronis siis jälle alla ja lõi ühe kookose kaheks nii kiiresti, et tilkagi piima ei jõudnud kummastki poolest välja loksuda. Kookosed olid meile ja onkel kutsus meid järgmiseks hommikuks endale külla.

Kohalike hommik on natuke teine kui meie oma, nende oma algab juba enne kukke ja koitu. Seega kuna külalised ei saabunud ega saabunud, siis tuli onkel vaatama kuhu me jäime. Me olime just kohvi ja tee joomise lõpetanud ja pool paljad, aga onkel tahtis kangesti Atsile oma haipüügivarustust näidata ja Ats läks onkliga kaasa. Poole tunni pärast tuli terve perekond meie poole saart, pereema Rowena tõi meile võrratult maitsvaid küpsetatud banaane ja teokarbi, Rowena mees kaevas rannalt krabi ja andis Atsile õnge otsa söödaks, onkel tõi paar väiksemat õngekonksu ja väikese kala söödaks ning üks väike poiss saabus kilekotitäie teokarpidega. Nad olid meid eelmistel päevadel näinud rannal karpe otsimas ja nii tõi poiss oma kogu mulle. Tõeliselt tore on kogeda nii piskut omavate inimeste siirast külalislahkust, ka vähest jagatakse sooja südamega. Hiljem hullasid poisid vees me snorklivarustusega, nende jaoks oli see tore – maski abiga kalu vee all näha.

Oleme oma siinveedetud päevadega väga rahul olnud. Eemal sadadest erinevatest müratekitajatest ja kiirustavast maailmast. Kuhu see ülejäänud maailm küll kiirustab? Ja misjaoks? Kas keegi teab?

2. veebruar

Head aega, Tikling!

Nädal Tiklingil möödus kiiresti, viimastel päevadel ujusime, snorgeldasime, tegime suure lõkke ja jõime palju kookosemahla ning proovisime veel kalapüüki, aga tulemusteta.

Täna hommikul tõid saarenaabrid meid väikese paadiga Matnogi ja nüüd ootame praamil Samari saarele jõudmist. Praam on suur roosteuss. Kunagi, parematel päevadel, on ta olnud üleni valget värvi, aga nüüd on pigem kollakaspruun, pruunikaskollane. Sissekäigu juures ilutseb suur märk „Safety first” (turvalisus ennekõike), ehk siis siin võime end küll turvaliselt tunda.

Praam läheb välja siis kui ta täis on, teadagi. Oleme paar tundi oodanud, aga ikka veel ei ole piisavalt reisijaid ega autosid. Laevapereliikmeteks ehk siis tüüriks ja kapteniks ja teisteks asjapulkadeks on noored kahe-kolmekümneaastased mehed, kes on just just alles salongi toolidelt pikutamast äraganud, silmad veel pooleldi kinni. Kui poisid võidunud maikade peale valged särgid tõmbasid, siis sai alles aru, et tegu on nendega, kes meid turvaliselt praamiga Samarile viivad. Mõnel särgil olid triibud ka õlgadel, kellel üks, kellel kaks, aga mida rohkem oli triipe, seda uhkem oli muidugi olek ja kõnnak.

Et kogunevatel reisijatel praamil igav ei oleks ja et Matnogi küla poisikesed kommiraha saaksid, on siin sadamates üles seatud väike etendus. Reisija viskab pardalt mündi - olgu see siis ühe peesone või viie peesone - vette ning väike sitke murjam sukeldub vette mündile järele. Poistele endile pakub kogu asi palju nalja ja reisijatele samuti, aga meile tundub see sukeldumine küll pisut veider. Osad poisid ronivad praami laele ja hüppavad kõrgelt õlisesse tumedasse vette, praami ja kai vaheline vahe on kitsas ja loodetavasti ei tee poisid valesi liigutusi...

Praami tagaosas, kust me rutuga ära kolisime, on karaoke baar, karaoke on siin suur meelelahutus ja kui Tiklingil olime ja praamid saarest kaugemalt mööda sõitsid, oli karaoke alati hästi kuulda.

Peale nädalast rannakat tunneme, et nüüd on aeg mõned ööd voodis magada ja dušši all käia, mu juuksed on rohkem vetikad kui juuksed, tulisoolane merevesi on neid leotanud ja päike kuivatanud. Kahju oli saarelt lahkuda, meil oli seal tõeliselt mõnus. Teel Samarile paistab Tiklingi helevalge liivaga rannariba, lehvitame oma saarenaabritele veel kord. Head aega, Tikling!

No comments: