26. detsember

Üleeile tulime oma esimeselt matkarajalt Kahurangi rahvuspargist, neli päeva kõndisime, pirakad kotid seljas, üle mägede ja jõgede. Matkaraja pani kokku Ats, see esimene kord sai meil selline eksprompt – ruttu asjad seljakottidesse ja sinnapoole astuma, kus rohelised võimsad mäed. Nii mõnedki asjad jäid esimesel korral maha, mida matkal veel vaja oleks olnud, aga saime suurepäraselt nendetagi hakkama.

Mingit füüsilist ettevalmistust me teinud ei olnud peale keppide maha toppimise (ning ohjeldamatu jäätise söömise, millest meil tõttöelda, uskumatu küll, isu hiljem täis sai) ning seega osutus esimene päev meeletuks jõupingutuseks – ronisime märjas metsas mööda libedaid puujuurikaid järsust mäest aina üles ja ülespoole. Kaua aega võttis see ronimine – üleni sammaldunud puudega mets oli rõske ja libe, uudistasime lõkse, mis iga natukese maa tagant maha või puude otsa opossumite püüdmiseks seatud oli. Uus-Meremaal on palju lennuvõimetuid linde, kelle mune ja poegi opossumid ja nirgitaolised tegelased ohustavad ja sellepärast on opossumitele sõda kuulutatud. Üks mitte enam nii väga värske opossum rippus puu küljes lõksus, saba kurvalt rõngas ja oli surnd mis surnd. Opossumid toodi kunagi siia Austraaliast ja nüüd ei suudeta enam nende arvukust piirata. Ka jänesed toodi ja kitsed ning kuna neile siin looduses vaenlasi ei ole, siis on nii kitsi kui ka jäneseid nii palju siginenud, et nende küttimiseks palgatakse eraldi jahimehi. Kõiges selles võib ju inimene ennast süüdistada...milles opossumid-jänesed-kitsed süüdi on...

Jätsime surnud opossumi puu otsa kõlkuma - mida tarka me temaga ikka oleks peale hakanud - ja ronisime ikka kõrgemale. Keel oli päris vestil kui tippu tuule kätte jõudime, kergelt pilves ilm rikkus natuke vaateid, aga muidu oli kena. Ats vaatas iga natukese aja tagant kompassi ja kuna olime raja alguses unustanud veevarusid täiendada, siis lubas ta me kaasasoetatud topograafilist kaarti lugedes millalgi mäest laskudes (umbes kilomeetri pärast) jõge, aga see kilomeeter venis kahtlaselt aina pikemaks, nii umbes viieks kilomeetriks ja korra tuli juba lillevanki lugu meelde, hihii, aga siis tabasime veekohina kusagil allpool ja varbad said kiire laskumisega vatti. Vesi maitses hea, jõe taga oli matkamaja, mille hoovil tegime teed ja kinnitasime keha ning asusime uuesti rajale.
Pikki tunde kõmpsisime sel päeval, telkisime jõe ääres kui juba hämardus ning võitlesime liivakärbestega ning magasime esimese öö telgis. Kui see jõgi vaid nii kõvasti ei oleks kohisenud ja linnud, kurivaimud, nii kõvasti ei oleks enne päikese tõusu kraaksuma hakkanud (tegelikult ei kraaksud nad üldsegi vaid laulsid ilusti, aga kui oled vara hommikul unine ja tahad magada, siis tundub ka linnulaul piinamisena – ju oleme juba liiga ära linnastunud .)

Teine päev sai esimesest veelgi pikem ja raskem, neid mägesid, mida mööda aina üles pidi ronima, oli üksteise järel kohe mõnuga külvatud. Aga maastik muutus õnneks peale pooltteist päeva ilusamaks, metsale vahelduseks viis rada läbi suurte rohututtide, mille äärtes õitsesid esimesed mägikarikakrad. Ka hebe-põõsad on juba õies ja edelwaisi poolavanenud õisi nägime. Kohati oli teeääred lausa valged õitetekist – hästi kena oli seal käia. Speargrassi ehk odataime noored lehed rohetasid kõikjal, eelmise aasta kolletunud õievarred lohakalt siia ja sinna lookas ning linaliiliate suured lehed laiutasid siin-seal rohtututtide vahel.

Ja veel mägesid ja mägesid, millest siin maal juba puudust ei tule. Siht silme ette seatud – pidime seks ööks Peal´i järve äärde telkima, see maa järveni tundus lõputu ning kuigi maastik muutus aina ilusamaks, oli väsimus nii suur, et vaadete nautimiseks eriti rammu ei jäänudki. Kuidagimoodi panime oma telgi mägedevahelise järve lähedale püsti, sõime ja pugesime telki. Uni oli õnneks magus, peale sellist päeva ei oleksi saanud teisiti olla. Hommikul alles nägime tõeliselt, millise fantastilise koha peal olime oma laagri eelmisel õhtul püsti löönud, oli vaeva väärt!

Kolmandal päeval võtsime vabamalt ning tõdesime rõõmuga, et vahelduseks viib matkarada ka allapoole, mitte vaid üles. Oli jõululaupäev ning otsustasime juba poolest päevast matkamajja jääda. Koukisime õhtutundidel šampusepudeli kotis välja, tegime suupisteid ja pidasime nii Jõuluid. Lootsime, et ehk ei tule teisi matkajaid majja, aga kuna sadas tugevalt, olime lõpuks kaheksakesi ses majas. Ats ei hakanud nii igaks juhuks Püha ööd laulma (et mitte vihma kätte sattuda), alles järgmisel päeval taas rajale asudes laulis ta selle laulu metsavahel mulle rõõmsalt ette. Ma arvan, et Atsi laul ei olekski nii hull olnud kui seda oli meiega maja jaganud onkli norskamine – terve öö urises ja kangesti oleks tahtnud, et hoopis linnud oleks meid üleval hoidnud, mitte see kuramuse norin.

Neljas päev oli alul päikseline, järsud mäkketõusud ja meeletult kaunid vaated. Lõuna ajal hakkas pilvi koguma ja kõrgemates mäetippudes kõndisime juba paksude pilvede sees. Mee teerada viis mööda Mt (mägi – mount) Arthurist, mis paistis oma kiviste seinte ja kõrge tipuga teistest, rohukattega kaetud mägedest, põnevam ja uhkem. Ats oli sest mäest ja rajast eriti lummatud – pilvede sees viis nagu tee Mordorisse.

Kokku käisime nelja päevaga umbes 50-55 kilomeetrit, aga mägedes kõnnitud kilomeeter on kordi ja kordi väsitavam kui tasasel pinnal kõnnitud. Neljandal päeval olid kotid juba kergemad – toit oli pea kõik söödud ja jalad olid juba tõusude ja laskumistega harjunud. Järgmine matk on seega juba kergem, vorm hakkab tasapisi tulema 

27. detsember

Puhkasime kolm päeva, täna on juba jälle seljakotid pakitud – homme läheme uuele matkarajale Nelson Lakes rahvusparki. Kui ilmad head püsivad, siis plaanime teha nädalase raja ses pargis.

Täna oleme jõe ääres, tegime hommikul pannkooke ja lõunaks soojendasime eilseid kotlette. Tegin eile ise müslit uueks matkaks kaasa, hästi hea tuli. Erinevad pähklid ja rosinaid, pannil praetud kaerahelbed, kuivatatud aprikoosid, valge šokolaadi tükid - miksisin need kõik kokku ja saame rajal hommikuti veega müslit süüa. Piima kahjuks kaljulõhedest ei voola , aga veega on müsli ka maitsev ja pealegi annab palju energiat. Eriti minu kokku keeratud, ekstramaiasmokkade oma .

Kehad on meil punaseid täppe täis, sandfly´ si ehk liivakärbseid on siin eriti palju ning eriti õhtupoolikutel ja hommikutundidel on nad lausa raevukad ja ei vali kohtagi, kuhu oma väiksed õelad ja teravad hambad sisse löövad. Isegi me matkabussis tunnevad nad end pigem peremeeste kui külalistena... Ostsime moskiitode ja sandfly´de peletamiseks Kathmandu matkapoest isegi ühe väikese aparaadi, mis piniseb vaikselt ja mis peaks sääski ja kärbseid eemale hoidma. Meid kahjuks see asjandus eriti aidanud ei ole, aga sääskedele tundub see vidin küll meeldivat. Esimesel katsetamiseööl panime vidina autosse undama, ses kohas oli palju sääski, ja lootsime nii painajatest rahu saada. Hommikul olime kenasti punasetäpilised ning vidina vahetus läheduses istus sääsk ja kõlgutas rõõmsalt jalga...


4. jaanuar

ILUSAT JA HEAD UUT AASTAT!

Me eelmine matkarada Nelson Lakes rahvuspargis kujunes kolmepäevaseks. Ilm kiskus teise päeva õhtuks pilve ja otsustasime lühemat teed tagasi minna. Pealegi olin mina oma põlvega hädas – teise päeva järskude laskumiste ajal mägedes potsatasin paar korda maha, korra vasema põlve peale ja kolmandal päeval oli valu põlves.

Aga rada ise oli lihtsalt lummav. Esimesel päeval olid tõusud mäkke, sealt edasi jälle tõusud ja mägede vahel võrratud vaated. Siia ja sinna orgudesse oli tipitud mitmeid väikesi veesilmi ja jääliustike sulamisest tekkinud järvi. Vesi järvedes ei saaks olla puhtam, vee värv on samuti lummav – vahel roheline, vahel hele- ning vahel tumesinine. Laskusime esimeseks õhtuks ühe sellise järve äärde telkima, enamus ühepäevamatkajaid oli jäänud selja taha ja pööranud rajal tagasi ning olime uhkes üksinduses majesteetlike mägede vahel järve ääres. Päris kaua võttis järveni laskumine. Mägedes on kummalisel kombel alati nii, et asjad tunduvad palju lähemal olevat kui nad tegelikult on. Tipust vaatad, et järveni on ainult natuke maad, aga kui tegelikult laskuma hakkad, võtab päris kaua aega ja võhma. Tagasi, üles, peab ju ka ronima, aga sellele peab mõtlema õnneks alles hommikul...

Ats käis järves ujumas, sõime ja istusime lihtsalt suurel kivil telgi lähedal ja kuulasime mägipapagoi kea häälitsusi mägede kohal ja omi mõtteid. Arutlesime selle üle, kuidas saaks hetki jäädvustada just nii nagu nad nad on. Fotoaparaati jääb vaid ehk üks sajandik päriselt olnust ja nähtust, samuti ei saa jäädvustada ühele pildile kõike korraga... Istusime siis vaikselt ja püüdsime olla ses hetkes nind jäädvustada võimalikult sügavale endasse seda tunnet, neid vaateid, värve ja lõhnu. Aga tean, et näiteks aasta pärast ei mäleta ma enam seda paika sugugi detailselt...on vaid alles tunne, et seal oli hea...sellest peaks tegelikult ehk piisama...

Vett voolas järve pidevalt kaljulõhedest juurde ning osa vett voolas väikese veekose kaudu järvest ära, allapoole. Öösel ning päikesetõusul ei olnud kosta ei linnu kraaksumist ega kellegi norskamist, uni oli hea.

Teine päev oli sama päiksepaisteline nagu esimenegi, järve äärest mööda kiviklibust mäeselga üles tõustes asusime rajale, mis lookles mööda mäetippe edasi. Siin-seal oli lumelaike, ehitasime pisikese lumememme kivide vahele päikesele näkku vaatama. Vaated vaheldusid, mäed olid kord üht- kord teistsugused, mõned kivised, mõned rohuga kaetud, mõned pruunid ja mõned hallid ja sünged. Suurte padjanditena kasvasid mitmetes kohtades vegetable sheep plant ehk siis sellised naljakad pehmed lambataolided taimekogumikud. Seemneid kahjuks veel koguda ei saa, aga kui veel sügisepoole siin oleme ja mägedesse satume, korjame tingimata seeneid. Eelmisel korral jäi see huvitav taim nägemata.

Päeva teine pool möödus laskudes, millel ei näinud lõppu tulevat. Alul, ülevalpool, oli laskumine mõnus, aga kui rada metsa vahele viis ja laskumine aina järsemaks muutus, olime viimaks tõeliselt väsinud ja komistasime aina rohkem lõputute pöögipuujuurikate taha. Viimaks alla suure järve äärde jõudes olime päris kutud, leidsime järve ääres telkimiskoha ja magasime nagu notid.

Kolmas päev oli jällegi tõus, viis-kuus tundi kõndisime metsa vahel. Hakkas sadama ja nii hullusti, ei saime aluspesuni märjaks. Õnneks jõudime matkamajja, tegime ahju tule ja riputasime riided kuivama. Söögi panime tulele ja plaanisime vana aasta õhtu ses matkamajas veeta. Millegipärast arvasime, et ega keegi teine nii ogar ei ole, et tahab uut aastat kusagil matkarajal vastu võtta, aga nii kui tuli juba ahjus lõbusalt praksuma hakkas, kostusid väljast hääled ja majja tippisid ükshaaval viis läbimärga austraallast – ema, isa ja kolm last - üks lärmakam kui teine.

Korjasime viisakalt oma asjad kokku ja asusime taas rajale läbi vihma ja vettivmärja metsa ja puujuurikate. Tõusud ja langused, langused ja tõusud. Põlv oli juba päris põrguline ja vett tuli ja tuli taevast. Vahetevahel puhkasime ja Ats unistas puukändudel istudes memme tehtud kanakoibadest ja teistest jõuluroogadest.

Kõndisime sel päeval kokku üle üheksa tunni, viimaks juba hämarast metsast autoni jõudes ja hiljem kuuma dušši all lodistades oli hea tunne küll. Uue aasta võtsime oma karupruunis matkabussi vastu, sest sadas lakkamatult. Tegime suupisteid ja jõime pudeli vahuveini ning kell kaksteist hüüdsime, nagu meil igal aastal kombeks on, kõigest kõrist Head Uut Aastat! Kas kostis teieni ära?