Ah et mis me siin teeme

3. november

Empsu palus ühes kirjas, et kirjutage kõigest, kõigest ja nüüd ma siis proovingi seda jõudumööda teha.

Elame väikeses rahulike tänavatega Blenheimi linna ääreosas ja üürime üht suurt tuba mõnusast väiksemapoolsest majast. Majaomanikud ise elavad kohe meie maja taga, naine on kunstnik, meie maja tubade seinad on tema maale täis. On kamin, mida jahedamate ilmadega meie jaoks soojaks kütetakse, köögilaual on alati suur kauss sidrunitega ja värsked lõikelilled. Selline mõnusa auraga ja kunstnikukäega maja. Peale meie elavad majas veel kaks soomlast ja kaks malaislast, nii et kokku on meid päris paras ports. Kööki ja suurt tuba kasutame kõik ühiselt, hommikuti enne tööle minekut on natuke sebimist, aga õnneks muul ajal päris vaikne. Malaislased istuvad omas toas ja vaatavad oma ching-chung filme päevad läbi. Soomlased Noora ja Tobi, kes nädal peale meid siia majja kolisid, on need, kellega tihedamalt suhtleme. Nädalavahetusel käisime kalal, ühel päeval kahekesi ja teisel soomlastega, kalastamine on siin väga popp ja meie kui teada-tuntud kalamehed, soetasime endile spinningu ja mõned landid ja asusime ka õnne proovima. Nädalavahetustel on ookeaniäärne ja Raurangi jõesuue igas mõõdus kalamehi täis - kes solistab säärikutega või kalipsoga jões ja püüab mingeid pisikesi kalakesi, kes pidavat hästi maitsvad olema, kes loobib kaldalt lanti. Kalaisu tuleb peale küll, kui niiviisi terve päev rannal oled ja lanti loobid, seda teeb enamasti Ats, kuna mina ei saa oma vana õlavigastuse pärast lanti loopida. Aga kuna ma olen oma nupuka ema nupukas tütar, siis püüan ma omal moel kala – lihtsalt konksu ja raskuse ja söödaga, mille puudumise tõttu pidin ma viimasel korral pisut opereerima rannalt leitud natuke vanaks läinud kala. Sööt on sööt, rääkigu need päris kalamehed, mida tahavad, meile oleme Austraalias saanud kala nii saiatükkidega, rannalt püütud krabidega kui ka roiskuma läinud kalaga. Ainult et praevorstist ei osanud haikalad eriti lugu pidada.

Kõige suurem võimalus kala saada on just enne tõusu tulekut, kaks taikat said kaks suurt kalapirakat, aga mitte kellegi teisel, sealhulgas meil, ei näkanud. Mis siis ikka, laupäeval läheme jälle ja katsume õnne. Täiendan vahepeal oma geniaalset õnge ja loen sellele sõnad sisse, küll siis hakkavad ka meil kalad viuh ja viuh tulema, olen täitsa veendunud.

9. november

Ats tegi mulle ise rullbiskviiti sünnipäeva hommikuks (NIIII hea!!!) ja laulis teki all midagi, mis kostis millegi Palju õnne sünnipäeva ja Püha öö vahepealsena. See viimane on talle alati eriti südamelähedane laul olnud ja varsti saan seda jälle kuulda, sest nii naljakas kui see ka ei ole, ründavad jõulud aina lähemale. Ja kurb on neist, kel harilikult jõulude ajal Atsi lõõritamist kuulda õnnestub, sest sel aastal jäävad nad sellest kõigest hiljem ja nii tuleb minul seda Püha ööd taas ja taas kord üksin kuulata ja kannatada.

Veetsime pea terve päeva rannas kala püüdes, aga ka seekord ei olnud mingit tulemust. Ainult aasialased teisel pool jõesuuet tõmbasid jõest mingeid kilupoegi välja. Õnneks oli plaan B välja mõeldud, koju tulles tegin täidetud kotlette, ahjukartuleid ja juustukastet, kodujuustukastet ja jääsalatit paprikate ja kurgiga. Olid ka vein, kaminatuli, õhupallid ja rullbiskviit. Senikaua kuni kartulid keesid, lugesime Irge ja Andrese kirju, mis eile siia jõudsid ja mida oli nii mõnus saada! Siis helistas Mart ja õhtupoole lobisesime empsuga tükk aega ning hiljem - kõhud punnis, kodused uudised kõik teada, kolisime sooja kamina eest oma tuppa magama.

Eelmisel aastal oma sünnipäeval tegin autokooli eksamit ja sain läbi, üleelmisel aastal olime Austraalias, palavas Broome´s keset loodust, Ats tegi hommikuks pannkooke ja oli 26 õhupalli puude ja põõsaste külge sidunud. Pallid läksid päeva jooksul pauh ja pauh kuuma päikese käes katki, kuni ma jälle 18-, 8-, ja siis 1-aastane olin :-). 25 sain ma aga Sri Lankal Galles, olime mingis suht jubedas öömajas, just Sri Lankale jõudnud ja väga väsinud, nuudleid sõime sel päeval :-), ma mäletan. Sel aastal siis Uus-Meremaal, koduste kirjade ja telefonikõnedega ja loomulikult ikka koos pealaest varbaotsteni kalli Atsiga.

Täna on üheksas november ja pühapäev, tegin soolaseid ja magusaid pannkooke ning teeme niisama olemise päeva. Ema küsis oma paberkirjas, kas me jälle ehk kõhnadeks ei ole jäänud... sedapuhku, tuleb tunnistada, oleme hakanud hoopis juurde võtma. Ainuüksi jäätist olme me selle lühikese ajaga ära söönud vist juba üle kahe tosina liitri. Jäätist müüakse siin 2-liitristes karpides, õhtuga tõhjeneb meil pool karpi, sinna juurde ka veel mingi koogitükk, mille ma olen kokku keeranud või paar küpsist ja puuvilja. Seega ei taha teksased enam mulle jalga minna, Ats paistab siiski veel endine. Aga küll me matkaradadele minnes jälle jäätisekõhtudest lahti saame...

Ats nokitseb praegu auto kallal, mina keedan kanasuppi ja samal ajal kriban blogi. Kaks nädalat oli meil vaid 4-päevalised töönädalad, kuna kaks viimast esmaspäeva olid riiklik püha. Vaba päeva eest õnneks makstakse palka ikka.


Keppideühendajate põnev elu


Oleme üle kolme nädala viinamarjataimi pookinud, töö on ääretult lihtne ja töökaaslased enamjaolt toredad. Töötame Uus-Meremaa suurimas viinamarjakasvatusega tegelevas ettevõttes Montanas, mille omanik on tegelikult prantsuse Pernod Ricard, Irku-Martti, ehk teate seda nime?

Kuidas teile nüüd seletadagi, mida me täpselt iga päev teeme. Õigeid termineid täpselt ei tea ega tunne, proovin siis lihtsalt oma sõnadega toime tulla. Mmmmm....põhimõtteliselt võtame kaks kepikest, millest pikem on taime alumine osa, haigustekindel, ja paneme selle peale lühema kepikese, ehk siis viinamarjasordi. Enne mõõdame need kepid ära, et oleksid jämeduselt ühes mõõdus. Alumine kepp on alati üks ja seesama, pealmine võib olla Chardonnay, Merlot või mis iganes sort. Need kaks kepikest lõikame enne ühendamist masinaga parajaks, siis teibime omavahel kinni, siis lähevad need tulevased taimed vahatamisele ja siis kolmeks nädalaks kasvuhoonesse, kus neile juured ja lehed kasvavad. Oi, seda toimetamist jagub ja algusest lõpuni seda seletada on päris võimatu.

Töökaaslased on toredad. Enamjaolt kohalikud ning peale kahe eestlase veel neli rändurit Iirimaalt ja kaks Tšiilist. Harilike pliiatsite seas on ka mitmeid eredamaid kujusid, näiteks Fijilt pärit mosleminaine Nisha, kes nüüd juba aastaid Uus-Meremaa kodanik on, aga kelle inglise keelest niivõrd raske aru on saada, et pool jutu sisust alati kaduma jääb. Aga rääkida Nishale meeldib. Nii on ta vürtsitanud me lihtsaid ja igavaks kippuvaid töötunde mitmete koomiliste juttudega, millest kaks naljakamat on see, kuidas ta poeg siin ühes linnas Queenstownis benji hüpet tegema läks ja kui poeg hüppas, minestas Nisha ära ja oli toibudes absoluutselt veenudud, et poeg on nüüd surnud. Teine lugu on veel parem - päris oma „viinamarjakarjääri” alguses noppis Nisha tööl olles mõned küpsed viinamarjad suhu ja alles siis tundis, et midagi sai enda meelest valesti tehtud ja küsis siis ülevaatajalt, et kas ta jääb nüüd peale viie-kuue marja ära söömist purju? Moslemid ei tohi ju alkoholi tarbida... Nisha oli lihtsalt arvamusel, et viinamarjades on algusest peale juba alkohol sees. Kerge on talle kärbseid pähe ajada ja naiivusus ja eluvõõras hoiak tema juures on pigem naljakas kui kurb. Ta on 61-aastane, räägib viite keelt, jagab töö juures meie rõõmuks tihti komme ning käib ringi roosa või musta rätikuga nagu mosleminaised ikka. Pealegi armastab ta õhtuti Bollywoodi filme vaadata, nii et tööl haigutab ta tihti ja räägib oma filmielamustest ja sellest, mida ta eelmisel päeval söögiks tegi. Teised aasivad teda veidi, kuna Nisha meelisteemad on elu köögis, ehk siis toidutegemine, nõude pesemine ja söömine. Ja tema koomilisi eluvõõraid küsimusi aasitakse samuti natuke, aga pahatahtlikkust õnneks ei ole.

Siis on meil Lõuna-Aafrikast Port Elizabethist pärit Lorraine, kes samuti on nüüd juba mõnda aega Uus-Meremaa kodanik ja kes pages sealse elu eest paremasse keskkonda. Tema räägib ka peale inglise keele afrikaansi, täitsa laheda kõlaga keel. Lorrine tõi mulle ühel päeval paksu raamatu Lõuna-Aafrikast ja seda uurides tekkis isu kunagi ka sinna minna!

Ülevaataja on meil keskealine liigsest päikesest krimpsu ja krompsu tõmbunud kilpkonnanahaga mehelik Pamela, kelle hääl reedab aastatepikkuse suitsetamiselembuse. Ka teised managerid on mehelikud, sõidavad traktoriga, tõstavad raskusi ja kimuvad suitsu. Mehed meie töökohas aga on pigem sellised jalalohistajad, tõeliselt krapsakaks muutuvad nad alles lõunapausi ajal. Aga sõbralikud on kõik ja ikka pidevalt küsitakse, kuidas läheb ja kas kõik on korras.

Nüüd sai see keppideühendamise töö eelmise nädalaga läbi, nüüd hakkame ilmseselt varsti väljas midagi tegema. Oli ka aeg, pookimine tüütas juba ära, meil läks tegelikult väga hästi, sest saime erinevaid töid teha. Viimasel nädalal aga tegime kogu aeg üht ja sama – lõikasime lühemaid keppe ehk siis neid ülemisi, viinamarjasordikeppe, mõõtsime need siis ära ja panime teatud ämbritesse ja hiljem kottidesse. See mõõtmine oli eriti igav, kuulasime siis MP3-e, Mardilt saadud Toe Tagi, Erki Onu Remuse jutte, Triinu Rannapit ja Maarjat ja muud mõnusat muusikat ja nõnda muusikasse süvenedes läks aeg kiiremini. Saame oma mängija külge ühendada kahed kõrvaklapid ja nii saame ühe MP3-ga hakkama.

Kui isu muusikat kuulata ei olnud, siis hakkasime mõõtmise ajal nendele neetud tüütutele kepikestele nimesid panema – alguses lihtsalt Eesti mehe- ja naisenimesid, siis tulid juba inglise nimed ja siis mingid sürr nimed. Hiljem läksime üle Eesti avaliku elu tegelastele, nii oli paks töntsakas kepike Edkar Savisaar, oli ka teisi poliitikuid ning näitlejaid-lauljaid, teiste hulgas Uno Loop, Marju Kuut, Kare Kauks ja nii edasi. Ka Farmi Gabriel ja Baari Liis ja Arnold Oksmaa võtsime mängu. Mulle meeldis mäng väga, sest seda igavat tööd tehes oli see lihtsalt hiilgavalt naljakas, aga Ats ei osanud vist enam mingeid tegelasi välja mõelda ja siis hakkas ta mind nende keppidega aegajalt viskama ja tabas ka. Hea, et Pamela, kelle me isekeskis tädi Tortilaks ristisime, ei näinud.
Reedel tegi Ats õues tööd, võttis viinamarjataimetittedelt üleliigseid oksi ära ja seejuures pidi ta iga taime juures madalale kükitama. Nii olid ta lihased, isegi need, mille olemasolust ta seni üldse ei teadnud, eile ja täna nii haiged, et kõndis vaeseke nagu puunukk ja jäi igal sammul minust maha. Mina kärpisin samal ajal teise grupiga varju all väikeste taimede lehti ja juurikaid, et need liiga kiiresti ei kasvaks. Mis homme tegema hakkame, ei tea veel. Plaanime veel kaks nädalat töötada, siis edasi Nelson Lake rahvuspargi matkaradele.

Praegu aga KÕIKE HEAD, Ats loeb voodis raamatut, poeme põhku, et homme uuteks „väljakutseteks” valmis olla :-).