22. detsember

Vaatasin arvuti kalendrist järele – on 22. detsember ja peaks olema teisipäev. Harilikult oleme ajas kadunud, suhteliselt tähtsusetu on siinmail kuupäevade ja nädalapäevade teadmine, aeg käib lihtsalt oma rada ja meie ränd kulgeb ühest päevast teise, olgu see päev siis esmaspäev või pühapäev, kuu märts või detsember, suurt olulisust see ei oma ja nii ongi hea. See, et on nädalavahetus, selgub harilikult siis kui on vaja kiiremas korras valuutat vahetada, nädalavehetustel on pangad suletud ja lühiajalisse plindrisse sattudes saame jälle aimu, mis päev on.

Oleme Indoneesias Jaava saare idaosas. Lendasime Borneolt poolsaare Malaisiasse Johor Bahru linna ning sealt edasi praamiga Indoneesiasse Batami saarele. Batamilt, mis asub Malaisiale ja Singapurile niivõrd lähedal ning on nende riikide suures mõjutuses, ei saanud veel mingit Indoneesia maiku. Arenenud kaubandus, ostukeskused, kiire elu.

Viisa saime valutumalt kui olime arvanud, kuuks ajaks ja seda viisat kahjuks pikendada ei saa. Indoneesiasse reisides peab ette näitama ka tagasilennupileti, vahel küsitakse seda näha ja vahel mitte. Kuna me ei tee nii pikki plaane ette, et kust ja kuhu kuu aja pärast lendame, siis muutsime viimatise Air Asia lennufirma poolt meilile tulnud lennubroneeringu kinnituse uute kuupäevade ja sihtkohtadega ümber ning printisime selle muudetud variandi välja. Ei läinudki vaja.

Javal saime juba ehedat Indoneesiat näha, tunda ja kuulda. Riisipõllud, rohelus, kanad ja kuked nii maal kui linnas, kirbukustid, pooliku sabaga nälginud ja räsitud kassid, mitmesugused oma kokku kompunnitud sõiduvahendid, sõbralikud inimesed, kelle naeratus ei ilmu ainult suule vaid ka silmisse. Kaubitsejad, kellele valge on harilikult vaid liikuv pangaautomaat ning kelle naeratus kestab vaid seni kuni nende pakkumisega nõusse jääd. Lapsed, kes kogu oma inglise keele pagasi välja laovad, ehk siis „Hello, what is your name” ja siis ise kihistades minema jooksevad. Vanad mosleminaised, kes pikalt piidlevad, kui särgivarrukad on lühikesed ja püksisääred alla põlve ei ulatu. Kookospalmi - ja banaanipuud, veepühvlid ja suitsujuga siit-sealt taeva poole tõusmas. Ehe!

Tulime eile Gunung Bromo ja Bromo-Tengger-Semeru rahvuspargist. Sõit sinna oli ilus, vulkaanide lähedal olev maapind on seal rikas ning põllumehed kasvatavad mäekülgedel mitmeid köögivilju, ingli trompeti puud olid täies õies – selle puu õis on narkootilise toimega. Ats pidas seekord paremaks õit mitte süüa, viimatine Sagadis käik jäi hästi meelde, siis kui Urmas meile sellest taimest ja taime mõjust rääkis ja Ats hästi ei uskunud ja igaks juhuks ühe õie ära sõi ning siis end väga kentsakalt tundma hakkas :)

Gunung Semeru on Java kõrgeim vulkaan, 3676 m. Gunung Bromo on 2392-meetrine aktiivne vulkaan. Tegime pika tiiru suitseva Bromo kraatri tipul, nii aktiivset vulkaani ei ole me enne näinud, väga võimas. Öö lähedalolevas külas oli külm, küla ise asub üle 2000 meetri kõrgusel merepinnast, õnneks on meil üks magamiskott ja ka soojemaid riideid kaasas igaks juhtumiks ning sel puhul läks neid kõiki hädasti vaja.


27. detsember

Ükskõik, kas maal või linnas, odavamas hostelis või luksushotellis ööbides, Indoneesias ärkad hommikul ikka kuke kiremise peale üles. Piirkonniti võib ärkamine veelgi varasemaks kujuneda – moslemid palvetavad viis korda ööpäevas, Probollingo nimelises kohas ajas moslemi hommikutervitus meil juba kell kolm öösel üles. Millegipärast arvavad need Allahi-usulased vuntsid, et kogu maailm tahab nende laulu kuulda - moššeede külge on tavaliselt kinnitatud tubli hulk ruuporeid, nii et viis korda ööpäevas kuulevad ka teist usku inimesed ja ka mittemingitusku inimesed nende palvet.

Bali, Bali, Bali

Oleme otsaga Balil. Jõululaupäeval sõitsime üheksa tundi bussiga Javalt Balile ning need Jõulud jäävad mulle alatiseks meelde. Esimene osa päevast ootasime bussijaamas bussi. Siin ei käi bussid aja järgi, bussid käivad siis kui nad kohale jõuavad ja välja lähevad siis kui bussis on rahvast täis tuubitud ja kõik kohad, kaasa arvatud vahekäikki, rahvast täis. Kaeblemisel ei ole lihtsalt mõtet, sellest oleme ammu aru saanud ja kella peale minekut ei ole nagunii kusagile. Tegu on Indoneesiaga, kus kehtib Indoneesia aeg. Kõik juhtub siis kui ta täpselt juhtub või siis natuke hiljem. Ka ärajäämisi on, aga mis siis sellest, homme on jälle päev.

Bussijaama jõudsime keskpäava paiku, Bali buss pidi kell kaks saabuma. Kella kahene buss lükkus kella neljale edasi, mõtle asja, kaks tundi ees või taga. Ajasime uudishimulikega juttu, nii palju kui nende inglise keel seda võimaldas, käisime ühes nurgataguses tänavarestoranis söömas ja lihtsalt ootasime. Ootasid teisedki, kella ei koputanud keegi, et ei tea, kas kell on seisma jäänud ja keegi närviliselt edasi-tagasi ei kõndinud – aega on.

Kui Bali buss terminaali jõudis, jooksid bussi ootajad üksteise võidu bussile, ühistrantspordiga on ikka nii, et sinna sisse tasub ruttu jõuda, muidu võib juhtuda nii, et pead tunde ja tunde bussi vahekäigus ülimalt ebamugaval taburetil istuma. Kui veab, on istumise all taburet, kui vähem veab, on õllekast.

Siblasin minagi kiirelt kohalike ja kümnese prantslaste grupiga võidu bussi suunas, Ats jäi kotte pagasiruumi paigutama ning saime mõlemad istekohad. Ühel pool kahe- teisel kolmekohalised istmed, meie saime kolmesesse ja istusin Atsi ja akna all koha leidnud kohaliku mehe vahel. Mees oli tore, õpetas meile numbreid indoneesia keeles.

Kui kõik kohad bussis täis said, ootasime, et buss võtaks tuurid üles ja asuksime viimaks Bali poole teele, aga nii libedalt ei läinud. Buss hakkas küll liikuma, aga tihti siin ja seal peatusi tehes. Bussides on siin alati bussijuht ja piletitega ning pagasiga tegelev šuurik. Šuurik seepärast, et kohalikel on siin igal asjal kohalik hind ja turistilt küsitakse umbes poole rohkem, nii ka bussipileti eest. Me Balile minevas bussis oli neid šuurikuid lausa kaks, rippusid uksest välja ja karjusid kõva häälega `Bali, Bali, Bali`, et kõik need, kel Balile sõidu soov, ikka kaasa saaksid. Tee äärtest korjati peale nii palju inimesi, et lõpuks oli terve vahekäik rahvast täis. Kes üritas õllekastil silma looja lasta, kes võitles kellegi riisikotiga, mis vägisi ta sülle kippus kukkuma, kes mängis telefoniga ning kes kannatas lihtsalt vaikselt.

Kui enam kohe mitte kedagi bussile ei mahtunud, oldi rahul ja bussišuurikud hakkasid rahvalt piletiraha koguma. Tavaliselt hakkab pussišuurik, selg ees, bussi eesotsast tahapoole liikuma ja raha koguma. Selg ees seepärast, et me ei näeks, kui palju kohalikud pileti eest maksavad. Kui järg meieni jõuab, siis annab šuurik särasilmil meile pileti, millele on laest võetud summa peale kripseldatud ja sirutab käe välja. Summa on just selline, et päris häbi ei hakkaks küsida, aga ikka kümme-või paarkümmend tuhat ruupiat ühe inimese pealt rohkem sellest, mis kohalikud maksavad.

Bali bussis tundus hind kõigile sama olevat. Šuurikud pidid end kole peenikesteks tegema (väga peenikesed on nad nagunii), et bussi vahekäigus rahvalt piletiraha koguda. Raha kogutud, võlusid šuurikud endalegi istumise alla mingid kastid ja sõit jätkus viperusteta mõnda aega. Mingi hetk hakkas buss aina aeglasemini ja aeglasemini sõitma, siis jäi hoopis seisma. Otsiti tööriistu ja sebiti, inimesed läksid välja jalgu sirutama ja värsket õhku hingama – selgus, et bussi üks esimestest kummidest oli katki läinud. No muidugi oli seda nalja enne ka siin maal juhtunud ja šuurikud vahetasid kiirelt ja oskuslikult katkise kummi terve vastu ning sõit jätkus. Sõit jätkus tunde ja tunde, reisijad vajusid aina rohkem kössi ja proovisid igal võimalikus ja mittevõimalikus asendis sõba silmale saada.

Õhtupimeduses jõudsime Java praamisadamasse ning bussiga koos praamile. Praam oli ruumikas ja korralik, aga mingi piinamisasja peab ju välja mõtlema ning praamis pandi, kelle suureks rõõmuks ja kelle kurvastuseks, telekaekraanile valjult valjult laulma praegune siinne kõige kõvem tüdrukute popbänd. Peale seda bussisõitu oli see natuke liig, aga kohalikud paistsid küll laulu nautivat.

Bali sadamasse jõudes tundsin, et kõik ei ole ole nii nagu olema peab. Detailidesse ma ei taha laskuda ja arvan, et seda pole kellelgi kena lugeda, aga lühidalt - selle aasta Jõuluõhtu möödus bussis ja kõva toidumürgitusega.

Bali sadamast jätkus sõit umbses viimase võimaluseni täis puugitud bussis Denpasari linnani veel paar tundi ja need on tunnid, mida ma mäletan hästi ja mida ma ei taha kohe üldse hästi mäletada.

Kell kaks öösel leidsime bussijaama tagant ühe roppkalli hotelli, aga mulle ei lugenud ükski hind sel hetkel, tahtsin vaid voodisse ja surra. Kõige hullem möödus kahe päevaga ja nüüd olen jälle omas elemendis ja energiline, nii koledat elamust aga ei ole enne olnud ei kodus ega võõrsil. Ei teagi, millisest söögikorrast see põrgu alguse sai, nii hommiku- lõuna- kui ka õhtusöök tundusid maitselt head ja halvaksläinud lõhna ei olnud millelgi, aga ju siis oli bakter hästi peidetud. Ats oli loomulikult toetav ja tegi mulle asju ette ja taha. Hiljem juba naersime selle põrgusõidu ja – kogemuse üle, aga toidumürgitus Aasias või ükskõik kus mujal, ei ole küll kõige meeldivam kogemus.

Praegu oleme Bali idarannikul ühe ranna ääres, hästi mõnusas hotellis. Mingi hea laiskus on peal ja kavatseme hommegi siin lihtsalt mittemidagit teha, selleks ju puhkus ongi ja viimasel ajal olemegi päris palju paigast paika ringi liikunud. Bali on võrreldes Javaga palju turistikam, Java oli ehedam, aga ka Bali on väga ilus. Rohelus, rohelus, rohelus, riisipõllud ja kookospähklipuud. Ja rohelise eri toone on nii palju.

Kuu aega Inoneesias on nii lühike aeg, otsustasime rahulikult võtta ja mitte püüda järelejäänud poole kuuga igale poole jõuda. Muidugi oleksime tahtnud minna ka siit mitte kaugel olevatele Florese ja Komodo saartele, viimasel neist näeb hiigelsuuri Komodo draakoneid, neid, kes oma keele otsast tuleva süljega mürgitavad suure looma ja siis hiljem saagi nahka pistavad. Florese ja Komodo pool on praegu vihmad, seega seal ringi liikumine raskendatud halbade teeolude tõttu ja seekord jääb nendesse paikadesse minemata. Indoneesia on riik, kuhu võiks kuudeks kaduda, palju on vaadata, uskumatuid paiku ja uskumatut loodust.

Viimasest väga eredast elamusest ei ole ma veel kirjutanud. See oli Ida-Jaava Bondowoso lähedal Balurani rahvuspargis, kus on mitmeid vulkaane. Kõige huvitavam on Ijeni vulkaan, mis oli kunagi kõrge väga aktiivne vulkaan, nüüd aga on vaikne aga siiski aktiivne vulkaan. Ijeni teeb eriliseks see, et kuangi suure purske teinud vulkaani kraatri keskel on nüüd suur kollane väävlijärv.

Asusime Bondowosost Ijeni poole teele hommikul kell 02.30, magasime öösel vaid paar tundi ja tee Ijenini oli auklik ja käänuline, meie ise unised ja mitte ei saanud sel hetkel aru, mis hullus meid sellisel tunnil voodist välja oli ajanud. Tavaliselt läheme alati ise bussidega vaatamisväärsuste juurde, aga sel korral valisime kergema tee sest bussidega Ijenisse minna on ülim ettevõtmine ning seega oli kell pool kolm hommikul meiega koos auklikut teed nautimas veel ka autojuht ja giid. Kolm ja pool tundi seda jubedat teed, koidu ajal hakkasime juba erkamateks muutuma. Teede äärtes õites kohvipõõsaistandused ja väikesed külad. Kolmest check-poindist pidime läbi minema ning nende tõkkepuud muidugi enne ei avanenud kui neile nutsurulli lauale ei visanud ja mingitele paberitele alla ei kirjutanud.

Viimased kolmteist kilomeetrit Ijenini viivast teest olid millegipärast asfalteeritud ning parklasse jõudes olime unest jagu saanud ja valmis vulkaani otsa ronima. Ijen on vaid 2368 meetri kõrgune vulkaan. Meiega koos asusid rajale külamehed, kes Ijeni väävlijärve ääres väävlikaevanduses töötavad. Mehed kandsid õlal kahte kepi abil üheks ühendatud korvimoodi asja, raja alguses olid korvid tühjad ja näod kõigil naerused. Üks naerusuu kandis kahte sellist korvi ja sokutas ühe neist Atsi õlale, Atsil ei olnud muidugi midagi korvikandmise vastu ja nii läks nalja heitev korvikandjate- ja mittekandjate seltskond mäest aina üles ja ülespoole.

Tippu jõudes avanes natuke uskumatu vaade kraatrijärvele, kraatrist tõusvale paksule kollasele väävlitossule ja ümberkaudsetele vulkaanitippudele. Kraatri tipust läks kitsas lahtiste kividega väga järsk tee alla väävlijärveni – see oli korvikandjate rada. Tühjad korvid, millega hommikul naerusuiselt kolme kilomeetri kauguselt alustati, laoti all täis puhast väävlit, mõlemasse korvi nelikümmend kilogrammi ning kandjad alustasid järve äärest ronimist kaheksakümnekiloste korvidega järsku tõusu ja ebakindlat kitsast ja sikisakilist teed mööda taas üles kraatriserva tippu. Seda kõike vaadata oli lihtsalt karm, meeste nägudelt peegelduv ebainimlik pingutus, enamus neist meestest kaaluvad ise paarkümmend kilo vähem kui see koorem, mida nad õlgadel kandsid. Iga päev teevad väävlikandjad kuni kolm kuuekilomeetrist kandmisotsa, millest enamus aeg järsust mäest üles- või allaronimist ning viimane osa kraatri tipust järveni laskud võis siis tõusta, on ebainimlik vaev, olgu korv siis tühi või täis.

Kõige tipp on see, et väävlikandjad teenivad ühe kaheksakümne kilose koorma eest 30 000 ruupiat ehk kolmkümmend neli krooni. Kes lihtsad arvutused teeb, see saab teada, et väävlikandja päevapalk on 102 krooni. Tööd tehakse vihma, tuule ja põletava päikesega ning peale ebainimlikult raske koorma mäkke või mäest kandmise hingavad nad päevast päeva sisse mürgiseid väävliaure. Alt tõusev väävlisuits muudab tuulega suunda ning teeb ronimise veelgi piinarikkamaks, kandjad taluvad paksu väävlipilve sattumist paratamatult välja, aga kitsa raja leidmine muutub pilve sattudes keeruliseks. Orjapidmine ei ole maailmas kaugeltki lõppenud aga seda ise nähes ei jätku kirjeldamiseks piisavalt sõnu. Karm, ebainimlik, julm ja ebaõige. Mehed kannavad kummikuid, mis on sellisel rajal ühed ebasobivamad aga ilmselt odavaimad jalanõud.

Koht oli karmilt ilus, aga väävlitassijate elu nähes tundus see kõik ulme, nagu mingi teine maailm. Maailm, kuhu meie ja teisedki turistid olid tulnud vaatama vulkaani ja väävlijärve, privaatse autojuhi ja giidiga. Meie õlgadel fotokaamerad, väävlikandjate õlgadel kaheksakümnekilosed väävlikamakad. Tuleb mõtetu päevavarga tunne. Tunne, et elu on ebaõiglane. Tunne, et tahaks aidata, aga ei oska. Sri Lanka keskmaal teeistandustes käies saime teada, et teekorjajanaised teenivad päevas veel palju vähem kui need väävlimehed Ijenis, kuid neil kahel tööl on suur vahe. Kui kogu vaesusele ja ebaõiglusele maailmas kaasa tunda, siis nutaks vist silmad peast, aga kasu ei ole sellest mitte kellelegi. Lihtsalt see koht oli liiga KARM!

Laskusime samuti väävlijärve äärde ja nägime lähedalt väävlikaevanduse tööd. Järv ise ja värvid kollase järvi ääres suurtel kaljudel olid meeldejäävad. Ostsime paarilt mehelt puhast väävlit. Kes oli valmis saanud kilpkonna kujuga, kes pakkus lihtsalt suvalise kujuga väävlitükke – meeste pisikene ja salajane lisatöö, turistidele väävlitükke müüa. Uskumatu on see, et enamus mehed naeratasid kui neist möödusid ja küsisid midagi inglise või indoneesia keeles. Naeratasid paljud siiski, kui õlgadel oli 80 kilo ja tee paksu suitsu sees ülesmäge.

Meie mäest üles minek sattus ka tuulemuutuse aeg olema ja kõndisime ettevaatlikult peatusi tehes ja riidetükki suu ees hoides järsakust üles. Ats oli vapper, aga mulle mõjus paks puhas väävel kopsudes ja silmis küll uimastavalt. Hiljem avastasin, et mu hõbeehted läksid sel päevad mustaks, ilmselt väävlipilvedest.