Borneo

27. november

Tere kallid kodused,

vaikus vaikus vaikus on konnademaailmarändurite blogilehel tükk aega olnud...aga katsumused on õnneks seljataga ja nüüd jälle päikeselised päevad käes.

Miks vahepeal nii pikk vaikus on olnud, sellest kirjutan ehk kunagi hiljem (võib olla on neid, kes ei ole miskit me vahepealsest elust kuulnud), nüüd aga tere tulemast Borneole, eksootilisele Aasia saarele kus on kolm riiki – Malaisia, Indoneesia ehk Kalimantan ja väike Brunei.

Meie maandusime Borneo Sabahi regiooni Kota Kinabalu linna 21. novembril. Meeletu pidevalt kasvav ärevus minu pool, et kas Ats ikka tuleb saabujate väravast lennujaamas...ootsain Atsi 13 tundi Kota lennujaamas. Sealt ta tuli, oli esimeste passikontrollist läbipääsenute seas, nägin teda juba eemalt ja rõõm oli loomulikult suur suur suur meil mõlemal...

Puhkasime mõned päevad väsimust välja, laisklesime hotellis, hiljem kolisime ühte mõnusasse hostelisse ja tegime reisuplaane. Telefoniteel reisiplaanide tegemine oli keeruline ja nüüd siis alles uurime kõike lähemalt. Hetkel on plaan siin ringi rännata, siis Malaisia Sarawaki regiooni sõita või lennata ja sealt edasi Kalimantanisse, kus rändamine tõotab tulla paras katsumustejada – turismindus on seal peaagu et välja arenemata, teed väga kehvad, aga loodus ilus ja avastamist jätkuks kuudeks kui huvi ja kannatust samuti seks ajaks jagub. Saame vaid kuulise viisa taodelda Kalimantanisse, seega on aeg limiteeritud ja valime ühe piirkonna, mida vaadata.

Kalimantanist edasi ilmselt Filipiinidele, kus soovime peale reisimise olla kusagil pisikesel saarel täiesti omaette, ainult paljud asjad vajavad läbimõtlemist – näiteks magevesi saarel, siin palavas läheb seda väga palju. Telk on meil olemas ja võrkkiik, mida palmide vahele üles riputada, memme antud pott, tuletikud, et lõket teha ja midagi paremat ei oskagi ju tahta. Alati on nii, et kujutad asju ja kohti peas kuidagi ette ja kohale jõudes on hoopis teisiti, aga oleme veendunud, et Filipiinide 7000 saare seas leidub kindlasti üksik saar kahele uitajale.

Kota Kinabalu on suur ja lärmakas linn. Tuttav Aasia lõhn ja soojus, palju jahedam aga kui viimasel ajal Darwinis, kus öösitigi juba 30 plusskraadi kanti kippus, päeval üle 35 kraadi ja väga niiske. Seni on olnud päikeselise ilmad kuigi praegu peaks vihmaperiood olema.

Eile tulime väikeselt Mamutik saarelt Tunku Abdul Ahmad´i rahvuspargist. Lootsime head koralli näha ja snorgeldada, kahjuks aga oli saare ümbruses korall peaagu et olematu ja kuna rahvast käib seal iga päev palju, oli see korall, mis kunagi aastaid tagasi kasvama oli hakanud, nüüd kivistunud, valkjashall ja surnud. Värvilisi kalugi oli vähe, aga nägime suurt sinist meritähte, see oli küll huvitav, enne ei olnud sinist meritähte näinud.

Suuri varaane nägime, sel saarel neil vaenlasi ei ole ja nad paljunevad seal kiiresti ja seega oli neid mitmeid ringi liikumas näha. Kõige suurem varaan oli vast pooleteise meetrine ja kahtlaselt paks, ilmselt varaanibeebide ootel. Ats proovis talle lähedale minna, aga varaan lõi hoiatavalt sabaga vastu kive ja sellega lõppes Atsi kui noore naturalisti lähenemisplaan. Vahvad otsast kaheks hargnevad pikad keeled on neil varaanidel, kusagil Bali lähedal oleval saarel pidi leiduma veel palju suuremaid varaane, kes pühvligi oma keele otsast tuleva mürgiga ära mürgitavad ja siis ära söövad. Sellist tahaks näha! Need väiksemad Mamutiku saarel meile kallale küll ei kippunud, väiksemad sahistasid liiva seest põõsaste alla kui aru said, et olime nad avastanud ja suuremad olid lihtsalt valvsad ja hoiatasid sabaga kui vahemaa liiga väikeseks kippus jääma.

Saar oli väike ja ilus, valge liivaga, aga ainuke häda oli rahvamassid. Lugesime oma targast raamatust, et nädala sees on võimalik saarel olla pea uhkes üksinduses, ega paraku ei olnud see tõsi ja otsisime vaiksemat rannariba kuhu snorgeldama ja sukelduma tulnud japsid oma 24 tundi kaelas rippuva fotokaameraga ei tulnud. Oi, nalja sai jaapanlastega, see on neil vist mingi rahvuse värk ja emapiimaga kaasa tulnud sündroom, et nad peavad päevas umbes tuhat pilti tegema. Igas kohas ja asendis – mina kiviga, sina kiviga, mina posti najal ja siis jälle sina, mina vees, sina vees, mina hüppan liival mõlema jalaga õhku ja sina teed pilti ja vastupidi ja kõiki neid pilte tuleb nii igaks juhuks mitu järjest teha. Snorgeldamises olid nad samuti tugevad tegijad – päästevestid mitme nööriga kõhu ümber kinni köidetud sest ujuda nad ei oska, maskid peas ja toru suus, nii nad seisid enamjaolt ajast vees ja vaatasid lihtsalt üksteisele otsa ja lobisesid. Ja kui keegi julges hetkeks peal vee alla pista ja kala juhtus nägema, siis läks üleüldine juubeldamine lahti, mis kostus pisikese saare igasse otsa.

Moslemisnaised oma ürpide ja rätikutega vette ei läinudki, seisid rannal nagu mingid võõrkehad sel ilusal rannal, kus võiks ju ujuda, päikest, vett ja elu nautida. Aga inimesed on otsustanud endale piirangud peale panna ja elada meile nii võõrast ja veidrat elu. Usk teeb inimesed pisut hulluks, arvan ma. Naljakas on see, et oma soovide järgi kiputakse usku väänama, riietustiil on palju muutunud - traditsiooniline üleni ürpides moslemi riietusstiil on nüüdseks muutunud teksad-kontsakingad, sõrmedes kuld ja kard stiiliks. Paljudel on puuteekraaniga telefon, mida eriti kasutadagi ei osata, aga mis ometi olemas peab olema sest natuke jõukamates Aasia riikides on oluline et oleks olemas viimati välja tulnud telefon :-)

Olime öö liival telgis, õhtul lesisime võrkkiiges ja nautisime vaikust, japsid olid tagasi Kotasse läinud ja saarele jäid vaid osad kohalikud ja paari telgiga veel väike grupp valgeid, kes saarele sukeldumiskursusi olid tulnud tegema. Tõus ja mõõn olid väiksed, rannal sibasid krabid ja öösel tibas natuke vihma ja oli tugev tuul, mis hommikul maha vaibus.

Praegu oleme oma hostelis, sõime piparkooke (aitäh, Dagmar!!!) sest Jõule ei jõudnud kohe kuidagi ära oodata. Õhtuti oleme suurel toiduturul söömas käinud, toiduvalik on suur ja hiljem saab hostelisse kaasa osta värskeid magusaid puuvilju. Oleme viimastel päevadel mitut uut vilja proovinud, nimesi kahjuks ei tea aga uusi maitseelamusi on olnud küllaga.

Oleme koos ja elu on ilus. Teile päikest ja uued uudised mõne aja pärast. Esmaspäeval tahaksime minna Danum Valley rahvusparki, et seal kolm-neli päeva olla ja uusi loomi-linde-taimi näha. Kui väga veab, võib seal metsikuid orangutange näha. Kirjutasime seal laagris olevatele teadlastepundile ja saame loodetavasti nende telkimisplatsil telkida, päeval ja öösel radadel käia ja võimalikult palju vihmametsa elu uurida. Head aega seniks!