Keedumuna ja viski

3. detsember


Esmaspäeval asusime oma kotipirakatega Danum Valley Field kontori poole teele, kell poole neli pidi buss meid peale võtma, olime ärevust täis. Kontorist aga teatati meile, et sild oli rahvusparki viival teel katki läinud ja ainuke viis Danum Valleysse minna on helikopteriga. Teadagi olime löödud kuna olime kõik ettevalmistused minekuks teinud, toidupoolise ostnud ja mõtetes juba džunglimöllus. Millal sild parandatakse, seda loomulikult ei osatud ütelda ning nii ei jäänudki meil muud üle kui kotid jälle selga ja minema. Mõtetuna tundus kogu see pikk bussisõit Kotast Lahad Datusse, Ats tahtis küll väga uskuda, et sild tehakse ruttu korda, aga mina arvasin, et kuna Aasias käivad kõik parandustööd aegluubis, siis ei tasu vist väga loota ja koledasse Lahad Datusse silla paranemist ootama jääda.

Geto

Istusime õhtul oma räämas hosteli voodil. Hostel, nagu kogu see linngi, haises ja oli räpane (hea, et meil on oma lina, tekikott ja padjapüürid alati kaasas) ja tuju oli natuke null. Siin on odavama majutusega ikka alati loterii – kas voodipesu on vahetatud või ei ole – selles hostelis ei olnud. Pikad mustad juuksekarvad olid padjapüüridel tõestuseks ja lina oli ka selline magatud olekuga. Nagu kolme karu muinasjutus... No aga heihopsti – valguskiir - viski oli ju alles ja selle me kotipõhjast välja otsisime. Rüüpasime siis viskit ja hammustasime keedumuna peale. Tuju paranes ja otsustasime veel järgmiseks päevaks Lahad Datusse jääda, siis on vähemalt sillale võimalus antud ja tunne ei ole nii kehva.

Isegi söök ei olnud ses nutuses linnas kiita, pole mitte midagi maitsvat hamba alla saanud. Kerjajaid on linnas, Kota Kinabalus neid ei kohanud. Eriti näru tunne on kui oleme kusagil tänavarestoranis söömas ja naine nutva lapsega tuleb raha küsima. Väikesed poisid on suitsuärikad, käivad, sellised väikesed kohvrimoodi kotid kaelas, kohvris suitsupakid ja müüvad suitsu. Need poisid tunduvad mõned Erkist nooremadki, viie-kuuesed...