Mida tegime, mida nägime

Hea õnn

Uskumatu, aga teisipäeval sai sild korda ja meil oli selle üle loomulikult väga hea meel. Kuna teadlastegrupi trantsport läheb Danumisse vaid esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel, ootasime kolmapäevani ja eile sõitsimegi 81 kilomeetrit Lahad Datust Danum Valleysse. Esimesed viisteist kilomeetrit oli tee hea, siis aga pööras me väikebuss katteta auklikule erateele. See oli põrgusõit – ei saanudki aru, kas kops on maksa peal või vastupidi.

Nägime kolme džunglielevanti tee ääres: poega ja kaht täiskasvanut ning üht kitse (sambar deer). Mineks parki algas hästi ja viimased kilomeetrid sõitu ei tundunud enam nii kohutavad. Millegi hea pärast võib natuke kannatada ju ka J. Kohale jõudes oli juba pime ja mõtlesime, et kuidas nüüd edasi saab, kas näidatakse meile suund kätte, et näete – minge sinna padrikusse ja katsuge leida telkimisplats. Õnneks ootas Field Center’ i ees auto ja meid viidi telkimisplatsile. Olime ise midagi hoopis teistsugust ette kujutanud – muruplatsi, kuhu telk panna. Tegu oli aga pika varjualusega, kus on narimoodi voodid, kööginurk ja duššid-vetsud. Olime ainuksed sel platsil ja panime oma telgi kööginurga juurde laudpõrandale. Oleks võinud ka murule panna, aga me telk ei ole väga hea vihmapidavusega, öösel hakkas sadama ja oli hea meel, et telk sai varju alla.

Tegime teed ja läksime pimedasse metsa kolama, kahjuks ei kohanud kedagi ega midagi eriti põnevat samuti mitte, aga lihtsalt tore oli käia – kõikjalt kostusid siristavad-piuksuvad-krabistavad hääled ja oli täiskuu. Hakkas kergelt sadama ning seadsime end tagasi telgi juurde, päevased muljed ja põrgusõit auklikul teel olid meid mõnusalt ära väsitanud ja uni tuli kiiresti.

Päikesetõusu ajal ärkas vihmamets ja hääled muutusid tugevateks - kes siristas, kes kriiskas, kes piuksus, kes vilistas, kes kudrutas ja kes huilgas. Jäime veel natukeseks magama ja kui mina ärkasin, oli Ats juba oma esimese leiuga telgisuu juures, et tule, Sirts, vaata seda tegelast, kelle ma leidsin. Tegu oli suure sajajalgsega, kes üritas aru saada, miks ta oli oma peidukast välja toodud ja nüüd enesele vastumeelselt paari suure monstrumi uurimisobjektiks sattunud. Ats viis putuka tagasi sinna kust oli leidnud, sõime ja jõime hommikust ja alustasime esimest päeva Borneo vihmametsas. Me vihmametsa keskel oleva laagriplatsi kõrval on punaste viljadega puu, millega hornbill´id maiustama tulid (ma ei tea, mis selle linnu eestikeelne nimi on, vaadake ise netist järele, Borneol on neid kaheksat eri liiki).

Peale hommikusööki läksime džunglirajale, üsna raja alguses nägime puude otsas kolme orangutangi. Kahte suurt ja ühte väikest. Algul istusid nad vaikselt okstel ja mugisid puu oakauna moodi vilju, väike orangutang oli ema seljas. Siis võttis väike orangutang ette teekonna ühelt puult teisele, väga vahva oli ta liikumist vaadata, väike punakaspruun kohev karvapall. Teise puu otsa jõudnud, puges ta oma pessa peitu. Selle puu otsas oli kaks pesa, ehk oli üks vanem ja teine uuem. Pesad näevad välja nagu suured linnupesad, aga tihedamad, suuremad ja rohelisemad. Hiljem läks ema orangutang lapsele järgi, tema oli teist karva – tumedam pruun. Tõeliselt tore oli neid haruldasi loomi looduses näha! Orangutange leidub vaid Borneol ja Indoneesias Sumatra saarel. Neid näeb muidugi ka rehabilitatsioonikeskustes mitmes kohas Borneo saarel, aga me juba oleme sellised, et tahame kõiki oma keskkonnas näha ja loomulikul moel. Nii hea, hea meel! Natuke väiksemad olid orangutangid kui ma algul arvasin, aga just täpselt sama armsad.

Järgmine leid oli triibuline kastanimuna, kelle Ats tee pealt leidis. Aga muna ei olnudki mingi muna sest hetk hiljem võttis muna mõnikümmend väikest karvast jalga alla ja hakkas puulehtede vahel ringi siblama. Sellist roomavputukat ei olnud me veel näinud, kes ohtu haistes end absoluutselt siledaks ühtlaselt palliks kokku tõmbab. Kastanimuna või ilus suur pähkel, löö või hambad sisse ja maitse uut põnevat vilja... hea, et me seda ei teinud :-)

Suured suured puud ja palju ronitaimi, liaane, muda ja puujuurikad, kaanid ja puuseened, kirjeldamatud hääled, väiksed veenired, kahisevad puuladvad ja palju muid muljeid. Suuri loomi enam ei kohanud. Saapad ja püksid olid mudased, kaanid pugesid riiete alla ja püüdsid iga hinnaga me verd saada, algul proovisin nendega võidelda, aga üpris ruttu selgus, et see on mõtetu. Kaane on vihmametsas nii palju, et kui seisma jääd, et paari pükste küljest minema lennutada, on kohe viis uut ja näljasemat platsis. Väga ebameeldivad elukad, mürgised nad ei ole, lihtsalt vastik on mõelda, et nad on riiete all ja proovivad iga hinna eest verd imeda. Neil on mõlemas otsas väike iminapp ja kui nad verd hakkavad imema, siis klammerduvad nad mõlema napaga keha külge ja hiljem jäävad tükiks ajaks kaks punakaslillat täppi kehale.

Ootamatu külaline

Selja taga on avastusterohke päev, täna nägime veel kahte orangutangi, väiksemaid ahve, palju liblikaid ja paari ussi.

Just praegu käis meil külaline, suur suur must skorpion. Algul hiilis seljakoti varju ja kui olime ta avastanud, siis libistasime tasakesi koti eemale, et külalist paremini silmitseda. Nüüd oleme vägagi elevil, eriti kui mõelda, et see astlaga tegelane ilmus pooleteise meetri kaugusele me telgist. Selleks ööks enam saapaid välja ei jäta ja telgivõrgu ning kotisuud hoiame ka tihedasti kinni. On kella kuue paiku õhtul, mets on eelmise õhtuga võrreldes palju häälekam. Enne puhus justnagu mingi mees metsas metsasarve, teine jällegi sõitis sääreväristajaga ühe puu ladvast teise, kolmas kloppis mune vahule. Mina kirjutan teile ja hoian jalad maast kõrgemal...skorpion läks oma teed, aga kunagi ei või teada, kust ta järgmisena välja ilmub.

Väike must orav käis murule visatud pisut hallitama läinud saiaga maiustamas, tegi mitmeid tiire ja tassis kõik tükid oma pessa, loodetavasti ei mõju hallitus oravatele halvasti :-)

Elekter on siin generaatori abiga. Väiksed nahkhiired lendavad tule peale kohale, üks tiirutab mu pea kohal. Ööloomadel on alanud jahtimisaeg! Võtame varsti taskulambid ja asume metsateedele, Ats juba kibeleb!


5. detsember

Eelmisel õhtul taskulampidega metsas mütates nägime veel üht skorpioni, kes puutüvel saaki ootas. See oli väike pika peenikese sabaga astlata skorpion. Mitmeid ämblikke, suurt puu otsa roomavat tigu ja meie kusikuklastest umbes kümme korda suuremaid sipelgaid kohtasime õhtuses metsas. Siin-seal vilkusid fireflie-d - pimeduses tulesädemena paistvad lendputukad.

Tänane hommik algas kurja isase makaagiga, kes hambaid pesevat ja laagriplatsil ringi jalutavat Atsi ründas. Ats leidis õnneks ruttu suure kaika ja ahv kadus raginaga džunglisse. Päris ära ta ei läinud, ootas, et ta pere eemale läheb, seni hoidis meil kiivalt silma peal ja näitas hambaid. Hornbill´id tulid taas puuokstele õõtsuma ja marju nokkima, me jõime samal ajal oma hommikukohvi ja - teed ning sõime kalasaia. Võrratu paik on see siin keset džunglit, väike maalapp on puudest paljaks tehtud, tipphooajal on siin telkimisplatsil kindlasti palju rahvast ning jutuvada, nüüd oleme vaid meie metsa häälitsuste ja teineteise seltsis seda paika nautimas.

Päeval käisime pika maa maha, et elevante leida. Tee ääres oli küll palju sõnnikuhunnikuid, aga need tundusid natuke vanad. Elevante kahjuks ei kohanudki, nägime palju värvilisi suuri ja väikeseid liblikaid ja kiile.

7. detsember

Eilne päev oli väga väga pikk. Hommikul sadas päris korralikult ja alles üheteist-kaheteist ajal saime igapäevast džunglituuri alustada. Otsustasime teha Rhino (tõlkes ninasarviku) raja, vaatasime raja alguses olevalt kaardilt, et see peaks olema paaritunnine mõnus jalutuskäik ja asusime teele. Rajakaarte kahjuks paberkujul külastajatele ei anta sest lühemate märgistatud radade puhul pole see vajalik ja pikematele radadele peab siin giidi endaga rajale kaasa palkama. Ka seda, mitu kilomeetrit rada pikk on või mis aeg kulub raja läbimisele, on siinkandis saladuseks jäetud.

Kuigi kõnnime metsas alati püüdlikult vaikselt, ei ole peale mõne ahvi päevasel ajal metsaradael eriti kedagi näha, nii ka seekord - loomad kuulevad juba kaugelt igat krõpsu ja kaugenevad. Kui olime juba kolm tundi kõndinud, sõime lõunaleivad ja ootasime kohe kohe raja lõppu, aga tee läks aina edasi, mingil hetkel jõudsime kohta, kus rada enam näha ei olnud. Igal pool vaid puud ja maapinda paksult katvad puulehed. Päris umbropsu ei tahtnud jätkata, aga tagasi minna tundus ka mõtetu, olime kindlad, et kohekohe oleme kohal (rada pidi tegema ringi ja jõudma välja peaaegu samasse kohta kust olime alustanud). Valisime siis puude vahelt enamvähem aimatava raja, aga kui see meid aina suuremasse džunglisse viis, siis hakkasime juba natuke murelikumaks muutuma.

Veel tund ja rada muutus veelgi hullemaks, pealegi sain viie herilase käest kaelale, selga ja näkku nõelata, läksin vist hooletult patsiga nende pesast läbi ja nad jälitasid mind pikka aega ja üks sumises juustes lõksus olles. Siinsetest herilastest ei oska midagi arvata - väikesed putukad, kelle nõelamine on meie maal süütu, võivad siin päris mürgised olla. Õnneks tuli nõelamisest vaid väike paistetus, pigem oli kaotatud rada see, millel me mõtted olid. Paar tundi päikseloojanguni jäänud saime aru, et midagi peab valesti olema ja peame midagi ruttu ette võtma, et rada leida, muidu võib meid oodata öö džunglis ja täilik ära eksimine. Ats pakkus välja tagasi minekut, mina aga arvasin, et tagasi minna on veelgi riskantsem kui edasi sest olime kõndinud juba mitu tundi ja nii jääksime tingimata pimeda peale. Otsustasime edasi minna, ehk jõuame varsti raja lõppu välja. Siis märkas Ats äkki puudel aegajalt kollaseid märke, keegi oli need kunagi ammu spray-värviga puudele teinud ja ilmselt oli see me raja märgistus. Loodetavasti...

Nõiaring!

Hakkasime kollase märgistusega puid otsima, mäest üles ja alla, vahepeal kadusid märgistused täiesti ja kasutasime vaistu, siis leidsime jälle mõne kollaka puu. Kiskus vihmale ja mets muutus hämaraks, kiirustasime väga, tundsime jalgadel kaane, aga ei tahtnud väga tihti peatuda ja päevavalgusaega raisata, et neid vastikuid piinavaid vereimejaid ära võtta. Jõusime kahe veesilmani, sealt aga ei jätkunud enam kollaste puude märgistus või siis oli juba nii hämar, et me silmad ei eristanud enam midagi. Peale silda hakkas korraga punase värviga märgistatud rada, lootsime, et ju on kollane värv otsa saanud ja lihtsalt punasega jätkatud. Tund rühkimist viis meid viimaks märgini, mis jahmatas meid parajalt sest viit tagasi teadlastekeskuseni näitas suunas, kust me just tulnud olime. Nõiaring! Läksime tuldud teed tagasi, oli juba täiesti pime ja olime mõttes valmis ööd džunglis veetma. Peale väikest mudast oja kust jõime sest pudelivesi oli juba ammu otsas, kadus rada täielikult, kobasime käsikaudu padrikus, mitte ei tahtnud alla anda ja päriselt ööseks sinna kaanide sekka jääda. Hääled muutusid tugevaks, siristamine ja krooksumine, huilgamine ja sahistmine, midagi hirmutavat ei olnud, aga kaanid olid põrgulised. Ainukeseks valgusallikaks oli telefon, mille taskulamp on õnneks telefoni kohta päris asjalik. Sattusime peale padrikust läbi murdmist mingile rajale, see võis olla ka loomade rada, puumärgistusi ei näinud enam ammu ja järgisime lihtsalt leitud rada. Lootsime jõuda tagasi veesilmadeni kus olime tund tagasi olnud, veesilmade juures oli ka lai jõgi ja jõe ääres oleks ehk leidnud koha kus on vähem kaane ja kus saab hommikuni olla.


Pime õnn

Veesilmadeni me tagasi ei jõudnud, küll aga jõudsime mingi imeläbi viidani, mis osutas suunda teadlastekeskuseni. Kui kaugel keskus oli, ei olnud aimu, aga vähemalt võisime nüüd kindlad olla, et päris lootusetult eksinud me ei ole. Võtsime uue suuna ja kella üheksaks õhtul olime tagasi oma laagriplatsil, jalad kaane täis, üleni mudased ja väsinud. Aga õnnelikud!!! Selline oli me õppetund džunglis :-)


Tagasi Lahad Datusse

Tagasisõiduhommikul nautisime veel oma laagriplatsil ärkava vihmametsa hääli ja vaatasime ahvikarja, kes puudel trikke tegid.

Sõit auklikut teed mööda tagasi Lahad Datusse ei tundunud nii hull kui tulek. Nägime üht metsiku banaanipõõsaga maiustavat elevanti, kes meid nähes kõva häälega huilgama hakkas - me minibuss näis talle kahtlemata vaenlasena. Algul üritas elevant ise põgeneda, siis mõtles ümber ja proovis hoopis autot rünnata. Ise pasundas mis kole, kui me sõitma hakkasime siis jooksis tükk aega kõrvade lehvides autole järele.

10. detsember

Oleme väikeses Sukau külas, mis asub Sabah´i regiooni pikima jõe Sungai Kinabatangan´i ääres. Sungai Kinabatangan suubub Sulu merre, jõe kalda ääres olevad majad on kõik kõrgete vaiade otsa ehitatud – jõgi tõuseb vihmaga 3-4 meetrit ja ujutab terve küla. Viimane suurem üleujutus oli siin 2006. aastal, siis tuli vesi väga kaugele ja küla elu oli tükiks ajaks pea peal.

Me B&B (Bed and Breakfast) asub otse jõe ääres. Eile käisime metsarajal, nägime kahte orangutangi – ema ja poega. Elevandi jälgi ja sõnnikut on palju, aga elevante praegu veel näinud ei ole. Täna kell kuus hommikul läksime jõele paadiretkele, varahommikune udu jõel tegi nähtavuse halvaks, aga hoidsime kalda poole ja kaldaäärsetel puudel kihas elu – mitut liiki ahvid ajasid üksteist okstel taga, puud ragisesid igal pool. Nägime ka nokunäoga ahve, kes Danum Valleys nägemata jäid. Tehtud piltide kvaliteet on kahjuks hommikuse udu ja niiskuse tõttu väga kehv, nii et häid fotosid me ahvidest ega lindudest ei saanudki. Täna pärastlõunal läheme veel paadiga jõele, ehk on siis valgus parem ja saate ka aimu, millised need nokunäoga ahvid on. Inglise keeles on nad proboscis monkeys, sellised suuremat sorti ahvid, kellel on paks kõht ja nina asemel näos noku :-)

Hornbilli´de kõik kaheksa liiki on siinse suure laia vee ääres esindatud, täna hommikul nägime kolme eri liiki. Kõige ilusamad on mustad linnud suure punase nokaga. Neid linde teeb eripäraseks see, et neil on ühe noka asemel poolteist nokka, ehk siis noka peal on ülespoole kõverduv lisanokk.

Ats pikutab jõe ääres võrkkiiges, ujuma siin minna ei saa, esiteks krokodillide pärast ja teiseks ei ole vesi eriti kutsuv ka, väga mudane. Eile proovis Ats mõned korrad lanti loopida, aga ilmselt ei näe kalad ses mudases vees lanti ja õng jääb Filipiinidele minekut ootama.

Õhtu käes

Päeva naljakaim osa oli see kui ma nägin rohu karva pika sabaga sisalikku, kes võrkkiiges lesiva Atsi lähedal puupakul sibas. Muidugi tahtis Ats ka kohe sisalikku näha ja kui ta end võrkkiiges liigutama hakkas, et maha tulla, kärises võrkkiik keskelt pooleks ja Ats maandus potsti maha ja pääses ühegi kriimuta sest kukkumine oli pehme ja madal. Õnneks jäi sisalik omale kohale ja lasi end põhjalikult uurida.

Õhtusel paaritunnisel paadireisil nägime nokunäoga ahve, makaake ning hulganisti väiksemaid sitavareseid, kes okstel üksteist taga ajasid ja hulle akrobaatikanumbreid ja meile palju nalja tegid. Aga elevante...jällegi mitte. Ehk läheme homme veel korra paadisõidule, hommikul on kindle plaan minna metsa elevante otsima.