Singapuris

Kiirus, pilvelõhkujad, kihava sipelgapesa tunne. Tähti ei näe, oma mõtteid ei kuule. Väiksemad tänavad siiski huvitavad, Aasiale omapärane lõhn, soojus. Pisikesed templid tänavatel, lõhnaviirukid, tänavakioskid, inimesed, inimesed, inimesed.

Pühapäev, pannkoogipäev

5. juuli

Kallid, tere!

Olen viimasel ajal kergema vastupanu teed läinud ja teinud pühapäevahommikusi pannkooke juba valmis pannkoogijahust, aga täna tegin vanu häid pannkooke piima, munade ja jahuga. Mõnus!

Eile hommikul käisime internetis ning selgus, et minu tööviisaga ei ole kõige paremad lood, teistkordset viisat on mul võimatu saada. Kahju - lootsin kusagile väiksesse poodi tööle minna või kontoritööd tegema hakata, aga nüüd peab teisiti hakkama saama. Paljud töötavad siin tööviisadeta, aga sel juhul ei saa alati 100 % kindel olla, et palka makstakse õigel päeval ja et üldse makstakse, sellised nö ümbrikupalka maksvad ettevõtjad ei ole harilikult kõige usaldusväärsemad.

Tuleb olla õigel ajal õiges kohas, sain nädal tagasi väga hea töö Essington koolis kus on kuuajane koolivaheaeg ja kuhu võeti mitmeid seljakotirändureid korrastustöödele abilisteks. Palka saab sularahas ja makse maksmata, ime küll kooli puhul. Loodetavasti on seal tööd ka terve järgmise nädala, midagi kontimurdvat ei ole – kerged aiatööd, aiapostide värvimine ja koristustööd ja tasu on super hea, nii et hoian kohast kinni, järgmiseks nädalaks jäetkase vaid kolm-neli töötajat sest tehtud on juba tublisti ja loodan väga töölejääjate hulka saada.

Kallis Ats teeb ikka teede ääres tööd, paigaldavad kohalike meestega torusid, mille sisse hiljem kaableid pannakse. Seda kui kauaks Atsil tööd on, ei tea samuti, võtame rahulikult ja ei tee suuri plaane. Millagi peame turistiviisa tõttu riigist korraks väljas käima, arvatavasti läheme Balile ja siis saab Ats juba loodetavasti oma koha Dereku juures ehitusel tagasi ja mina leian kindlasti ka midagi. Natuke ebamugav on tööviisata, aga teadsime juba siia tulles, et võtame suure riski, seni oleme hästi hakkama saanud, peab lihtsalt lihtsamaid töid tegema.

Eile peesitasime rannas, vette ei julge eriti minna sest kahe viimase nädala jooksul on lähedalolevatelt randadelt leitud kaks soolaveekrokodilli. Enamkäidavate randade kaldapoolsetesse vetesse pannakse küll võrke välja, aga need ei aita alati ja ikka pääseb kuni seitsmemeetriseid soolaveekrokodille randadele. Me pole neid siin Darwini randadel kunagi näinud, kolm aastat tagasi mujal jõgede ääres luusides nägime neid küllaga – õhtupimeduses käisime kallaste juures krokodille lugemas, nende silmad paistavad taskulambivalguses tumepunased, nii saime teada kui palju krokodille mingi jõe ääres meil parasjagu naabriteks on.

12 AASTAT

Eile õhtul käisime mere ääres mereandide restoranis söömas ja tähistasime oma tosinat käsikäes käidud aastat. Oli ja on hea. Rohkem sõnu ei ole vaja.

Meie majast ja majasokust

Üürime tuba samas majas kus kolm aasta tagasi elasime. Kööki jagame ühe Taiwani tüdrukug Jo´ga , kohaliku taksisti Ryaniga, kahe saksa tüdruku Yvonne ja Micke´ga ja kahe Bali poisiga- Wewini ja Mady´ga. Tänu majasokule Ryanile on maja puhas ja vaikne on siin õnneks ka, me tuba on küll tänavapoolne, aga õhtuks vaibub tänavamüra.

Viimasel ajal on elust varjuna läbi käiv emotsioonitu ja mitte millstki huvituv Ryan kangetes piinades – tema elu armastus, Taiwani tüdruk Sandy kolis majast välja ja nüüd on Ryanil süda murtud. Enne oli Taiwaane siin kokku kolm, Ats nimetas neid suusakoondiseks sest nagu teised asiaadid, ei oska nemadki kõndides jalgu tõsta ja nii nad siis sahistavad koridorides edasi-tagasi, aegajaalt koperdavad millegi nähtamatu otsa ja lohisevad siis jälle edasi. Neist saaks suurepärased klassikalise suusatamise maailmameistrid kui nende maadele natuke lund tuleks.

14. juuli


Käisime nädalavahetusel Atsi töökaaslase Chris´i jahiga päikseloojangukruiisil. Kuna Chris pole tegelikult suurem asi purjetaja, siis tiirutasime sadamast välja sõites esialgu mõned minutid ringiratast ringi, siis said kaptenid õnneks sihi enam-vähem paika ja edasi jätkus sõit mõnusalt sillerdaval veel päris otse. Meie Atsiga hõivasime kohad purjeka ninas, teised – Chris, Atsi kunagine ülemus Derek ja veel mõned Chrisi sõbrad istusid ahtriosas ja lobisesid seal. Tõeliselt mõnus oli üle pika aja merel olla. Käime tihti lähedaloleval Mindil´i rannal päikseloojangut vaatamas, alati on merel mitmeid loojangule vastu purjetavaid paate ja jahte, seekord olime siis meie veel ja mitte kaldal. Päikseloojangu ajaks oli vist koterman purjedesse hakanud, olime jõudnud poolsaare juurde ning päike loojus poolsaare taha ja kahjuks jäime sellest kõige ilusamast vaatest ilma. Kaptenitele oli õlu sedavõrd maitsema hakanud, et ei märganud nad enam päikest ega keskit, valisid lihtsalt natuke vale suuna.

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Ats paneb nüüd oma tiimiga südalinnas gaasitorusid maasse, mina olen kolmandat nädalat Essingtoni koolis vuntsimas ja värvimas. Järgmisel nädalal algab kool ja siis peavad tööd valmis olema. Terve eelmise nädala olime kahe teise tüdruku – Kanada prantslase Audrey ja Lätist pärit Marinaga lasteaias seinu, uksi ja aknaraame värvimas. Appi, appi, umbes sadu lapsi lippas seal ringi ja kõik nad tahtsid teada, et mida me teeme ja kas see värv on kollane ja see sinine. Ja et mis me nimed on ja kas nad tõepoolest ei tohi värskelt värvitud seinu katsuda ja miks ometi. Seda viimast tegid mitmed neist ja siis ma puhastasin aegajalt nende väikseid varbaid tumesinisest või helekollasest värvis. Magamisajal tundusid need koledad armsad väiksed monstrumid päris toredad, aga kui siis keegi kisa lahti lõi, siis järgnesid teisedki ja päev tundus seal lasteaaias ikka kohe väga väga pikk. Nüüd oleme õnneks koolis tagasi. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis järgmisel nädalal alustan tööd liikluskorraldajana – samal ajal kui Ats ja ta töökaaslased torusid maasse panevad, peab tänavatel liikluse sulgema või ümber suunama. Kindlasti koguneb meil siin kuhjaga naljakaid tööotsi ja täitsa mõnus on selline vaheldus, kus ei teki rutiini ja kus tead, et käid küll tööl, aga tegelikult oled vaba Hunt Kriimsilm.

24. juulikuu päev

On reede õhtu, Ats serveeris suure portsu jäätist ja läks oma taldrikuitäit telekatuppa maiustama. Mina tunnen, et on aeg jälle mõned read kirja panna.

Jälle üks töine nädal sai läbi, küll on hea tunne reedel kui söök on valmis ja pesugi juba masinasse pesema pandud – järgmised kaks päeva oleme kohe täitsa niisama. Ats tegeleb tööl ikka oma torudega, see on tunduvalt lihtsam töö kui see, mida ta kolm aastat tagasi ehitusel tegi ja Atsi kui töötegijat hinnatakse kõrgelt – endine ülemus Derek proovis vahepeal juba Atsi enda juurde tagasi saada, aga praegu on Ats veel Dereku sõbra Chrisi firmas.

Mina olen ikka koolis tööl ja endiselt väga rahul oma tööga, veel paariks nädalaks peaks seal mulle tegemist jätkuma. Peale minu on veel meie seltskonnast tööle jäänud viis tegelast – inglased Sam ja Andrew, Kanada prantslased Audrey ja Ben ning Lätist pärit venelane Marina.

Sammy ja Andrew on sõbrad kes enne siia tulekut käisid kolme kuu jooksul mitmetes Aasia maades ja nüüd plaanivad Austraalia läänekallast mööda alla reisida. Mõlemad on tõeliselt vaiksed kujud, algul kahtlustasin, et ehk nad ei oskagi üldse rääkida, aga hiljem selgus, et natuke oskavad kui väga peale pressida.

Kanada prantslased Audrey ja Ben on rohkem prantslased kui kanadalased. Kuna me ise Prantsusmaal käinud ei ole, siis ei tea me, kuidas nad omal maal on, aga rändavad prantslased keda me kohanud oleme, on peaagu alati sellised natuke kasimata ja kriimud – juuksed sassis ja riided aukus. Nii ka meie prantslased. Panin nädala alguses meie omadele lastele mõeldud konnapiltidega tatoveeringud peale (jah, ka selliste asjadege tegelen ma töö ajal) ja Audrey oma oli nädala lõpus veel ilus ja kulumata samal ajal kui minu, Sammy ja Marina oma olid juba nahalt kadunud. Keegi kardab vett ja need keegi ei ole viimased kolm.

Elasime mõne prantslasega kunagi Darwinis koos ühes majas ja kasutasime ühiselt kööki. Ainuüksi kraanikausini jõudmine osutus iga päevaga aina kontimurdvamaks tegevuseks ja kui siis konte murdmata ikka kraanikausini jõudsime, siis oli see alati paksult musti nõusi täis ja konnasöödikud olid ise kadunud nagu tina tuhka. Lõpuks joonistasin suure sea näo paberile ja panin selle kööki üles. Prantslased imetlesid väga mu joonistusoskust.

Nüüd siis töökaaslastest edaisi - Ben naerab sellise häälega nagu kärgataks kusagil kõu, nii et arema verega juuresolijad vakka jäävad ja Benile ehmunult otsa vaatvad.

Marina on viimased seitse aastat Iirimaal elanud ja tuli nüüd oma elukaaslasega siia sest elukaaslase puiduäri oli sunnitud majanduslanguse tõttu uksed sulgema, ka Iirimaal on lood halvad. Algul oli ka Marina elukaaslane Peter koolimajas tööl, aga tundub, et ta oli natuke laisavõitu ning üle nädala teda tööle edasi ei jäetud. Nüüd teeb ta Darwini äärelinnas puusepatööd ja on rahul, kas tööandjal on sama tunne, ei oska öelda. Marina on linnatüdruk, kes õpib nüüd töö käigus maalri- ja aiatöid, täna istutas ta maha esimese taime.

Kinu

Eelmisel teisipäeval sai kinu - käisime peale tööd kinos Brunot vaatamas, oli veel naljakam kui Borat – ainuke asi, mis kahtlusi tekitas oli see, kui palju ses filmis ehtsusut ja palju kokkumängu on. Igatahes naerda sai kõvasti ja kuigi me kinos käimist eriti ei armasta sest alati mätsutab keegi su kõrval popkorne või krabistab kommipaberitega. Nii ka seekord – kaks hüääninaeruga naist istusid midagi mugistades me kõrval ja lasid aegajalt ebainimlikke narupahvakaid välja. Siin ei aita kuidagimoodi see kui proovid olla sallivam, lihtsalt ilmvõimatu on filmile keskenduda kui keegi oma popkorni soola sulle peale pudistab ja siis ise hullumeelselt hirnub. Siinkohal tuleb meelde viimane Draamateatri külastus kus naabriks oli vanadaam, kes oli endale terve pudeli Elizabeth Ardeni Red Doori parfüümi peale piserdanud ja kuigi tükk ja näitlejad olid suurepärased, ei saanud õhupuuduse tõttu õhtut kuidagi nautida. Hihii!

Raamatukogu ukse taga

Ootame et raamatukogu uksed avaks, tulime laupäevasel päeval linna peale patseerima ja asju ajama ning panen nüüd üle pika aja blogi üles, et oleksite me tegemistega kursis. Peame nüüd kahe nädala jooksul maalt koraks väljas käima, millegipärast on turistiviisal sellinbe kohustus ja lendame ilmselt päevaks Balile. See kõik tuleb nii äkki kuigi teadsime juba ammu ette et enne 6. augustit peame korra väljas käima. Nüüd otsime häid lennupakkumisi, homme aga võtame raamatud ja läheme parki vaba päeva nautima, midagi head söögipoolist ja külmad joogid võtame samuti ühes :)

Marina, Ben ja Audrey
Pintslijäätis

Üks loojang Darwini lahel

See mees tegi selle maja vundamendi, ok, mitte päris üksi

Kruiisimas

Merekarud Ats ja Chris :-)

Darwin

Böö-päev

21. juuni

Mõned päevad on kohe algusest peale böö-päevad ja täna on läinud kuidagimoodi nii, et meile mõlemal Atsiga on selline päev. Muidu nauditav soe ilm on lihtsalt talumatult, kleepuvalt palav, nii et linna peale kolama minemiseks ei leia riidekapist midagi sobivat selga. Ja siis hiljem linnast naastes ja higiste jalgade külge kleepunud teksasi ära tirides tundub lihtsalt uskumatult totter, et hommikul selline riidevalik sai ülepeakaela tehtudki, kes siis 32 kraadise soojusega teksaseid kannab!?

Ja teadagi oli käik internetikohvikusse täielik ajaraiskamine, olen juba kolm nädalat oma tööviisa vastust oodanud, aga muidugi – miks kõikide päevade hulgast peaks vastus, hea siis või halb, just täna tulema!?

Raamatupoes, mille riiulite vahel me täna umbes kaks tundi oma böö-päevast veetsime, et leidnud me täna ühtegi (!!!) head raamatut. No midagi me siiski valisime ja nüüd loeb Ats haigutades ja siis jälle kõrvaklappe muusika kuulamiseks pähe pannes vaheldumisi, aga mina loobusin juba oma uue raamatu 8-nda lehekülje juures. Missis Geraldine O´Neill on endale küll vale elukutse valinud ja loodetavasti on ta milleski muus kui raamatute kirjutamises palju parem kuigi ega ma selles hetkel küll nii väga kindel ei ole.

Isegi majanaabril Ryanil tundub täna böö päev olevat, kuigi temal on vist iga päev selline. Taksojuht Ryan on meie maja majasokk, käib ja koristab. Kui muna maandub munakarbist kogemata põrandale ja osa rebust jääb seintelegi kaunistuseks, siis on Ryan nagu naksti sellise näoga et „vaata nüüd, mis sa tegid” platsis, ma kahtlustan, et tal on vist kusagil kolmas silm, mis on kiivalt teistele majaelanikele suunatud.

Õnneks tegin eile söögi kaheks päevaks, muidu oleks kana nagunii lootusetult põhja kõrbenud. BÖÖ!

25. juuni

Palju õnne kallid sünnipäevalapsed, kellel just just on sünnipäev olnud ja kel täna sünnipäev on. Kallid Erik, Getu, Grete, Liisu– palju õnne! Loodetavati jõudis postiljon oma aerupaadiga õigeks ajaks teieni!

Meie kodulinn on ikka veel Darwin – soojuse, ilusate päikseloojangute, geckode ja iguaanide, soolaveekrokodillide, ookeani ja heleroheliste konnade linn. Linn, kus on küll palju kõrgeid maju madalamate seas, autoderivid tiptundide ajal ja sumisevad tänavakohvikud, aga kus ei ole õnneks sellist suure kihava sipelgapesa tunnet.

Praegu on Darwinis kuiv hooaeg, ehk siis mussoonivihmad on lõppenud ja päeval on 32 kraadi sooja. Selline kuumus väsitab vahel omajagu, aga samas on ka tõeliselt mõnus, kogu aeg soe! Peale lühikeste seelikute, pükste ja õhukeste särkide ei ole muud vaja. Mõnel õhtul kui temperattuur langeb vahel harva 20 kraadini, hakkab vahel jahegi, kerge on siinse palavaga harjuda. Öösiti on harilikult 22 kraadi sooja ja meie toas, mida kesklinna lähedal peatänaval üürime, on pisut raske magada kuna me laes on ainult fan ehk tuulik, konditsioneeri ei ole ja samas on see heagi – pidev temperatuuri vaheldumine ei tee tervisele head.

Taotlesin endale tööviisa, selle saamine on siin keeruline ning ootan oma vastust juba pea kuu aega. Seni oleme proovinud mustalt töötada aga kuna seljakotirändureid on Austraalias väga palju, siis nii mõnedki peavad Darwinist edasi liikuma, et kusagil mujal tööd leida. Majanduslangus on ka siin suur ja tööle võetakse esmajärjekorras ikka kohalikke ja siis viisadega rändureid.

Kuid kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja nii käibki Ats juba kolmandat nädalat „mustalt” tööl. Kunagine tööandja Derek sebis Atsi oma sõbra juurde tööle, Atsi päevad mööduvad kusagil maantee ääres, kuhu tema tiim maasse millegiparast mingeid torusi paneb :-). Atsi ülesanne on väikse kopaga meestele liiva ja kruusa viia, aga enamus päevadel on Ats väsinud mitte midagi tegemisest. Siinne töökultuur on meie omast vägagi erinev, kõike tehakse teokiirusel - ega töö ei ole jänes, kes eest lippab. Küll jõuab! Muidugi on vahel mõnus kergelt võtta aga kummalisel kombel ei oska vähemalt meie kaks niimoodi olla, peame kõvasti harjutama. Armutult pealaele paistev päike väsitab enamgi kui töö ja kuidagimoodi õnnestub Atsil isegi mittemidagi tegemise päeval tolmuse musta murjanina koju tulla.

Mina olen ka mõned päevad „mustalt” musta tööd teinud, Darwinisse ehitatakse mitmeid ja mitmeid uusi kõrgeid maju sest troopika tõmbab nii turiste kui ka kohalikke alt külmast lõunast siia suvitama ja mõneks kuuks peatuma. Käisime majanaabri Joe`ga (Taiwani tüdruk) valmivate majade aknaid pesemas ja siseviimistlustöid tegemas. Eile ööselgi töötasime kuus tundi ja täna võtan vabalt.

21. mai

AHOI üle pika aja!!!

Müüsime Uus-Meremaal oma karupruuni matkabussi eelviimasel päeval enne Austraaliasse lendamist ühele saksa seljakotirändurile võileivahinna eest maha, pakkisime asjad ja lendasime 6. mail Austraaliasse. See kavatsus oli meil juba ammu – vihmaste jahedate ilmade eest sooja kliimasse pageda. Olime valmistunud põhjalikuks läbiotsimisteks tollitsoonis, aga saime viie minutiga sealt läbi, uskumatult ruttu ja valutult. Arvesse võttes seda, et Austraalia toll konfiskeerib vist kõige rohkem asju maailmas. Olin oma seljakotti, kõige alla, poetanud mõned pauatükid, need, millest kuidagi loobuda ei suutnud ja kõik peale kogemata käsipagasisse unustatud peotäie kruvide tuli meiega siia kaasa. Kruvid muidugi ununesid kotti vanast ajast ja need tulid alles siis meelde, kui turvaväravad piiksusid ja Ats oli juba näost valge ning küsis, et kas ma JÄLLE olen noa kotti sokutanud. Tema kotis oli empsu saadetud kohvipakid, mida Ats kiivalt hoidis ning mis tollile õnneks huvi ei pakkunudki.

Praegu lesib Ats mu kõrval, loeb raamatut, väljas on umbes 27 kraadi sooja ja mina lähen ajas tagasi, et saaksite teiegi meiega mõtetes rännuteedel ja seiklemistel kaaslasteks olla.

Ei saa ütelda, et me vahetevahel kaks parajat uimast vanderselli ei ole – lõuna-Austraaliasse Adelaidesse saabudes tõdesime, et seal on ka külm - sooja on kõigest paari kraadi võrra rokem kui Uus-Meremaal. No muidugi olime enne ilmateadet uurinud ka ja kuigi päeval ei lange isegi juulis, kõige külmemal kuul, kraadid seal alla kümne soojakraadi, on ööd ja hommikud siiski jube jahedad.

Ööbisime hostelis nagu kõik seljakotirändurid ja veendusime taas, et ühisköögi, -dušširuumide ja -tubadega hostelid, mis on mõeldud erinevatel maalt kokku tulnud ränduritele, on väga võikad kohad. Või siis oleme hoopis meie imelikud –koristme enda järel, räägime vaikselt ega ei võta õhtuti nosu korralikult täis. Kaks kolmandikku neist alles pesast lennanutest ja teistest tublidest tegijatest, tundub, lendavad meeletuid vahemaid selleks, et tutvuda võimalikult paljude õllesortidega ja käia läbi võimalikult palju pubisid. Kõige vahvam sell, kellega me teed paratamatult kolm aastat tagasi ühes Uus-Meremaa hostelis kohtusid, oli selline paras pontsaks umbes 25-aastane poiss, kellega me tuba jagasime ning kes vedeles päev läbi naril ja kurtis sõpradele, et ta peab emale helistama ja laskma veel raha juurde saata. Siis ühel teisel korral Austraalias kui meil näpud põhjas olid ja pidime võtma kümnese toa – KÜMNE inimese toa!!! Tavaliselt kui meil muud üle ei jää ja hostelis peame ööbima, siis oleme kahese toas või siis äärmisel juhul neljases, aga tol korral oli siis nii. Võite isegi arvata, kuidas lõhnavad kümne inimese sokid ja jalanõud ning milline õhk toas on. Igatahes tol korral oli me toas üks arvatavasti ehitusel töötav noormees, kes tuli igal õhtul töölt, võttis riided ja kiivri, mis millegipärast oli tal peas ka veel marsruudil töö- hostel ning hüppas saabastes välja ja puges oma narile. Kolmandal õhtul kui ta seda tegi ja kui ta päev läbi jalas olnud saabastest hakkasid üle toas meie poole hiilima hingematvad aroomid, läksin ma lihtsalt ja palusin tal oma saapad ukse taha viia. Poiss libises sirgelt kui tikk ja kõrvuni punastades oma ülemiselt narivoodilt alla ja viis saapad ukse taha. Ja nüüd kui ma juba hoogu sattusin, meenub veel lugu kaheksakohalisest toast, kus ühel õhtul hilja olid seitse toasolijat juba magamas või siis üritamas magama jääda, aga üks tüdruk oma ülemisel narivoodil luges huviga raamatut ja keset laes siras heleda valgusega lamp. Lugemisnurk oli ses hostelis kenasti olemas. Ja kui ma siis küsisin suurima viisakusega, et kas ta saaks tule kustu panna kuna kõik tahavad magada ja on juba hilja,tegi tema imestunud näo ja küsis, et kas tuli häirib mind ja kas ma tahaks laenata tema magamismaski! Pahviks olin ma löödud, aga tuli sai sel õhtul siiski ruttu surnuks, aga inimeste arusaamatus ja süüdimatus ei kutsu meid kohe kuidagi hostelitesse ühiseid pindu jagama.

Loomulikult on küllaga ka toredaid reisijaid – soojad ja tähelepanelikud inimesed, keda huvitab reisimisel maa kultuur, loodus, inimesed ja muu.

Kolmanda päeva õhtuks olime õnneks uuesti autoomanikud – ostsime kohalikult 90 aasta Mitsubishi Expressi, mis on veel kolmandiku võrra suurem kui karupruun Uus-Meremaa auto ning jälle ootas ees voodi ehitamine ja asjade seadmine. Õnneks läks selle kõigega lihtsalt – Ats, nüüd juba vana voodimeister, ehitas poole tunniga voodi aluspõhja, peale sai lai madrats ja neljandal päeval vurasime juba oma teed.

Kaardi peal tundub kõik lähedal olevat, aga sellel hiigelsuurel kontinendil on vahemaad eriti suured. Kuna meile, soojaarmastajatele, tundus lõunas ikka kohe liiga külm, siis peale pikka kaalutlemist otsustasime sõita põhja, troopilisse Darwinisse, kus me kunagi ennegi oleme mõned kuud elanud ja töötanud. Darwin asub Adelaidest üle 3200 km kaugusel. Võtsime asja positiivse poole pealt ja kuna soovisime kohe siia jõudes tööd otsima hakata, siis nüüd läksid asjad teist rada pidi ja algas me roadtrip, mis on tänaseks kestnud umbes nädal või üle selle. Aeg kaob ja kuupäevadest ei ole tihti aimu, aga see ongi hea. Täna oleme juba umbes 700 km Darwinist ja õhk on kuum, puud ja lilled õitsevad, siin-seal on teeäärsed tahmunud kuna kuivus tekitab siin põhja pool palju metsatulekahjusid.

Keskmaalt põhja poole sõites lootsime kaamleid näha, aga ei läinud õnneks. Esimesel sõidupäeval nägime kolme kängurut, paari emu, suuri kotkaid, kes auto alla jäänud kängurulaipade juures tiirutasid ja üht väikest hiirt. Suured soolajärved olid tee ääres.

Järgmised paar-kolm päeva sõitsime kedagi nägemata, kõikjal me ümber laiutas kõrb. Vahel vaheldusid vaated veidi – kõrbest sai poolkõrb, siis jälle poolkõrbest kõrb. Madal taimestik, mõned üksikud puud vahetevahel, natuke igav. Üks kolmandik suurest Austraaliast on kõrb ning teine kolmandik on stepp või poolkõrb.

Õhtuti laagrisse jäädes kolas Ats samal ajal kui mina süüa tegin ringi ja otsis loomi, roomajaid, putukaid, aga kuna päevad on lõuna pool läinud jahedamateks, siis ei näinud me sisaliku sabaotsagi, kellestki suuremast rääkimata. Pimeduse saabudes tegime lõket, kella poole seitsmest on täiesti pime ja lõke andis päevale valgust ja soojust lisaks. Kõik külmaverelised roomajad olid „talviselt jahedast” kõrbest kusagile soojemasse roomanud.

Mõnus vaikus oli õhtuti me ümber ja teadmine, et kõik muu on nii eemal. Ainult road train´id ehk siis mitme vaguniga suured sõiduautod vurisesid suurel kiirusel aegaljalt eemal teel - kuna nad on nii tohutult suured, siis sõidavad nad enamjaolt vaid öösiti ning kahjuks jäävad paljud kariloomad ja kängurud nende rataste vahele ja alla. Siin, põhja pool, on tihti teede äärtes lehmakorjused - sellised, mis on juba seest lagunenud ja nahk luukuhila peal on nagu kümme numbrit suurem samekuub. Siin on farmid nii suured, et farmerid ei jõua aedu ehitada ning nii liiguvad lehmad ka aegajalt maanteedel. Farmid on tihtin Eestimaa suurused ja suuremadki, muidugi on ka väiksemaid, aga siin, sisemaal pole maa puuduse üle vaja muret tunda ning et midagigi sest kuivast maast tolku oleks, peetakse siin suuri farme ning loomi aetaks kokku tavaliselt helikopteriga.

Neljandal päeval jälle kõrb, suured opaalikaevandused tee äärtes. Tuhnitakse maa üles ja inetud suured liivahunnikud jäetakse hiljem tasa ajamata. Inimesed on parajad põrssad, eks! Peatusime iga mõnesaja kilomeetri tagant teeäärsetes majades, roadhouse- ides, kus aeg näib olevat peatunud, jäänud umbes kusagile kuuekümnendatesse. Naljakaid ja kummalisi inimesi võib seal kohata ja kuna valgete inimeste saabudes võeti aborigeenidelt paremad maad käest, siis nüüd on nad kuivadel sisemaadel ja elavad oma kommuunkülades keset kõrbe. Aegajalt käivad nad ka „linnas” ehk siis nendessamades roadhouse- ides söögipoolist ostmas, et känguru –ja iguaanilihale vaheldust saada. Osad aborigeenid on ka farmerid, aga enamus neist kahjuks täitanud joodikud, eriti need, kes linnades elavad.

Roadhouse´ide juurde, kus on alati ka tankla, tõmbab neid veel ka bensiin, mida nad nuusutada armastavad ja siis igasuguseid koeratükke tegama hakkavad. Kusagilt on rikkamad tegelased soetanud endale ka päevinäinud autosid, millega on hea punastel tolmustele treppi sõidetud teedel kihutada ning kui siis auto kummuli keeratakse, jääb see sinna tee äärde lihtsalt vedelema. See seletab ka autovrakkide rohkuse maanteede ääres. Inimesi pressitakse autodesse nii palju – ikka kohe terve suguvõsa, ühel päeval „tuhises” meile vastu esiklaasita puugil aborigeene täis auto. Esiklaasi puudumine on kuki-muki, peaasi, et bensiini jagub, enda ja auto jaoks ka vahel.

Aborigeenide jaoks on Austraalia endiselt vaid nende maa ja valged on vaenlased. Siinkohal ei õigusta ma üldse valget rassi, kes oma haiguste ja alkoholiga, mis kukutas ja kukutab praegu põlisrahvast, aga kuna tegu on paratamatusega ajaloos, siis ei ole midagi teha ja tuleks omavahel ju hakata lõppude lõpuks läbi saama. Enamus aborigeene tundub olevat võimatu „tsiviliseerida”, selleks, et aru saada, mida ma mõtlen, peaksite ise siin olema ja neid nägema. Seni olen näinud paari-kolme naertavat aborigeeni – nende näoilme tundub vaenulik. Võiks arvata, et loodusrahvas hoiab oma loodust, aga nemad sittavad täiega ja laotavad prügi, kütivad kõike, mis liigub ja tööd teevad väga vähesed. Varastavad väga palju, vägistavad, ka oma hõimude seas ja eriti lapsi. Need, kes seal roadhouse´ides nedega maid peavad jagama, on suures kimbatuses – ühes linnas Tennant Creek´is olid kõikide ettevõtete aknad võretatud ja isegi bensiin on nende tõttu muudetud, mitte nii tugevalõhnaliseks, et aborigeenid end pilve ei saaks tõmmata. Raha saavad nad riigilt, aga see läheb anamus ajast kohe kõrist alla. On kirjutatud, et nende organismile mõjub alkohol hoopis teisiti kui meie omale, palju hullemini. Kui tee viib nende kommuunkülade juurest läbi, siis on teadmiseks ja keeluks teekasutajatele üles pandud märgid: „No Alcohol, No Pornography”, ehk siis need kaks ajavad mustad murjanid hulluks.

Tuleb meelde esimene kord kui Austraaliasse Brisbane´i lennujaama jõudsime, et Darwinisse edasi lennata ja lennuvahelist aega õues jalutades parajaks tegime – Atsi juurde, kes oli mingi hetk minust eemal, tuli murjam ja ütles hambutut nearatust naeratades: „Welcome to my country, dou you have few coins?” – „tere tulemast minu maale, kas sul on mulle mõned mündid anda”.

Kuna maa südames Alice Springs´i linnas müüdi ainult seda mitte nii tugevalt lõhnavat kütust, siis läks see kütus me autoga vastuollu ja kaks päeva järjest jamasime autoga. Siin keset mitte midagit on autoteenindused muidugi väga harvad ja hinnalt nii soolased, aga nüüd on vähemalt auto jälle korras, täna lasti vana kütus kõik välja ja õnneks oleme nüüd jõudnud siia, kus müüakse me autole sobivat kütust.

23. mai Katherine´is

Kolasime Katherin´i linnas – kõik suuremad asutused olid pikale põhitänavale koondatud nagu harilikult sellistes väiksemates isoleeritud linnades. Kell kaks päeval tehti alkoholipood lahti ja juba kell 14.01 tormasid aborigeenipered üksteisevõidu poodidesse, 14.30 oli olukord tänavatel juba teine – põlisasukad praalivad ja õllepudelid siin-seal tänavatel laokil. Paras aeg meil edasi liikuda. Õhtu veetsime soojaveeallikas mulistades, päris linna lähedal voolas soojaveeallikas, kuhu sisse sulpsatades tundus hiljem 27-30-kraadine õhusoojus päris külmana, nii et püsisime vees ja lasksime voolul end allikat mööda edasi kanda.


24. mai

Täna on tõeliselt mõnus pühapäeva hommik, küpsetasin pannkooke ja jõime mõlemad kohvi, tavaliselt olen mina teejooja, aga pannkookidele on vahel mõnus kohvi kõrvale rüübata. Ats pani matkasaapad jalga, et kõrge rohu sees usside eest kaitstud olla ja läks eemale kõrgete puude juurde väikseid mitmevärvilisi papagoisid lähemalt vaatama. Me matkabuss on pargitud suurte suurte termiidipesade juurde, täna hommikul ärkasime peale päikesetõusu ja kuulasime voodis lindude sädistamist ja teisi hommikusi hääli. Väga mõnus paik on ja mingi hea rahu on hinges. Oi ja metshobuseid võib siin kandis kohata, oleme näinud kuut-seitset.

Pidasime Atsi sünnipäeva päev tegelikust päevast hiljem, kuna õige päev möödus autoteeninduses ja hommikul ärkasime a la kopa ja tõstuki vahel oma bussis, mida Atsi sünnipäeva hommikul vanast kütusest tühjendama hakati ja uue kütuse sisse pannes oli kõik õnneks kombes. Kahel korral jäime selle solgitud kütuse tõttu keset mitte midagit pidama, see oli siis, kui veel mööda kõrbeteid sõitsime. Esimesel korral jäime õnneks 6 km enne ühte roadhouse´i pidama, auto paukus ja jõud kadus ära ning jäi siis mingi hetk lihtsalt seisma. Saatsime ühe möödasõitjaga sõna ning tunni pärast tuli õnneks abivägi kohale. Teisel korral nii kergesti ei läinud – auto jäi 50 km lähimast asustusest eemale keset kõrbeteed seisma. Hääletasime siis eelmisesse bensiinijaama, kus olime uuesti saastatud kütust saanud ning me auto toodi treileriga teenindusse ning kuna tööpäev oli seks ajaks juba läbi saamas, pidime ööseks teeninduse juurde jääma ja Atsi sünnipäevahommik oligi sel aastal seal teeninduse juures.

Pidasime päev hiljem, 22. mail Atsi sünnipäeva, seekord mitte tõstuki ja kopa vahel vaid mõnusalt looduse keskel õhupallide, pudeli veini, hea õhtusöögi ja šokolaadikoogiga. Kängurud hüppasid vahepeal ka me tegemisi uudistama ja nende käpa- ja lohisevat sabajälge nägime kõikjal seal ümbruses. Siis, põhja pool on kängurud palju väiksemad kui lõunas, ka kängurusid on erinevaid liike, Queenslandi osariigis võib kohata puude otsas elavaid koheva karvaga puukängurusid. Siin on väikesede wallaby- kängurud, kes meenutavad suuri pika sabaga rotte.

Eile sõitsime umbes 150 kilomeetrit Darwin suunas, ootame nüüd vastust Atsi endiselt tööandjalt – kas Ats saab oma kunagise koha Darwinis ehitusel tagasi või mitte. Senikaua uurime lähedalolevaid paiku, kus veel käinud ei ole – lähedalolevates rahvusparkides oleme juba käinud ning et mitte vanu radu mööda käia, üritame nüüd uusi kohti leida. Eile leidsime veel ühe kuumaveeallika, kus oli vesi kohati umbes 70 kraadi soojune ja kus ujumine ei tulnud kõne allagi. Samas pisut eemal oli vesi umbes 25-kraadine ning värskendasime end seal aegajalt ning lesisime liivasel kaldal.

Darwini ümbrus on krokodillide paradiis
Kalamees

Õhtu saabudes muutuvad värvid loodused mõnusateks pehmeteks, kollane ja punane on domineeriv igal ajal

Devil´s Marbles - vanakuradi marmorkivid

Mitsu