Friday, March 19, 2010

Pika aja tagant :)

Veebruari keskpaik

Juba kolm viimast päeva on me uuel saarel olnud väga tuulised – liiva jagub küllaga nii telki, söögi ja joogi sisse kui ka patjadele ja taskutessegi. Oleme väikesel asustamata saarel (millel ei ole nimegi sest see on päris väike saar, nimetame seda ise Tuuliseks saareks) kus on mõned palmipuud ja valge liiv. Saar asub Panai ja Guimarase saare lähedal, oleme oma reisimisega Filipiinidel jõudnud ära teha juba pika tiiru ja läbi on käidud mitmeid mitmeid suuremaid ja väiksemaid saari.

Peale Tiklingit olime mõned päevad Samari saarel, auklike teedega vaene aga väga ilus saar – kõikjale paistsid kookospalmipuude meri, meri ja riisipõllud. Külad olid ehitatud pikapika joruna kõigest meeter maanteest ja paarkümmend meetrit merest, nii et kogu tegevus kohalikel jääb maantee ja mere vahele ja merele. Samari ühes suuremas linnas Calbayogis sõime jälle isu grillkanast täis, lasime pesu ära pesta ja ostsime praamipiletid Cebu saarele. Cebule viis meid seekord palju usladusväärsem meresõiduk – praamil olid isegi päästeparved ja päästevestid. Merereis kestis kaksteist tundi, õhtul kella seitsmest hommikul seitsmeni. Kajuteid olin praamil vähe, reisijad magasid välisdekil üksteise kõrvale paigutatud narivooditel, terve dekk oli siniseid narisid täis. Me soetasime endile parema une nimel mõnusa suure kajuti ja vaatasime õhtul üle pika aja dvd-si.

Cebu oli me jaoks plaanitud vaid läbisõidusaareks, Cebu on üks Filipiinidel üks suuremaid linnasid peale Manilat ning täiendasime oma raha tagavarasid Cebu city´s, siis sõitsime neli tundi lõuna Cebusse ning samal päeval sõitsime praamiga üle Negrose saarele Dumaguete linna.

Suurel Negrose saarel kasvatatakse palju suhkruroogu, suured suhkrupõllud laiutasid üle mäeküngaste. Rentsisime Dumaguetest mootorratta – oh õudust, liiklus oli veel palju hullem kui Balil sest liiklusreegleid kas ei ole või siis ei peeta neist mitte mingilgi määral kinni. Ei kehti ei parema-, ei vasakukäereegel, ei kasutata suunatulesid ning liikluses olime ohtlikuteks elementideks meie oma rattaga sest Ats oli vast ainus, kes üritas ohutult ja teistega arvestades ringi liigelda. Kanu-koeri-kasse ja teel kooserdavaid kohalikke oli teedel küll palju vähem kui Indoneesias, aga sellegipoolest jagus küllaga närvikõdi.

Sõitsime kolmekümne kilomeetri kaugusele Twin Lakes rahvusparki, kus on kaks rohekassinist kraaterjärve. Kenad vaated, aga midagi eriti ilusat ei olnud, nägime aga väga suurt sajajalgset ses rahvuspargis ja see oli midagi uut ja huvitavat.

Negroselt Guimarasele

Buss maniakaalsete sõidumaneeridega juhiga viis meid lõuna Negroselt loode Negrosele, kus veetsime paar päeva ning kust viis me tee edasi väiksele Guimartas saarele. Meresõidukiks oli seekord suurematsorti banka, ehk siis puidust paat, mis näeb välja nagu seest tühjaks õõnestatud leivakooruk ja kuhu laetakse võimalikult palju rahvast ja kaupa. Kõikidele pardale minejatele anti päevinäinud päästevestid, tavaliselt nendega siin ei jännata ja naljatamisi mõtleime, et see leivakooruk peab vist küll eriti kahtlane olema kui isegi filipiinod päästevestid kasutusele on võtnud. Pardale ronisime puitredelit mööda, mäletan, et Memmel ja Taadil oli Saare-Sopil sarnane redel kanade kanaõrrele ronimise jaoks ehitatud. Kaks kohalikku seisid redeli juures ja mängisid käsipuu rolli – üks hoidis pambusekeppi ühest otsast ja teine teisest, nii said reisijad treppi mööda käsipuud kasutades paadile.

See merereis oli seni olnutest ebameeldivaim, oli suur küljelaine, mis tõi kerge merehaiguse haigutamise ja loiu tundega nii merekarule Atsile kui ka mulle. Aeg, mil lainetel loksusime, tundus meeletult pikk, kuigi sõit kestis umbes kolmveerand tundi. Poovad ja pigistavad päästevestid söendasime alles Guimarase kaldavetes ära võtta, seal, kus lained juba väikesed. Sama treppi ja käsipuud kasutades ronisime kõik üksteise järel kindlale maapinnale ja tänasime kaldal olles mõttesseda head, kes meid ses leivakoorukis kaitses ja kes me üle vahti peab.

Guimarase saarele jõudmine tekitas pärale jõudes segadust – suur hulk kohalikke kogunes sadamas me ümber, kõik tahtisid teada, kuhu me tahame minna. Kust kurat me seda peaksime teadma, eriti veel peale sellist merereisi! Need me ümber tekkivad uudishimulike parved teevad mõnikord nalja, mõnikord aga ärritavad ja nii oli seekord, kui tahtsime natuke mõtteid koguda ja hingata. Mingitmoodi leidsime end õige pea ühel mootorrattal istutuvat – lenksul oli Atsi hiiglamasuur seljakott, sadulas kõrvetava päikse eest üleni riiete sisse mähitud juht, siis väikest seljakotti kinni hoidev mina ja minu taga Ats, minu suur seljakott seljas ja üks väikestest seljakottidest veel käes. Üllatus ka meile endile kui palju inimesi ja asju mahub ühele väiksele motikale. Peale põrgulikule paadireisule järgnes põrgulik motikareis auklikul teel, motikamees viis meid paarikümne kilomeetri kaugusele Guimarase pealinna San Migueli, kuhu jõudes kogunes me ümber veel suurem hulk kohalikke kui ennist sadamas. Sellistel hetkedel tahaks ära koju, kus kõik mõistavad su keelt ja kus teed on tuttav ja lihtne. Ma usun, et igal rännulisel tuleb selliseid hetki ette. Soovisime leida taas ühe väikse üksiku saare, et mõned päevad vaikust ja kõigest eemalolekut nautida.


Guimarase infopunktis kohtusime turismindusega tegelevat Richardit, kes viis meid algul motikaga ja siis edasi väikse bankaga Guimarase lähedal asuvale pisikesele saarele. Jõudsime saarele peale keskpäeva, ranna ilu võlus meid randudes nii palju, et ei osanud algul varjuandvate puude ja ka küttepuude vähesust tähele panna. Alles siis kui Richard oli paadiga juba kaugel ja leitsak aina halastamatuks muutus, hakkasime palavusega võideldes kaasasolevate abivahenditega rannale midagi varjutaolist kompunnima. Kõige keskele sai telk, selle kohale tamiiliga puuoksa külge riputatud telgikate ja katte ümber keskelt pooleks käristatud tekiümbrik. Kasutust leidsid ka haaknõelad, mis olid seni reisi ajal niisama kotis oma aega oodanud ning kusagilt võsast võlus Ats välja kaks pikka puuvaia, mille külge kinnitasime tekiümbrise. Varjualune sai aus ja täitis igati oma ülesannet. Tööga rahul, vedelesime tükk aega vees, siis tegime lõkke üles ja õhtustasime uuel saarel.

Uued avastused

Vesi saare lähedal oli niivõrd selge, et nägime maskitagi hästi veepõhja. Suured kühmudega ja erivärvilised - helepruunid, oranzid ja lillakad - meritähed ja suurtesse kogumikesse koondunud pikkade piikidega ja imelike helendavate silmadega merisiilikud olid eriti vahvad avastused uuel saarel. Mõõnaga nägime meritähti eriti palju, peale nende kühmudega suurte meritähtede oli saare lähedal küllaldaselt veel ka vanu tuttavaid, siniseid meritähti ja väikseid valgeid ja roosakaid tähti.

Õhtul avastasime rannalt suurematsorti krabid, kelle liha me hiljem potti panduna maitsesime – tõeline delikatess.

Ootamatu külaline

Teise saareloleku päeva hilisõhtul, just siis kui olime juba mõnuga uinunud, ärkasime korraga hullu ragina peale põõsastes. „Aim gonna meik faiier, aim gonna meik faiier, this is mai grändfaathers ailand” – keegi pisikese taskulambiga ja väga väga segi sammude ja sõnadega müdistas me telgi juures põõsastes. Unesegasena ei saanud me Atsiga kumbki kohe aru, mis toimub. Alles siis, kui see keegi üritas pool meetrit me telgist endale lõket teha, läksime välja ootamatu saarenaabriga tutvuma.

Ats kasutas oma parimat veenmisoskust, aga ülipurjus kalamees, kes saart väljamagamise ja lõkketegemise paigana tahtis kasutada, et siis koiduvalguses taas merele minna, tahtis jäärapäiselt me telgi kõrvale tuld teha. Õnneks oli mehe välgumihkel märjaks saanud või siis näpud lihtsalt kohmakad ja sõnakuulmatud ning ka tulematerjal viletsapoolne, lõke ei tahtnud ega tahtnud süttida.

Kalamees oli visa hingega ja proovis ikka uuesti ja uuesti me telgi taha oma kokku kogutud kolme kõrt süüdata, aga viimaks sai gaas välgumihklist otsa. See kainestas tuletegijat natuke, nüüd tahtis ta meie välgumihklit laenata. Kuna lõke telgis ei olnud me jaoks sellisel kellaajal eriti paeluv mõte, ütlesime, et meil tikke ja välgumihlit üldse ei olegi, seda kalamees muidugi isegi peale ärajoodud alkoholi kogust eriti uskuda ei tahtnud – kõigil kes on üksikule saarele tulnud, peab ju ometi tulesüütamise vahendid olema. Lootsime, et vennike vähemalt teisele poole randa kolib või siis oma paadiga mõnele teisele väiksele saarele läheb, aga ei olnud meil sellist õnne. Mees istus natuke aega nõutult liival ja keeras siis end pikema jututa me telgi taha kividele magama. Soovis meile head ööd, peeretas korra ja hakkas siis häälekalt norskama.

Meie Atsiga erilist sõba sel ööl silmale ei saanud, hommikul pakkisime asjad ja Ats viis enamus asjadest mõõnaga teisele saarele, ristisime uue saare Tuuliseks saareks. Oleme siin saarel juba kaheksa päeva olnud, purjus kalamehi ei ole enam käinud ja kuigi tuul teeb olemise vahel kehvaks, on see ilus saar ja avastamist saare lähedal palju. Ühel päeval ujusime umbes poole kilomeetri kaugusele koopasse, mille sees oli varjatud rand.

Natuke kõhedust tekitavad vee põhjas pikad veemaod, keda oleme mitmeid ja mitmeid kohanud. Maod on sinise-, valge- ja mustratriibulised, paaril korral olen mina otse nende peal vees ujunud. Olime madude lähedal alati ettevaatlikud ja ujusime eemale, hea oli ka sest alles hiljem saime teada, et tegu on mürgiste tegelastega, kes küll ise ei pruugi halbade mõtetega lähedale tulla, aga õnn võib muutuda, kui neil on halb tuju või munad, mille eest vaja hoolt kanda.

3. märts

Oleme sel aastal vist kõiges natuke ajas maha jäänud – pole ka ime, võtsime selle aasta tund aega hiljem Indoneesias Tirta Ganggas külas vastu. Avastasime selle apsaka alles mõned päevad tagasi, nimelt näitas me telefoni kell kuu tervelt kuu aega valet aega ja me elasime rahumeelselt seda teadmata oma telefoni kellaaja järgi. Kuna Indoneesias kellaaja teadmine niikuinii erilist rolli ei mänginud, siis ei olnud sellest kõigest ka suurt lugu. Muidugi tundus imelik, et vana aasta õhtul tuli massöör külast tund aega varem ja tund varem hakkasid raketilaskmised. Me veel imestasime, et ei tea, kas siin on kombeks kell üksteist uus aasta vastu võtta ja kui me meie kella järele kell 00.00 üle riisiväljade „Head uut aastat” karjusime ja küla oli juba vaikseks jäänud, siis ei kahtlustanudki, et hoopis meie ajast maha oleme jäänud. Jaanuarikuu lõpupoole kui kusagil juhuslikult õiget kellaaega nägime, saime alles kohalike varajase uusaastatervituse põhjuse teada.

Kuigi kellaaeg on nüüd õigeks keeratud ja teame ka, mis päev on, olen blogi kirjutamisega tõeliselt ajast maha jäänud. Päevad Filipiinidel on möödunud päikese, merekohina, tänavamüraga - ühesõnaga vaikuses ja lärmakuses - vastavalt sellele, kus me parasjagu oleme. Praegu oleme taas täielikus vaikuses, oleme leidnud jälle ühe võrratult ilusa asustamata saare, kus veedame teist päeva.

Seekordse saare nimi on Nogas saar, sõitsime kolm tundi Panai idakallast mööda Iloilo linnast väiksesse vaiksesse rannakülla Anini-y ´sse. Pool teed oli asfalteeritud, pool asfalteerimata tolmuteed ja kuna bussidel aknaid harilikult ei ole, siis saime korralikult korralikult tolmusteks. Jäime üheks ööks ranna resorti puhkama, õhtul käisime paadimeest otsimas, kes me uuel päeval Nogasele viiks ja aitasime külarahval suuri võrke päikseloojangu ajal merest välja sikutada – kalasaak oli tol õhtul kahjuks kasine.

Majakasaar Nogas

Nogase saare külastajad peavad muidu küll kella viieks õhtul lahkuma, aga me käisime kohalikus omavalitsuses ja hiljem veel majakavahi jutul ning saime mõlemast kohast loa saarele kümneks päevaks jääda. Kui meile siin eriti meeldib, toome vahepeal külast paadiga vett ja toitu juurde ja jääme pooleks kuuks. Praegu oleme küll saarega nii rahul, ilus ja vaikne, värviline korall ja kalad. Õhtupoole proovime kalaõnne ka, siis kui mõõn algab.

Anini-y ranna liiv on musta värvi, kilomeeter-poolteist eemal oleval Nogasel aga on liiv valge ja suhkurjas. Palmipuusi on mõned üksikud, saarel on majakas ja sinnani viiva tee äärde on kunagi istutatud frangipaanipuudest allee. Korall saare juures on uskumatult ilus, oleme juba mitmeid kordi snorgeldamas käinud, sadade kollaste ja helesiniste ja muud värvi kalapavede keskel ujunud ja mõndagi uut näinud. Näiteks on siin kalad, kes ujuvad täiesti teistpidi kui normaalsed kalad: ujudes hulbivad ninad neil allapoole ja sabad ülespoole, uskumatu lugu! Erakordne oli ka mitmevärviline naljakate silmadega suure kreveti taoline olevus ning siis veel keegi tegelane, kes elab koralli all ja kellel on hiiglamapikad vurrud, aga väga vähe julgust, seega ei näinudki me kunagi päris täpselt, kes pikkade vurrude omanik on.

Õnneks on saarel puid, ei pea varju ja lõkkematerjali pärast muretsema. Eile panime telgi küll natuke valesse kohta, täna hommikul paistis päike otse telki, nii et muutsime täna oma „rannamaja” asukohta. Telgi lähedusse tegime lõkkeaseme ja kogusime hea hulga puid. Vee ja veekanistrite leidmisega abistasid kohalikud ja eile hommikul saabusime oma joogi- ja toidulastiga saarele. Kui saarelt tagasi läheme, anname oma magamiskoti ja ujumislestad kellelegi toredale kalamehele, kellel neist abi on. Ka osadest riietes tahame lahti saada ja hea on neid anda just nendele, kellel neid väga vaja läheb.

Kohalikust kulinaariast ja muust

Eelmiselt tuuliselt saarelt tulles olime üle nädala Iloilo linnas, leidsime suure mõnusa toa ja kuigi saarel käimised on meeletele lõõgastavad, siis telgiööd väsitavad endale arusaamata ja peale saaretamist on hea mõnda aega jälle tsivilisatsioonis elada. Meile tähendab see grillkana söömist, külmi rummkoola kokteile ja sooja dušsi. Kehakasvult pisikesed filipiinod kosuvad silmnähtavalt sest rämpstoiduketid on laialt levinud ja kiirtoitu armastatakse. Kohalikud toidud – riis ja mingi kahtlane lihamöks kõrvale- ei ole meile eriti maitsvad ja seega sööme linnades olles tihti terve grillkana, kõrvale saab riis ja omatehtud tomati-kurgi- ja sibulasalat.

Üks ebaharilikematest söökidest, mida kohalikud armastavad, on lillaks värvitud munad. Oleme mitmetest kohtadest küsinud lihtsalt huvi pärast, et mis värk nende munadega on ja miks nad lillad on. Lillaks värvitud munas, uskuge või mitte, on juba poolenisti tibuks arenema hakanud paks sisu, mida riisi kõrvale süüakse. Munad pannakse liiva alla päikse kätte valmima, aga millest nad lillad on, ei olegi aru saanud.

Eluga Filipiinidel oleme endiselt väga rahul. Ainuke halb kogemus on senimaani õngeridvast ilma jäämine, eelmisel saarel olles jättis Ats sööda ööseks vette ja hommikuks oli ritv läinud. Isegi kui kala oli õnge otsa, ei oleks saanud ta ritva vette tõmmata, ilmselt oli õhtupimeduses kohalik kurinahk ridva ära näpanud. Natuke uskumatu lugu meie jaoks, aga muud seletust loole ei ole ja nüüd püüame peale õngest ilma jäämist kala lihtsalt tamiili, raskuse, konksu ja korgiga.

Filipiinod on helded, sõbralikud, väga viiskad, usaldavad, lihtsameelsed (natuke totud ka) ja muretud. On heal järjel olevaid ja väga väga vaeseid. Enamus maarahvast on lihtsalt väga vaesed, kes elavad palmipuudest ehitatud majakestes ja püüavad päev läbi kala. Linna vaestel on mõnelgal määral kergem elu ja paremad majad. Neid, kelle elu on mingil hetkel hoopis sassi läinud, jagub linnatänavatele kätt välja sirutama. Vaesus aga kellegi meeli ei rõhu, uskumatult rõõmsameelsed ja optimistlikud on enamik rahvast, selles mängib kindlasti rolli ka soe mõnus kliima.

9. märts

Nädal Nogasel on sipsti mööda saanud. Ats kõigutab puude vahele riputatud võrkkiiges jalgu ja uurib Lonely Planet Philippines raamatut ja mina seadsin end sisse puude all punasel tekil. Mida on toonud meile viimased päevad?

Rutiinihirmu siin ei teki, siiski on päevade jooksul välja kujunenud teatud kava. Hommik algab kella poole seitsme ja seitsme vahel, tavaliselt on hommikud tuulisevõitu ja tuul vaibub lõuna ajal täielikult maha, just siis kui on kõige kuumem aeg. Viimased ööd on olnud täiskuu, nüüd on õnneks juba keegi suure tüki kuust ära hammustanud ja kuu ei tiku enam eriti me telki und segama. Millegipärast ei lase täiskuu heal unel tulla, olete ehk isegi seda mõnikord tähele pannud. Telgis, mille seinad on õhukesed, kumab valgus eriti hästi läbi ja uni on lünklik ja segaste unenägudega.

Peale ärkamist võitleme mõnda aega tuulega, et lõket üles saada. Siinkohal peame olema ettevaatlikud, sest tulease on metsajoone lähedal ja mets krõbekuiv. Hull lugu oleks saar põlema panna, anti ju meile lahke luba siin olemiseks. Ühel õhtul juba juhtus tulega väike apsakas, mida me ei osanud ette näha. Peale söögitegemist ei visanud me sütele kohe liiva peale ja ilmselt lendas tükk sütt natuke eemale ja sütitas põlema me eemale virna kogutud tulepuud. Hea oli, et Ats märkas, poleks palju aega võtnud, et kuivad puulehed tuld oleks hakanud võtma ja siis oleks juba kõik minutitega levinud. Oleme nüüd palju ettevaatlikumad.

Kohvi- ja teevesi läheb kiiresti keema. Hommikusööki sööme puu all vilus linal. See on päeva üks mõnusamatest osadest. Tavaliselt räägime siis kodustest – teist, ja arutame maailma erinevaid asju. Peale seda hambapesu, kohvitasside pesu. Siis loen mina võrkkiiges ja Ats lesib vilus linal sest tema raamat sai läbi. Loetud ja lesitud, kreemitame end sisse ja läheme rannale jalutama. Linal päiksevõtt on mõtetu piin, päike on niivõrd kuum, et enamjaolt istume puu all linal või siis jalutame sest ülal liigub ikka rohkem õhku. Otsime rannakarpe ja mõnikord jalutame majaka juuurde. Majakavaht elab Anini-y´s, me pole teda saarel kordagi näinud ja kedagi teist siin ka eriti ei käi. Vaid eile, pühapäeval, oli saarelkäijad, aga keegi ei lärmanud ja õhtuks läksid kõik jälle ära.

Tõus ja mõõn on päris suured. Täiskuuga on tõusud ja mõõnad eriti suured, nii et nüüd on terve päev tõus olnud ja meri lähedal. Hommikuse umbes tunniajalise snorgeldamise teeme tõusu tuleku ajal. Tuulega on lained suuremad ja snorgeldamine pisut kehvem sest lained kiigutavad vees palju ja vesi ulatub vahel snorklitoruni.

Õhtuse snorgeldamise ajal hakkab mõõn ja vesi kipub poole pealt sogasemaks minema, mõõn tõmbab soga kalda poolt kaasa ja nähtavus on mõnikord natuke kehvem kui hommikul. Iga uus snorgeldamikord on teistest erinev, erinevad kalad ja kuigi korall on iga päev ju seesama, ei saa selle erinevate värvide ja kujude uudistamisest veel isu täis.

Peale õhtust snorgeldamist oleme mõnel päeval kala püüdnud, see on päris keeruline protsess sest raskus ja konksud jäävad tihti koralli taha kinni ja Ats snorgeldab siis ja päästab sukeldudes raskuse koralli tagant lahti. Mina seisan korallil ja kerin tamiili kokku ja lükin erakvähkide taguotsi konksu otsa kui sööt on konksu otsast ära söödud. Ats võtab siis me õngekompunni ja viib selle ujudes eemale vette, sinna kus ta näeb maski abiga palju kalu olevat. Selle aja jooksul oleme neli-viis väikest kala saanud, need keerame fooliumi sisse ja küpsetame vähese soolaga süte sees. Nende kalade lõhn ja maitse on üle prahi...Veest välja tõmmata on neid küll natuke kurb sest nad on värvilised ja ilusad kalad, sellised, kes koralli juures elavad. Kala maitseb meile mõlemale väga, aga kalapüük on rohkem lõbu sest igasugust süüa ostsime Iloilo linnast kaasa.

Peale kalapüüki teeme õhtusööki - see on lõkkel tehes alati maailma parim. Seekord võtsime kaasa kartulit ja maguskartulit ehk kumarat, spagette ja makarone, tomateid ja sibulat-küüslauku ning tomatikastet, kalakonserve ja konserveeritud liha. Kartulid lõikan väiksesteks tükkideks, siis ei ole nii kaua vaja neid keeta. Kartulite hulka saab tomatikaste, tükeldatud sibulad ja küüslauk, lihakonserv ja kõik see segamini miksituna peale mõnusat päeva on keelt all viiv söök.

Peale sööki laseme leiba luusse (sest muidu arvab leib, et on hundi kõhus – nii ütles Taat), peseme merevees toidunõud, liivaga hõõrumine teeb nad täieti puhtaks ja hiljem loputame mageveega üle, et tassist vett juues soolast maiku juurde ei jääks. Jalutame mitu tiiru pikal rannaribal ja siis hakkavad juba tähed välja tulema, see on umbes kella seitsme ajal õhtul. Pimedaks läheb juba kella kuuest. Kes esimest tähte näeb, on selle õhtu tähtedemängu võitja. Hiljem kui taevas juba tähti täis, laotame lina rannale, paneme paksu bambusetorust puu pea alla ja uurime taevast, otsime satelliite ja soovime soove. Soove sellepärast, et langevaid tähti on siin igal õhtul palju ja tihti näeme samu langevaid tähti. Kui soov ka ühine on, siis see peab lausa täituma. Muidugi – soovi peab ju salaja mõtlema, seda välja ütlemata.

Pealambi abiga otsime õhtul aktiivseks muutuvaid suuremaid erakvähke, keda me öösel konserikarbis hoiame ja hommikul või järgmise päeva õhtupoole kui on aeg kalale minna, siis saavad erakvähkide töntsakad ja täissöödud taguotsad söödaks üngekonksu otsa. Enne püüdsime krabisi ja kasutasime neid peibutistena, aga Tiklingi saare pere näitas, mis siinne rannarahvas söödana kasutab.

Ja ongi päev läbi. Muidugi mahuvad päeva mingisse osasse veel tulepuude kogumine ja teised erinevad toimetused ning iga päev on eri nägu.

Uskumatu aga tõsi – me reis hakkab peatselt peatselt lõpule jõudma. Rõõm on teid näha ja koju tulla, aga võrdselt kahju on ka rännuteed lõpetada. Elu on reis ja reis on selline nagu Sa ise selle kujundad ja mil määral elu naudid, on samuti enda kätes. Kes meid tunneb, see mõistab, et need päevad näiteks siin rannalgi, mis võivad ju tunduda lihtsalt redutamisena, on tegelikult maailma tähtsaimad ja mõnusaimad. Need on need päevad, kuhu me tagasi vaatame siis kui midagi igavamat tegema peame ja argieluga mässama hakkame. Tõsi, selle kokku kolme aasta jooksul rändamise peale läinud ajaliste ja rahaliste resurssidega oleksime ehk juba maja või vähemalt pool maja valmis ehitanud, aga siis ei oleks olnud me kõikides neis absurdselt ilusates paikades, kus meelel on lihtsalt nii hea olla. Kõik need maad, matkarajad, rannad, rändamise ajal kogetud Hunt Kriimsilma üheksa ametit (neid ameteid sai vist tegelikult kõvasti üle üheksa) oleks jäänud olemata ja millegi materjaalse nimel pingutades oleksime unustanud tegelikult elada. Mida nüüd kodus ette võtame, seda näitab homne päev, täna veel oleme Nogase hullutaval rannal tähti vaatamas ja soove soovimas.

See blogi on kirjutades mõeldes Sulle. On kurb, et üle kümne lehelised paberkirjad seekordse reisimise ajal korra või kaks korda kuus Memme postkasti ei potsatanud, aga õde Irge, kes ikka terve pere eest hoolt kannab, printis blogi iga kord Memmele ja saatis postiga ära kui ise minna ei sanaud. Aitäh Sulle, Irge, selle eest! Tõeliselt tore, kui ka teised, kes blogi aadressi teadsid ja seda lugesid, sellest mõnu tundsid ja me rändu jagasid. See ongi ju olnud me blogi kirjutamise eesmärk.

Aitäh sellele, kes meilegi enda eilsest, tänasest ja homsest aegajalt kirjutas! Elu ei saa olla, ei tohiks olla nii kiire, et korraks aega maha võtta ja jagaga oma päevi ja mõtteid sellega kellest hoolid.

Blogi aadressi andsime teada vaid peredele ja parematele sõpradele. Kahtlemata, nagu oleme kuulnud, levis aadress natuke eemalegi ja sedagi on tore teada. Huvitav oleks teada, kui paljud me kaheksatteist kuud võõrsail oldud aega jälgisid. Blogipostituse all on kommenteerimise nupuke. Postita sinna paar sõna, kallis pereliige, sõber või veel võõras, siis on meilgi huvitav näha, kes meid lugesid ja mis emotsioonid tekkisid.

4 comments:

Pere keskmine said...

Mina jagasin küll teie tegemisi mõne töökaaslase ja tuttavaga, kes õhinal teie tegemistele kaasa elavad ja aegajalt ikka uurivad, et kus te nüüd olete ja mis vahepeal teinud olete. Kalli- kalli!
Kui näeme, siis kirjutame :)
PS! Kas paneme tekiila külma? See ootab endiselt truult teie tulekut ja on vist hapuks minemas!

Liisu said...

Vaatan ikka õhtuti jalutamas käies ja põlvini lumehanges sumbates tähti ja mõtlen, et kui tore, et ka teie neid tähti vaatate ja just see hetk tundub,et vaatamata kaugusele olete te ikkagi ju nii lähedal, südames :)

Kairi said...

Nüüd te juba kodumail ning viimasest postitusest tükk aega möödas. Käisin ikka aegajalt lugemas - nagu raamat, millest kuidagi ei tüdi. Jagasin teie seiklusi ka oma mehega, kes põnevusega pilte vaatas ja minu tõlgitud juttu kuulas :) Sa oled õige inimene kõike seda ilu ja võlu kirjeldama, tekitab tunde nagu oleks ise seal. Lahedad olete ja loodan, et kunagi veel selliseid toredaid seiklusi lugeda saab.

Kadi said...

Võimas! on ainus sõna mis ma kogu selle ürituse kohta ütlen. Iga kord kui ma loen, siis mu peas käis üks suur skeemitamine - kuidas saaks aega ja võimalust ise ka minna. Koeri vist ei maksa Indoneesiasse kaasa võtta, neist saaks seal hea prae? Ainuke asi on, et ilmselt olen ma seikleja rohkem oma peas kui päriselt - teie olete aga väga lahedad ja vaprad!