Friday, December 19, 2008

Freedom!

Istutamas :-)


14. detsember

Tere kallid kodused,

täielik vaikus on olnud meie pool viimased kuu aega või enamgi, ühe koha peal olles ja tööd tehes ei ole suuri põrutavaid uudiseid kogunenud. Kuidagi sujuvalt venis tööaeg pikemaks kui algul planeeritud, aga nüüd on küll viimane aeg matkaradadele minna. Viis päeva veel, siis jätame Blenheimi ja sõidame Nelsonisse, ostame sealt telkimise jaoks magamismatid ja edasi Nelson Lakes rahvusparki, kus plaanime algatuseks teha mõnepäevase matkaraja.

Nüüd saab vist juba pea kuu aega, kui oleme neid pisikesi ühendatud keppe suurel mustal põllul maasse torganud. Töötame kuueliikmelise grupiga, päevas paneme koos maha umbes 27 000- 30 000 taime. Mida rohkem istutada jõuame, seda parem on tasu töö eest. Päris väsitav on selline töö, aga kui tead, et teed seda vaid lühikest aega, ei ole hullu midagi. Küll aga ei suuda me aru saada, kuidas võivad kohalikud aastast aastasse sellist tüütut ja igavat tööd teha, nagu me siin viimase kahe kuu jooksul teinud oleme.

Me istutajategrupis on endine juuksur Andrea, kes peab ka põllul olles alati viimase glatšiga kursis olema. Muidu ääretult tore inimene, aga ta sobiks just näiteks juuksuriks või sekretäriks, mitte sinna põllule :-) istutama. Andrea on esimene, kes juba hommikul ära väsib ja siis mõtetuid asju tegema hakkab - veevoolikut sikutama või siis taimekaste siia-sinna tõstma ja pauside ajal on ta samuti esimene, kes oma roosade pükstega põllult auto juurde kihutab ning siis vähemaidki väsimusmärke ilmutamata termose ja võileivakarbi välja võtab. Päeva lõpus aga paneb ta täpselt samasuguse, meiega võrdse summa töö eest taskusse ja see ajab meil Atsiga vahel kopsu üle maksa. Alati on igal pool neid, kes teiste arvelt omale mugavama elu oskavad korraldada.



Siis on meil maooripoisid Waine ja James, keda me omakeskis Beaviseks ja Buttheadiks kutsume. Mitte paha pärast - nende naer on selline, nagu neil multikategelastel. Waine on tore ja viisakas, James vahel pisut kartust äratav äkiline tegelane, kes ühel päeval vihastas ja lihtsalt töölt ära kõndis, sest Andrea oli just palunud tal veepüstoliga tehtud aukudesse natuke rohkem vett panna ja see ei olnud esimene kord, kui ta James´ ilt seda palus.

James´il on pidevalt kõrvaklapid peas ja ta laulab kõva häälega laule kaasa, või siis õigupoolest ühte, oma lemmiklaulu, mis on meilegi pähe kulunud ja mida kuuldes me esmaspäeva hommikul Atsiga üksteisele otsa vaadates väheke hullunult naerma hakkame :-). Refrään on : Nobody wants to see us together, but it doesn’t matter - no, til I got you (teate ehk seda laulu isegi). Aga iga kord improviseerib ta natuke ja nii muutub laul teiseks. Eriti valjuks läheb laul siis, kui poistel on palgapäev olnud ja marihuaanasuitsud põllu peal ette lüüakse. Siis on nalja ja naeru ja James ei muutu kurjaks, kui keegi palub aukudesse rohkem vett panna.

Siis on veel Barbara, kes on igati tubli ja istutab stabiilse kiirusega, ta on päris tavaline ja pisut igavgi, temast ei olegi midagi eriti põnevat kirjutada.

Ja siis oleme meie, kellest kümne küünega kinni hoitakse, sest me oleme mõlemad kiired ja igal hommikul platsis. Veider on siin see, et kui tuju ei ole, või kusagilt natuke valutab, siis tööle ei tulda ja isegi ette ei helistata.

Nädala pärast unustame selle kõik (James´i laul jääb siiski kindlasti kauemaks meeltesse kummitama, hohoo) ja meid ootab ees pikk vabadus. Ats lubas igatahes kompassiga kibe käsi olla, aga kindluse mõttes läheme algul lihtsamale, hästi märgistatud rajale. Viimati tõestas Ats oma topograafilise kaardi lugemise oskust kodus hoovi peal, kus ta mullegi tarkusi õpetada proovis ja kus me siis koos proovisime kompassi järgi leida mäe all olevat lillevankrit. Mingi hetk viis kompass meid tõepoolest pärnade ja vankri suunas, Ats oli siis eriti uhke enda üle, aga siis kaldusime kuidagimoodi rajalt kõrvale ja eksisime ära.

Nüüd aga, tõotas Ats mulle just eile, oskab ta kaarti juba suurepäraselt lugeda ja ta rääkis sellest sellise tõsidusega, et ma juba peaagu et uskuma jäin, et ta, kompass käes, sündinud on.


19. detsember

Vihma sajab, piisad trummeldavad vastu aknaklaasi, uni oli öösel pikk. Ats loeb Sõrmuste isandat, oleme oma karupruunis kodus ja sõime just hommikust. Eile jätsime oma sõprade-töökaaslastega ja tuhandete istutatud viinamarjataimedega hüvasti ja lõpetasime viimaks ometi töö Blenheimis, nüüd oleme pikalt vabad ja saame ringi seigelda, suve nautida ja mägesid vallutada. Täna läheme veel korra linna, raamatukokku internetti, et blogisse postitus lisada ja siis juba edasi Nelsoni poole paremat ilma otsima. Millal oma uutest tegemistest kirjutan, ei saa praegu lubada. Kauneid jõule kõigile ja kõike head ja paremat!!!






1 comment:

Pere keskmine said...

Huvitav, huvitav! Nüüd jälle uus rännutee jalge all, aga kas Eliise saadetud jõulukaart kohale jõudis? Vist mitte. Ta nii hoolega kirjutas seda eesti keele tunnis :) Olge kallid! Igatseme